Tšeremissi sõjad
Tšeremissi sõjad (vene keeles Черемисские войны, mari keeles марий-влак сарышт või Черемис-влакын сарышт) olid rida sõjalisi konflikte maride (tšeremisside) ja Venemaa vahel alates Kaasani langemisest 1552. aastal kuni 1585. aastani. Esimene Tšeremissi sõda on kõige tuntum, seda on kutsutud ka Kaasani mässuks.[1]
| Tšeremissi sõjad | |||
|---|---|---|---|
| Osa Vene-Kaasani sõdadest | |||
| Toimumisaeg | 1552–1585 | ||
| Toimumiskoht | Tänapäeva Marimaa, Tatarstan, Tšuvaššia, Nižni Novgorodi oblast, Kirovi oblast | ||
| Tulemus | Maride alistamine Venemaa poolt | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Nende sõdade käigus üritasid marid peatada Vene invasiooni Volga- ja Marimaale, samuti üritati taastada Kaasani khaaniriiki.
Tšeremissi sõdu peetakse tänapäeval tihti Vene-Kaasani sõdade jätkuks.[2]
Eellugu muuda
Kuldhordi lagunedes tekkis mitmeid khaaniriike, üheks neist oli Kaasani khaaniriik (1438–1552), mille koosseisu kuulusid ka tatarlaste poolt alistatud marid. Maride positsioon oli khaaniriigis küllaltki kõrge, vene kroonikad on maininud neid khaani delegatsioonides ja lähikondsete seas.[3] Khaaniriigis omasid maride pealikud (кugõza'd) suurt poliitilist autonoomiat, samuti said nad rahus praktiseerida oma usku.[2] Tatarlased ei sekkunud eriti maride siseasjadesse ja nii polegi ajalooallikad ega rahva mälu säilitanud maride-tatarlaste konflikte. Vene kroonikad poleks selliseid fakte mainimata jätnud. Seepärast pole midagi imestada, et Kaasani vallutamisel oli marid linna ühed peamised kaitsjad.[3]
Maride alistamine Vene riigi poolt algas 15. sajandil, mil Ivan III kehtestas Kaasanis Moskva protektoraadi. Kaasanis toimunud võimuvõitluse tulemusena sai riigi etteotsa Sahhib-Girei, kellest sai Türgi vasall. Teravnesid suhted Kaasani ja Moskva vahel, mis viisid pidevate vastastikuste sõjakäikudeni ja milles maridel oli arvestatavalt oluline osa. Tõsisemaks ja kriitilisemaks muutusid Moskva ja Kaasani vahelised suhted 1540. aastatel, mil Moskva peaideoloog Ivan Peresvetov põhjendas Kaasani vallutamise vajalikkust järgmiselt:
- Vene riik peab kindlustama oma piire;
- tuleb lõpetada tatarlaste rünnakud;
- tuleb avada kaubatee, Kaasan on tähtis kaubalinn;
- Kaasani khaaniriik on vaja panna andamit maksma, sest nende maa on kasulik.
Samal ajal teravnes võimuvõitlus Kaasanis, khaani poolt ametisse määratud krimmitatarlastest ametnikud röövisid ja vägivallatsesid, toimus ülestõus, mis 1546 julmalt maha suruti.
Muidugi mõjutasid Kaasanis toimunud võimuvõitlus ning põhiliselt venelaste ja tatarlaste vastastikused sõjakäigud khaaniriigi poolt alistatud rahvaste suhtumist Kaasanisse. Eriti rängalt mõjusid sõjakäigud Volga jõe vasakul kaldal elanud rahvastele, kelle maad rüüstamise läbi rohkem kannatasid. Seega pole midagi imestada, et nähes Vene riigi tugevnemist, läks mäemaride vürst Akpars 1546 oma kaaskonnaga Moskvasse ja palus oma maade võtmist tsaaririigi koosseisu. Samuti lubas ta aidata Moskvat Kaasani vallutamisel. Selle peale saadeti Moskvast olukorda mäemaride juures uurima üks vürstidest, kes võttis 100 mäemaride vanemate poega pantvangi.
1547 osalesid mäemarid Kaasani-vastases sõjakäigus. 1551 asutas Ivan Julm Kaasani lähedal Svijazki linna, kus mäeinimesed (gornõi ljud) andsid truudusevande. Samal aastal võeti Moskvas vastu otsus, mis vabastas mäemarid Kaasanile maksumaksmise kohustusest, neile anti maksusoodustusi ja kohustati alluma Svijazkile. 1551 sai Kaasani khaaniriigi etteotsa Moskva-meelne khaan Šig Alei, khaaniriigi kõrgeim seadusandlik organ kurultai nõudis aga mäepoole tagasivallutamist. Moskva tegi nüüd ettepaneku, et khaan võiks kutsuda Kaasanisse olukorda lahendama Vene väed, millest khaan aga keeldus. Khaan püüdis leida oma neutraalsele positsioonile kohalike ülikute toetust, kuid see osutus keeruliseks, sest ta oli Moskva poolt võimule aidatud, lõpuks ta põgenes. Uueks khaaniks sai Jediger, kindel Türgi suuna pooldaja. Kaasani vallutamine oli seega otsustatud. Augustis oli Ivan Julm oma 150 000 mehega Kaasani all, linna kaitses ligi 75 000 meest, kellest 20 000 olid marid. Pärast verist võitlust vallutati linn 1552. aasta oktoobris. Maride ja udmurtide esindajad andsid Kaasanis truudusevande ja lubasid maksta maksu, mis määrati sama suur kui khaani ajal. Ivan Julm pöördus tagasi, jättes Kaasanisse ja Svijazskisse garnisonid, kelle toetusel alustati maksukogumist. 1552. aasta detsembris lõid marid osa maksukogujaid maha, mille peale Svijazski kindluse komandant Boris Saltõkov poos üles 72 mahalöömises süüdistatud mari[2][3][4]. Kasvas rahulolematus, marid hakkasid röövima vene kaupmehi.
Esimene Tšeremissi sõda (1552–1557) muuda
Selleks, et maksud Marimaalt laekuksid, saatis Saltõkov kaks 800-mehelist sõjasalka, mis mõlemad maride poolt puruks löödi. Ülestõusnud rajasid praeguse Arski linna lähedale kindluse nimega Mež. 1553. aasta märtsis asus Saltõkov ise 2000 mehe eesotsas ülestõusnuid karistama, kuid sai lüüa. Kiirelt suuskadel liikunud marid ja udmurdid piirasid ümber venelaste väesalga, kellest 406 sai surma, 200 langes vangi, nende seas ka Saltõkov ise. Marid saatsid kõikjale laiali saadikud, kes õhutasid rahvast ülestõusule.
Ülestõusnuid juhtinud ja türklastega häid sidemeid omanud Mamitš Berdei saatis Astrahani khaanile Saltõkovi riided ja palus khaanil määrata oma poeg Kaasani valitsejaks "khaaniks".[3] Khaani tiitli said mongoli-tatari tava järgi aga omistada endale ainult need, kes põlvnesid Tšingis-khaanist[2].Oma poja asemel saatis khaan 1554. aastal Nogai khaani poja Ali Akrami koos 300 sõdalasega. Nii vähene toetus oli maridele muidugi teatav pettumus, kuid vaatamata sellele kuulutati Ali maride valitsejaks.
1553. aasta aprillis toimus Volga ja Vjatka jõe vahel ligi 20 lahingut ülestõusnud maride ja suurte Vene väesalkade vahel. Otsustavat edu venelased ei saavutanud, küll aga vallutasid nad ülestõusnute keskuseks olnud Meži, samuti Malmõši kindluse (osa allikaid väidab, et see toimus 1556), kus marisid olevat juhtinud Poltõš (rahvapäraselt Boltuš). Tema langemise päeva, 26. aprilli peavadki marid oma Kangelase Päevaks.[3]
1554. aastal sai ülestõusnute pealinnaks Tšalõm, mille täpset asukohta pole leitud. Küll aga on teada, et see asus Volga jõe kaldal. Mamitš-Berdei jätkas võitlust, tema väesalga suuruseks arvatakse 3000 meest. Põhiliselt rööviti mööda jõge liikunud kaubavoore ja püüti mõjutada mäemarisid osalema ülestõusus. Tõsi, põhiliseks mõjutusvahendiks oli mäemari külade rüüstamine.
1556. aasta alguses kutsus üks mäemaride juhtidest, Altõš, Mamitš-Berdei enda juurde ettekäändega, et mäemarid kavatsevad samuti ülestõusnutega ühineda. Berdei tuligi paarisaja mehega, Altõš võttis nad aga reeturlikult kinni ja saatis Moskvasse, kus ta hukati[5].
Juhtunust teada saanud Berdei sõdalased lõid selle peale maha oma valitseja Ali Akrami, panid tema pea teiba otsa ja ütlesid:
".... me võtsime sind tsaariks, et sa meid kaitseksid. Aga sina ei aidanud meid, vaid sõid ja jõid. Troonigu nüüd su pea kõrgel teiba otsas."
Pärast neid sündmusi vallutasid venelased Tšalõmi, maride juhtimist jätkas Ahmed, hüüdnimega Vapper. Paraku löödi maride vägi 1557 puruks, Ahmed langes vangi ja tapeti. Sellega lõppes Tšeremissi sõdade esimene ja võitluslikum etapp, mis hävitas ligi poole maridest ja allutas marid Vene riigile. Marimaa oli laastatud, maksud aga samad, mis Kaasani valitsuse ajal. Vaid mäemarid said oma ustava meelsuse eest väärikat tasu, nad vabastati aastateks maksudest.
Teine Tšeremissi sõda (1571–1574) muuda
Venelaste korjatud maks – jassak – aga üha kasvas, sest Liivi sõda nõudis üha rohkem raha. Suurenes maride rahulolematus, kes saatsid tsaarile ka vastava märgukirja, milles nõuti maridele eristaatust.
1571 algas taas maride ülestõus, tapeti kaupmehi, maksuametnikke ja garnisonisõdureid. Siiski pole andmeid suurematest lahingutest. Maride mässu juhtis Mamitš Berdei poeg Katšak. Tema ja veel mõned niidumaride juhid asusid pidama läbirääkimisi ja otsima toetust tugevnevalt Türgilt. On teada mari saadikutest Türgi vasalli Krimmi Delvet Gerai juures. Krimmitatarlased küll käisid samal aastal Moskvat põletamas, kuid hilisema lüüa saamise tõttu otsustavalt sõjategevusse Volga ääres.[6]
1573 saatis Ivan Julm suure väe maride vastu, kes aga lähetasid väe kogunemispaika Muromi linna oma saadikud ja palusid tsaarilt armu. Algasid läbirääkimised, mille tulemuseks oli Ivan Julma armuandmiskiri 1574. aastast. Kirjas kohustati marisid 100 pere kaupa ühinema valdadesse, kelle etteotsa pidid marid valima sotniku. Sotniku pidi kinnitama vojevood, kes tegi seda siis, kui sotnik lojaalne oli. Hiljem aga juhul, kui sotnik oli veel lisaks vastu võtnud õigeusu. Maride maa läks riigile ja seda anti kasutada jassakki (naturaalmaksu) või sõjateenistuse eest. Maridel polnud mingit õigust maa eraomandusele.[3]
Kolmas Tšeremissi sõda (1581–1585) muuda
1581–1584 toimus sõja kolmas etapp, millest seekord võtsid osa ka mäemarid.
Sõda algas 1581. aasta suvel, kui Lääne-Siberis handid, mansid ja tatarlased ründasid Stroganovide valdusi.[7] Ka sellest perioodist pole andmeid suurtest lahingutest, küll aga toimusid riisumised, väikeste sõjasalkade hävitamised jms.[3]
Sõda lõppes siis, kui suri Ivan Julm. Marid lootsid, et uue tsaari tulekuga olukord paraneb. See võis olla ka üheks ülestõusu lõppemise põhjuseks, kuigi ülestõusnutel enam sõjalist jõudu polnud. Viimasest annab märku tugevate vene kindluste rajamine: 1583 ehitati mäemaride asualale Kozmodemjansk (mari k Tšikmä), 1584 Tsarevo-Kokšaisk (mari k Tšarla, praegune Marimaa pealinn Joškar-Ola), 1585 Jaransk ja Uržum. Kindlused pidid tagama kiire reageerimise võimalikele mari ülestõusudele ja arvuka venelaste kolonisatsiooni. Maridele oli keelatud neisse kindluslinnadesse elama asumine või neis ööbimine, samuti keelati ära seppatööd.[8]
Tegemist oli viimase suure mari vastuhakuga Vene võimu vastu.
Tagajärg muuda
Ehkki Tšeremissi sõdade kohta on vähe andmeid, on siiski teada, et need sõjad olid julmad ja ohvriterohked. Ainuüksi esimeses sõjas sai hinnanguliselt hukka ligi pool maridest. Siiski toimusid maride rahutused ka hiljem, kuid nad ei omandanud sellist mastaapsust. Küll aga säilitasid marid soovi vabadusele, mida näitab maride aktiivne osalemine Ivan Bolotnikovi, Stepan Razini ja Jemeljan Pugatšovi ülestõusudes.
Nii Vene kui Nõukogude ajaloolased hindasid maride ühinemist Venemaaga äärmiselt positiivselt: see võimaldas maridele lõpuks ometi rahu, samuti said nüüd marid rohkem osa vene rikkalikust kultuuripärandist, õppisid tundma põllumajandust jms. Nõukogude ajal ei jäänud maridel muud üle, kui sellega seisukohaga nõustuda. Seepärast vaatavad marid veel siiamaani venelastele kui päästjatele ja õpetajatele, mis omakorda põhjustab praeguste maride teatavat alaväärsuskompleksi. Samuti soosisid Nõukogude ajaloolased Akparsi kõikide maride kangelasena tema Vene vasalliks olemise tõttu. Viimasel paaril aastal on aga ajaloolased üha enam hakanud lähenema neile 16. sajandi sündmustele maride seisukohast lähtudes. Mari ajaloolased väidavad praegu, et maride elatustase halvenes, maridel ei lubatud enam tegeleda metalli töötlemisega, samuti kindluste ehitamisega. Venelased hõivasid parimad maride maad, ehitasid kindlused ja sundisid peale õigeusu. Viimane põhjustas maride arvuka väljarände praeguse Baškortostani alale. Kaasani Ülikooli ajaloolase Mark Šiškini sõnul kannatasid marid, võrreldes näiteks tatarlasega, Venemaaga ühinemisel kõige rohkem.[2]
Kuna mäemarid võitlesid suurema osa ajast Venemaa poolel, on see teataval määral teravdanud suhteid mäe- ja niidumaride vahel.
Tšeremissi sõjad olid ja on siiani maride eneseteadvuse lahutamatu osa ning ühtlasi alus maride tänastele probleemidele.[3]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Черемисские войны: история и современность Archived September 28, 2007, at the Wayback Machine
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2019. Vaadatud 5. augustil 2019.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 http://www.suri.ee/il/97/2/mari.html
- ↑ http://www.marihistory.ru/index.php?option=com_content&view=article&id=1420:-s-&catid=55:2011-01-01-19-28-54&Itemid=140
- ↑ Bakhtin A.G., XV – XVI centuries. in the history of the Mari Territory. Yoshkar-Ola, 1998.
- ↑ Gaivoronsky, p.279
- ↑ Florya B.N. Ivan the Terrible. M .: Mol. Guard, 1999.S. 380–381.
- ↑ http://www.12rus.ru/List/26/1398/