Täielik kosmoloogiline printsiip
Täielik kosmoloogiline printsiip ehk absoluutne kosmoloogiline printsiip on kosmoloogias postulaat, mille kohaselt Universum on igal pool ja igal ajal ühesugune.
Ta erineb Albert Einsteini 1917. aastal kasutusele võetud kosmoloogilisest printsiibist, mis ütleb, et kindlal ajahetkel on kõigil Universumi punktidel ühesugused omadused.
Ajalugu muuda
Täieliku kosmoloogilise printsiibi esitasid statsionaarese seisundi teooria autorid Fred Hoyle, Thomas Gold ja Hermann Bondi. See printsiip meenutab antiikaegset taeva muutumatuse, kuid 20. sajandil esitati see alternatiivina Suure Paugu teooriale, mis mõningatele kosmoloogidele eesotsas Albert Einsteiniga ei meeldinud.
Sellest printsiibist ja statsionaarse seisundi teooriast loobuti, sest avastati kosmoloogiline mikrolaine-taustkiirus, mille olemasolu ning eriti absoluutselt musta keha kiirgusspekter on statsionaarse seisundi teooria raames seletamatu. Hiljem on vaadeldud mitmesuguseid galaktikate parvede evolutsiooniefekte ning mõõdetud taustkiirguse temperatuuri muutumist. Need vaatlused on otseselt näidanud, et täielik kosmoloogiline printsiip ei pea paika.
Täieliku kosmoloogilise printsiibi järelmid muuda
Kui Universum on kogu aeg ühesugune, peab selle energiatihedus olema konstantne. Selle pärast peab kas Universum olema staatiline (ilma paisumiseta) või siis küll paisuv, kuid mingi mehhanism peab tema energiatihedust konstantsena hoidma. Staatilise universumi mudeli esitas 1917. aastal Albert Einstein (Einsteini universum). Selle mudeli puhul kasutatakse harva väljendit "täielik kosmoloogiline printsiip". Einstein ise rääkis lihtsalt kosmoloogilisest printsiibist; see väljend ei viita tema mudeli statsionaarsusele ehk staatilisusele. Kui aga Universum on paisuv, siis paisumise kiirus (Hubble'i konstant) peab olema muutumatu. Säärast konfiguratsiooni nimetatakse de Sitteri universumiks, sest selle esitas 1920ndate alguses Willem de Sitter. De Sitteri versioonis on Universumi aineline sisu kosmoloogiline konstant, mida võib käsitada aine väga ebatüüpilise vormina, mille energiatihedus on konstantne olenemata ruumalast, mille ta enda alla võtab. See mudel ei vasta vaadeldavale Universumile, sest on teada, et viimane koosneb tavalisest ainest, mida Universumi paisumine hõrendab. Statsionaarse seisundi teooria eeldab, et ainsad eksisteerivad aine vormid on elementaarosakeste füüsika standardmudelis tuntud barüonaine, elektronid, neutriinod ja footonid, kuid neid luuakse pidevalt juurde, et tasakaalustada paisumisest tulenevat hõrenemist. Seda pidevat loomist tingib hüpoteetiline väli C.