Tüüringi riigid
See artikkel vajab toimetamist. (November 2016) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (November 2016) |
Tüüringi riigid (saksa: Thüringische Staaten) viitab järgmistele osariikidele Saksa Riigis:
- Saksi-Weimar-Eisenachi suurhertsogkond (aastast 1903 ametlikult Saksimaa suurhertsogkond)
- Saksi-Altenburgi, Saksi-Coburg ja Gotha ja Saksi-Meiningeni hertsogkonnad
- Reußi vanema liini, Reußi noorema liini, Schwarzburg-Rudolstadti ja Schwarzburg-Sondershauseni vürstkonnad
| Andmed aastast 1910 | ||
|---|---|---|
| Pindala: | 12 325 km² | |
| Rahvaarv: | 1 585 356 | |
| Kaart | ||
 | ||
Territoorium muuda
Need maad piirnesid põhjas ja läänes Preisi piirkondadega, eriti Erfurdi ringkond, aga ka Kassel ja Merseburg, kohati enklaavidena. Lisaks oli arvukalt Preisi eksklaave segamini Tüüringi riikide vahel. Need olid Schleusingeni krahvkond (Landkreis) ja Suhli linn, Schmalkaldeni krahvkond ja Barchfeld, piirkond ümber Wanderslebeni ja Mühlbergi, Ziegenrücki krahvkond ja Ranise linn ning Kamsdorfi, Blankenbergi, Sparnbergi, Blintendorfi ja Gefelli külad, mis kuulusid Ziegenrücki krahvkonda, kuid olid sellest eraldatud. Muud Preisi eksklaavid olid Abtlöbnitzi küla Camburgi juures ja Kischlitzi küla Eisenbergi juures.
Idas oli naabriks Saksimaa kuningriik, millel oli ka mitu eksklaavi. Need olid Liebschwitz Gera juures koos Lengefeldi, Liebschwitzi, Lietzschi, Niebra, Pösnecki ja Taubenpreskelniga, samuti naabruses Hilbersdorf, Loitzsch, Rückersdorf, Thonhausen ja Grobsdorf. Märkimist väärivad ka Bocka Altenburgi juures ja Kauritz Meerane juures.
Kleinstaaterei hinnati kõrgelt, kuid Tüüringi Vaba Riigi territooriumil oli 20. sajandi alguses 8 väikeriiki (Kleinstaaten), mitme Preisi provintsi alad (Regierungsbezirken) ja mitu väikest Saksi eksklaavi. Riikide killustatus oli eriti terav, kuna väikeriigid ei moodustanud üksikuid tervikterritooriume, vaid olid segamini lapitekina hajutatud. Aastal 1913 toimus maavahetus Saksi-Weimar-Eisenachi ja Saksi-Meiningeni vahel. Meiningeni Lichtenhaini küla Jena külje all vahetati Kranichfeldi osade vastu, mis kuulusid Weimarile. Põhimõtteliselt vähemõistlik: see viis piiride korrastamiseni Kranichfeldis, kuid Meiningeni Kranichfeldi eksklaavi ei kaotatud, vaid suurendati. Ilmselt Saksi-Weimar-Eisenach ei suutnud või ei pakkunud muid maid vahetuseks.
Ajalugu muuda
Saksa keisririigis oli igal Tüüringi riigil hääl Liidunõukogus – kokku 8 häält (Coburgi ja Gotha hertsogkondadel oli vaid ühishääl). Seega moodustasid nad märkimisväärse bloki, eriti kui arvestada, et näiteks Saksimaa kuningriigil oli vaid 4 häält. Kuid Tüüringi riigid leppisid harva üksteisega kokku. Aastani 1903 esindasid viit riiki Liidunõukogus Weimari delegaadid. Saksi-Coburg ja Gotha omas enda delegaati, Saksi-Meiningeni esindas Baieri ja Reußi vanemat liini Mecklenburg-Schwerin.
Kõrgem Ringkonnakohus (Oberlandesgericht) Jenas oli vastavalt uuele keiserlikule kohtuseadusele (Reichsgerichtsverfassungsgesetz) 1. oktoobrist 1878 ainus institutsioon, mis oli vastutav kõigi Tüüringi riikide ees. Vaid Schwarzburg-Sondershausen allus Naumburgi Ringkonnakohtule. Teine ühine institutsioon oli Jena ülikool, mille sponsorriigid olid Ernestiinide hertsogkonnad. Aastast 1817 ei olnud Saksi-Coburg enam selle osa.
Novembris 1918 jõudis sajanditepikkune Tüüringi piirkonna territoriaalne killustatus lõpule. Osariikides, nagu ka kogu Saksa keisririigis kuulutati välja vabariik ning valitsevad hertsogid ja vürstid tõugati troonilt. Vanad Tüüringi hertsogkonnad ja vürstkonnad muutusid vabadeks riikideks.
Reußi vanema liini ja Reußi noorema liini vabad riigid ühendati 21. detsembril 1918 Reußi Rahvariigiks, unioon Saksi-Gotha ja Saksi-Coburgi vahel kaotati 12. aprillil 1919 ja nad moodustasid omad vabad riigid.
Saksi-Altenburgi, Saksi-Coburg ja Gotha, Saksi-Gotha, Saksi-Meiningeni, Saksi-Weimar-Eisenachi, Schwarzburg-Rudolstadti, Schwarzburg-Sondershauseni ja Reußi vabariigi valitsused võtsid osa läbirääkimistest kõigi Tüüringi riikide ühendamiseks, kaasates võimalusel Preisi elemente. Kuid kuna Preisimaa ei olnud valmis mistahes maadevahetuseks, lükati osariigi, niinimetatud "Väikese Tüüringi lahenduse" asutamine edasi.
Fundamentaalsete arutelude käigus väljendasid riikide valitsused kahtlusi Saksi-Meiningeni ja Coburgi osas, kas nende lisamine uude osariiki oleks neile kasulik, kuna Frangimaa-mõjudega piirkond Rennsteigi teest lõunas oli alati olnud tugevamalt Baieriga seotud, nii keeleliselt kui ka sotsiaalselt. Seetõttu korraldati 30. novembril 1919 Saksi-Coburgis plebistsiit, kus rahva enamus hääletas Tüüringi osariigiga ühendamise vastu. Saksi-Meiningeni kahtlused lahendati inter alia "olemasolugarantiiga" (Bestandsgarantie) IHK Sonnebergi ja krahvkondade jaoks.
1. mail 1920 asutati Tüüringi Vaba Riik pealinnaga Weimaris. Välja jäi Coburgi Vaba Riik, mis ühendati 1. juulil 1920 Baieri Vaba Riigiga.
Tüüringi Evangeelse Luterliku Kiriku piirkond vastab ka tänapäeval, peale mõne väikese Preisi enklaavi, Tüüringi osariigi piiridele aastal 1920. Vaid Ostheimi eksklaav, mis kuulus Saksi-Weimar-Eisenachile, läks aastal 1972 Baieri Evangeelsele Luterlikule Kirikule, kooskõlas poliitilise olukorraga sel ajal.