Taani-Rootsi sõda (1657–1658)
1657.–1658. aasta Taani-Rootsi sõda oli Rootsi ja Taani-Norra (koos liitlase Holsteiniga) vaheline konflikt Teise Põhjasõja ajal.
| Taani-Rootsi sõda (1657–1658) | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teisest Põhjasõjast | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 1657–1658 | ||
| Toimumiskoht | Taani, Rootsi, Bremen-Verden | ||
| Tulemus | Rootsi võit | ||
| Territoriaalsed muudatused | Roskilde rahu; Skåne, Blekinge, Halland, Bohuslän, Bornholm ja Trøndelag liideti Rootsiga | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
1657. aastal oli Karl X Gustav koos oma Rootsi sõjaväega jäänud paigalseisu Poolas ja ka Venemaa oli 1656. aastal Rootsile sõja kuulutanud. Holland, Saksa-Rooma riik ja Hispaania julgustasid Taanit Rootsile sõda kuulutama. Kuigi Taani rahvas oli sellele suuresti vastu, nägi Taani kuningas Frederik III selles võimalust 1645. aastal Rootsile kaotatud alade tagasisaamiseks ning ründas oma halvasti ette valmistatud ja varustatud väega siiski Rootsit. Sõja puhkemine Taaniga andis Karlile ettekäände Poola sõjakäigult tagasitõmbumiseks ja Taani vastu liikumiseks.
Sõda muuda
Konflikti algus muuda
1657. aasta 5. juunil kuuldi Halmstadis sellest, et Taani on Rootsile sõja kuulutanud ja riigikantsler Per Brahe kogus kohe Markarydi kokku kõik Rootsi lõunaosas olnud sõjamehed. Taani väejuht Skånes, Christian Ulrik Gyldenlöwe, ei kasutanud ära kiireks rünnakuks sobivat aega ja seetõttu leidis sõja esimene konflikt aset hoopis Taanist lõunas.
16. juunil sisenes 9000 taanlast vananeva Anders Bille juhtimisel Rootsile kuulunud Bremenisse ja okupeeris piirkonna. Sellal oli Brahel õnnestunud koguda Markarydi 3700 meest ja nendega tungis ta Skånesse, kus ta 18. juunil Ängelholmi all ka lahingu võitis. Seejärel naasis Brahe oma jõududega Rootsi poolele ja taanlased taandusid Helsingborgi.
Taanlased arvestasid sellega, et kuningas Karl X Gustav naaseb oma sõjaväega Poolast koju mööda merd, ja paigutasid seetõttu suurema osa oma laevastikust Bornholmi lähedale, et Rootsi kuninga tee ära lõigata. Karm talv sundis aga Taani-Norra sõjalaevastiku sadamasse paigale ja jäätas Suur- ja Väike-Belti väinad.
Rootsi 6000-meheline vägi liikus väga kiiresti Poolast Rootsi Pommerisse. Pommeris liitusid armeega lisaväed ja rootslased marssisid edas Hamburgi suunas. Seal saatis kuningas 1800 mehest koosneva väe Carl Gustaf Wrangeli juhtimise all Bremenisse ja vaatamata arvulisele vähemusele õnnestus rootslastel lühikese ajaga suurem osa maast vallutada. Taani armee kandis suuri kaotusi ja paljud Taani soldatid läksid rootslaste poole üle.
Rootslaste edenemine muuda
10. augustil tungisid rootslased Holsteinis asunud Taani Itzehoe kindluse peale ja pärast neli päeva kestnud piiramise järel vallutasid selle. Taanlased taganesid Jüütimaale Frederiksodde kindlusse. Frederiksodde oli väga tugevalt kaitstud ja seal oli koos Bremenist põgenenutega kokku 8700 meest (rohkem mehi kui kogu Taanis olnud rootslaste armees). Ehkki rootslased kontrollisid Jüütimaad ja maad kuni mainitud kindluseni, oli taanlaste käes kontroll mereteede üle.
Vahepeal olid talupojad Hallandis asunud taanlaste poolele ja Taani väed alustasid augustis Laholmi piiramist. 30. augustil sai Per Brahe lisavägesid ja tema väe kogusuuruseks sai 8000 meest. Nendega asus ta Hallandis rünnakule ning 31. augustil kohtusid rootslased ja taanlased Laholmist põhjas asuva Genevadsbro all. See lõppes samal päeval Rootsi sõjaväe võidu ja taanlaste taandumisega.
Lisaks toimus samal ajal sõjalisi konflikte ka Norra ja Rootsi vahelise piiri lähedal (nn Krabbe vaen). Norra lõunaosas asuvate vägede juhataja kindralmajor Iver Krabbe tungis suvel Rootsi sooviga seal Rootsi vägesid kinni hoida ja lõpuks ka Göteborg ümber piirata. Piirkonna kõige ulatuslikum kokkupõrge leidis aset 27. septembril 1657 Hjärtumi all.
1657. aasta oktoobris korraldas Rootsi vägi tormijooksu Frederiksodde kindlusele ja võtsid selle väikeste kaotustega. Pärast kindluse vallutamist oli küll kogu Jüütimaa Rootsi kontrolli all, kuid Taani tähtsaimat saart Sjællandi kaitsesid siiski veel nii meri kui Taani laevastik. Lisaks kasvas sellal Rootsi jaoks oht, et kui sõda kiiresti ei lõppe, võtab see rootslaste jaoks halvema pöörde: Rootsi oli juba sõjas Venemaa ja Poolaga ning oli oht, et ka Brandenburg kuulutab Rootsile sõja.
Marss üle jää muuda
30. jaanuaril 1658 marssis 7000 lahingus karastunud veteranist koosnev sõjavägi üle jäätunud Väike-Belti Taani Fyni saarele. Rootslased vallutasid Fyni saare mõne päevaga ja seejärel peagi Langelandi, Lollandi ja Falsteri saared. Rootsi armee jätkas teed Sjællandi suunas, ähvardades ka Taani pealinna Kopenhaagenit. Rootslaste kiire rünnak üle jäätunud Beltide oli täiesti ootamatu. Frederik III plaanis oma väega Rootsi sõjaväe vastu lahingusse minna, kuid tema nõunikud arvasid, et see olnuks liiga riskantne. Selle asemel allkirjastas Taani sama aasta 26. veebruaril nende jaoks väga karmi Roskilde rahulepingu.
Rootsi oli saanud oma kõige prestiižikama võidu ja Taani-Norra oma kõige kulukama kaotuse.[1] Taani-Norra loovutas Rootsile Skåne, Hallandi ja Blekinge maakonna ning Bornholmi saare ja Norra maakonnad Bohuslen ja Trondhjem len (Trøndelag ja Nordmøre). Halland oli küll olnud Rootsi kontrolli all juba 1645. aasta Brömsebro rahust alates, kuid nüüd sai maakonnast jäädavalt Rootsi osa.