Vikipeedia

Susa

muistne linn Iraanis
 See artikkel räägib Elami pealinnast; tänapäevase Itaalia linna kohta loe artiklit Susa (Itaalia), Iraani linna kohta artiklit Šuš, Mägi-Karabahhi linna kohta artiklit Şuşa ning loomaperekonna kohta artiklit Sus.

Susa (farsi keeles شوش Šuš; heebrea keeles שׁוּשָׁן Šušān; kreeka keeles Σοῦσα; süüria keeles ܫܘܫ Šuš; vanapärsia keeles Çūšā) oli Vana-Lähis-Ida üks tähtsamaid linnu, Elami pealinn, mis hiljem kuulus Vana-Pärsia, Partia ja Sassaniidide riiki. Susa asub Zagrose mäestikus, umbes 250 km Tigrise jõest idas, Karxe ja Dezi jõe vahel. Tänapäeval on Susa endises asukohas arheoloogiline leiukoht, mis koosneb ühel ruutkilomeetril asuvast kolmest künkast (Apadana, Acropolis ja Ville Royale ehk Kuningalinn).[1]

Kaart Elami kuningriigist (oranž) ja selle ümbruse aladest. Pärsia lahe ligikaudne pronksiaja ulatus

Susa kohta on teateid juba väga varastes Sumeri allikates. Näiteks on seda mainitud ühena Uruki kaitsejumalannale Inannale kuulekatest paikadest tekstis "Enmerkar ja Aratta isand". Linn rajati ligikaudu 4200 eKr ja hüljati 1218 pKr.

Vaade Kuningalinna (vasakul) ja Akropoli (paremal) küngastele Apadana künkalt

2015. aastal kanti Susa UNESCO maailmapärandi nimekirja (kultuurilised kriteeriumid I-IV, nr 1455).

Muistse Susa lähedal asub tänapäevane Iraani linn Šuš (ka Shūsh), mis on Šuši maakonna keskus Iraani Khūzestāni provintsis. 2005. aastal oli selles 64 960 elanikku.[2]

Nimi muuda

Elami keeles kasutati linna nimest mitut varianti: Ŝuŝan, Ŝuŝun jt. Nimi Susa tuleneb linna kaitsejumaluse Inšušinaki nimest, kes oli ühtlasi üks Elami panteoni suuremaid jumalaid.

Piiblis muuda

Piiblis esineb linn nimega Šušan mitmes kohas: peamiselt Estri raamatus, kuid ka Nehemja ja Taanieli raamatus (kummaski korra). Nende järgi elasid Paabeli vangipõlve ajal 6. sajandil eKr Susas nii Taaniel kui ka prohvet Nehemja. Ester sai seal kuningannaks, abielludes Ahasveerusega ning päästes juudid genotsiidist. Lähikonnas asub haud tänapäevasega nimega Šuš-Daniel, mida pärimuse järgi peetakse Taanieli omaks. Samas on suurem osa praegusest ehitisest rajatud 19. sajandi lõpul, umbes 1871. aastal[3] Susa is further mentioned in the Book of Jubilees (8:21 & 9:2) as one of the places within the inheritance of Shem and his eldest son Elam; and in 8:1, "Susan" is also named as the son (or daughter, in some translations) of Elam.

Väljakaevamised muuda

 
Susa asulakoht
 
Assüüria. Susa varemed. Brooklyn Museum Archives, Goodyear Archival Collection

1836. aastal uuris Susa kunagist asukohta Henry Rawlinson ja hiljem Austen Henry Layard.[4]

1851 korraldas seal väikese väljakaevamise William Loftus, kes samastas paiga ajaloolise Susaga.[5]

1885 ja 1886 alustasid Marcel-Auguste Dieulafoy ja Jane Dieulafoy seal esimesi Prantsuse kaevamisi.[6]

Jacques de Morgan korraldas suurema ekspeditsiooni Susas 1897-1911. Tööd jätkusid Roland De Mecquenemi juhtimisel 1914. aastani, mil need peatas Esimene maailmasõda. Prantslased jätkasid väljakaevamisi pärast sõda De Mecquenemi juhatusel kuni Teise maailmasõja alguseni 1940.[7][8][9] Hilisema perioodi tulemuste avaldamine jäi napiks ning sellega püütakse tegelda tänapäevani.[10]

Roman Ghirshman võttis töö prantslastelt üle pärast sõja lõppu, 1946. aastal. Koos oma naise Tania Ghirshmaniga jätkas ta kaevamisi 1967. aastani. Ghirshmanid keskendusid vaid ühele linna osale, hektarisuurusele Ville Royale'ile ehk Kuningalinnale, kaevates sügavuti kuni asustusjälgedega kihi lõppemiseni.[11] Eri kihtides leitud keraamika võimaldas töötada välja Susa stratigraafia.[12][13]

1970. aastatel jätkusid väljakaevamised Jean Perrot juhtimisel.[14][15]

Ajalugu muuda

Varane asutus muuda

Arheoloogid on dateerinud esimesed jäljed neoliitilisest külast hilisema Susa kohal ligikaudu 7000 paiku eKr. Maalitud keraamikaga tsivilisatsioonist on tõendeid umbes 5000 eKr ümbert.[16] Susa maalitud keraamika varaseim stiil on kohalik, suhteliselt hiline versioon Mesopotaamia Ubaidi keraamikast, mis levis 5. aastatuhandel üle kogu Lähis-Ida.[17]

Susa on kogu Vana-Lähis-Ida üks vanemaid teadaolevaid asulaid. Kalibreeritud C14-dateeringu kohaselt rajati asula 4395 eKr.[18] Juba sellal kattis asula oma aja kohta väga suure ala, ligikaudu 15 hektarit.

Susa rajamine langes ajaliselt ühte lähikonna külade mahajätmisega. Pottsi hinnangul võidi asula rajada selle lähedal varem hävinud Chogha Mishi asemele.[19] Varem oli ka Chogha Mish väga suur asula ning selles asus samasugune võimas lava nagu hiljem ehitati ka Susasse.

Teine tähtis asula sealkandis on 1976. aastal avastatud Chogha Bonut.

Hilisem ajalugu ja häving muuda

Susa hävitati selle ajaloo jooksul vähemalt kolmel korral. Esimese katse korraldas 647 eKr Assüüria kuningas Aššurbanipal. Teine laastamine pandi toime 638 pKr, kui muhameedlaste armeed Ahhemeniidide Pärsia esmakordselt vallutasid. 1218. aastal tegid linna maatasa maale tunginud mongolid. Allakäik jätkus 15. sajandil, mil enamik linnaelanikke kolis Dezfuli, tänapäeval on jäänud Susa lähistele jäänud vaid väikelinn Šuš.[20]

1. aastatuhandel oli Susas silmapaistev hulk kristlasi ning 5.-13. sajandil kuulus see Süüria idakiriku Beth Huzaye diötseesi.

Pildigalerii muuda

  •  
    Kreekakeelne kiri Partia kuningalt Artabanus III-lt linnaelanikele, 1. sajand pKr (linnas püsisid Seleukiidide riigi aegsed kreeka institutsioonid) Louvre.
  •  
    Glasuuritud savikruus roosilehtedega, 8.-9. sajand pKr
  •  
    Inimkujuline sarkofaag
  •  
    Lõvi dekoratiivpaneelil Dareios I paleest
  •  
    Marmorpea, mis kujutab Seleukiidide kuningat Antiochus III, Seleukos II poega, kes sündis Susa lähistel umbes 242 eKr.[21]
  •  
    Glasuuritud savivaas palmipuudega, 8.-9. sajand
  •  
    Tiivuline sfinks Dareios I paleest Susas
  •  
    Taanieli haud
  •  
    Ninhursag koos metsavaimuga seitsmeharulise kosmilise elupuu kõrval. Bareljeef Susast
  •  
    19. sajandi gravüüri Taanieli hauast Susas ("Voyage en Perse Moderne", Flandin ja Coste)
  •  
    Vibuküttide friis Dareiose paleest. Detail friisi vasakpoolses servas, Louvre
  •  
    Lõvipeadega kaelavõru Ahhemeniidide ajastust, välja kaevanud Jacques de Morgan, 1901
  •  
    Herm Hermese peaga, leitud kaevust Susa "katakombides"

Viited muuda

  1. ↑ John Curtis (2013). "Introduction". Perrot, Jean (toim). The Palace of Darius at Susa: The Great Royal Residence of Achaemenid Persia (inglise). I.B.Tauris. Lk xvi. ISBN 9781848856219.
  2. ↑ "World city populations: Susa". Mongabay.com. 2. detsember 2008. Vaadatud 8.02.2013.
  3. ↑ Kriwaczek, Paul. Babylon: Mesopotamia and the Birth of Civilization, St. Martin's Press, 2010, p. 5
  4. ↑ George Rawlinson, A memoir of Major-General Sir Henry Creswicke Rawlinson, Nabu Press, 2010, ISBN 1-178-20631-9
  5. ↑ Google Books, William K. Loftus, Travels and Researches in Chaldaea and Susiana, Travels and Researches in Chaldaea and Susiana: With an Account of Excavations at Warka, the "Erech" of Nimrod, and Shush, "Shushan the Palace" of Esther, in 1849-52, Robert Carter & Brothers, 1857
  6. ↑ Jane Dieulafoy, Perzië, Chaldea en Susiane. (in Dutch)
  7. ↑ Archive.org, Jacques de Morgan, Fouilles à Suse en 1897–1898 et 1898–1899, Mission archéologique en Iran, Mémoires I, 1990
  8. ↑ Archive.org, Jacques de Morgan, Fouilles à Suse en 1899–1902, Mission archéologique en Iran, Mémoires VII, 1905
  9. ↑ Robert H. Dyson, Early Work on the Acropolis at Susa. The Beginning of Prehistory in Iraq and Iran, Expedition, vol. 10, no. 4, pp. 21-34, 1968
  10. ↑ Harvard.edu Shelby White - Leon Levy Program funded project to publish early Susa archaeological results
  11. ↑ Roman Ghirshman, Suse au tournant du III au II millenaire avant notre ere, Arts Asiatiques, vol. 17, pp. 3-44, 1968
  12. ↑ Hermann Gasche, Ville Royal de Suse: vol I : La poterie elamite du deuxieme millenaire a.C, Mission archéologique en Iran, Mémoires 47, 1973
  13. ↑ M. Steve and Hermann H. Gasche, L'Acropole de Suse: Nouvelles fouilles (rapport preliminaire), Memoires de la Delegation archeologique en Iran, vol. 46, Geuthner, 1971
  14. ↑ Jean Perrot, Les fouilles de Sus en 1975, Annual Symposium on Archaeological Research in Iran 4, pp. 224-231, 1975
  15. ↑ D. Canal, La haute terrase de l'Acropole de Suse, Paleorient, vol. 4, pp. 169-176, 1978
  16. ↑ Langer, William L., toim (1972). An Encyclopedia of World History (5th ed.). Boston, MA: Houghton Mifflin Company. Lk 17. ISBN 0-395-13592-3.
  17. ↑ Aruz, Joan (1992). The Royal City of Susa: Ancient Near Eastern Treasures in the Louvre. New York: Abrams. Lk 26.
  18. ↑ The Archaeology of Elam: Formation and Transformation of an Ancient Iranian State - by D. T. Potts, Cambridge University Press, 29/07/1999 - page 46 - ISBN 0521563585 hardback
  19. ↑ The Archaeology of Elam: Formation and Transformation of an Ancient Iranian State - by D. T. Potts, Cambridge University Press, 29/07/1999 - page 46 - ISBN 0521563585
  20. ↑ M. Streck, Clifford Edmund Bosworth (1997). Encyclopaedia of Islam, San-Sze. Kd IX. Leiden: Brill. Lk 898–899. ISBN 9789004104228.
  21. ↑ Jonsson, David J. (2005). The Clash of Ideologies. Xulon Press. Lk 566. ISBN 978-1-59781-039-5.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Susa&oldid=6619628"