Sven Dimberg (pärast aadeldamist 1719 Sven Dimborg; 1661 Dimbo, Västergötland, Rootsi12. juuni 1731 Stockholm) oli Rootsi ja Eesti füüsik ja jurist, 1690–1701 Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor ja 1694–1695 ka rektor. Eestis teadaolevalt varaseim Isaac Newtoni gravitatsiooniteooria tutvustaja.

Tartu Ülikooli (Academia Gustavo-Carolina) loengukataloog 1694. aastast. Dimberg märgib, et ta jätkab eelmisel aastal alustatud Newtoni teooriate tutvustamist

Elu muuda

Pastori poeg Dimberg õppis Uppsala ja Turu (al. 1677) ülikoolis, tegutsedes tudengipõlves ka eraõpetajana. Pärast ülikooli Euroopas reisides külastas ta muuhulgas Inglismaad, kus omandas 1687. aastal ilmunud esmatrüki Newtoni teosest "Principia".

1689 töötas Dimberg õppejõuna Turu ülikoolis. 1690. aastal Dimberg sai professorikoha Tartu Ülikooli (Academia Gustavo-Carolinasse), kus õpetas matemaatikat, optikat ja mehaanikat. Tartus oli õppinud juba tema isa.) Siiski veetis ta suure osa oma ametiajast Rootsis, püüeldes kohta Uppsala ülikoolis. (Uppsala astronoomiaprofessori kohale konkureeris ta kõrvuti Nils Celsiusega.) Pärast seda, kui ülikool sõjaohu ja näljahäda tõttu Pärnusse koliti ning õppejõud kitsikuse tõttu vähehaaval lahkuma hakkasid, vabastati ka Dimberg 1701. aastal pikaajalise tööülesannete mittetäitmise tõttu professoriametist. Hiljem tegutses ta Rootsis juristina.

Sven Dimberg Tartu Ülikoolis muuda

Tähelepanuväärne on, et Tartu Ülikooli matemaatikaprofessorina hakkas Sven Dimberg vähemalt 1693. aastast pidama loenguid Newtoni õpetusest – sellal polnud Newtoni gravitatsiooniteooria ka Inglismaal veel kõikjal omaks võetud. Dimbergi loengute ajel kasutas Newtoni teooriat oma disputatsioonis "Värvuste kasutamisest ja loomusest" ("De usu et natura colorum", juhendaja Sven Caméen) 1694. aastal Jacob Pranck. Dimbergi enda juhendatavad kirjutasid töid teistel teemadel, näiteks Laurentius Höyer metallide tekkest ("De Genesi Metallorum" 1693) ja Georg von Dunte Rootsi kuninga Gustav Adolfi Saksamaa-sõjakäigu põhjustest ("De Causis expeditionis, à Rege Gustavo Adolpho, in Germaniam quonds susceptae", 1691).[1] Ei ole kindlalt teada, kas Dimberg oli esimene Newtoni tutvustaja Rootsi riigi aladel.

Njuutoni füüsika õpetamine jäi siiski Dimbergi isiklikuks algatuseks ning pigem valitses toona samuti edumeelne, aristotellikule skolastikale vastanduv kartesiaanlus.[2]

Teadaolevalt ostis Dimbergi Tartu Ülikoolile ka ülikooli esimese teleskoobi (tubus opticus), mis jõudis Tartusse 1692. aastal. 4. mail demonstreeris Dimberg seda kolleegidele. 12 küünra pikkune teleskoop telliti Inglismaalt. Teleskoobi pikkuse (Riia küünra korral 6 meetrit, Inglise küünra korral ligi 14) ja toona saadaval olnud teleskoobitüüpide põhjal on Janet Laidla järeldanud, et tegemist oli läätsteleskoobiga, mis oli valmistatud tõenäoliselt papist või puidust. Dimbergi teleskoopi on maininud ka Meelis Friedenthal 2012. aastal ilmunud romaanis "Mesilased". Friedenthali teoses ja varasemas kirjanduses on seda küll ekslikult pikksilmaks nimetatud.

Sven Dimbergi tegevust Tartus on uurinud Ülo Lumiste ja Helmut Piirimäe, viimasel ajal Janet Laidla.

Viited muuda

  1. Ülo Lumiste, Helmut Piirimäe "Sven Dimberg – Newtoni õpetuse varane propageerija Tartu ülikoolis 1690. aastail", kogumikus "Loodus- ja reaalteaduste arengust Tartu Ülikoolis. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XI (TRÜ ajaloo komisjoni ja ajaloo muuseumi materjalid)" Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1981, lk 26–53
  2. P. Kard, P. Prüller "Füüsika Tartu ülikooli trükistes 1632–1710", kogumikus "Loodus- ja reaalteaduste arengust Tartu Ülikoolis. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XI (TRÜ ajaloo komisjoni ja ajaloo muuseumi materjalid)" Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1981, lk 17–25

Kirjandus muuda

  • Lumiste, Ü., Piirimäe, H. "Sven Dimberg – Newtoni õpetuse varane propageerija Tartu Ülikoolis 1690. aastail" // Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XI. Tartu, 1981, lk 26–53
  • Müürsepp, Peeter "Mathematics and Technology at the University of Tartu" //A Bridge Between Conceptual Frameworks: Sciences, Society and Technology Studies. Ed. Raffaele Pisano. Dordrecht Heidelberg New York London: Springer, 2015, lk 303-319 (Dimberg lk 303-309)

Välislingid muuda