Sumeri keel oli sumerite keel, mida kõneldi Sumeris (Lõuna-Mesopotaamias).

Sumeri savitahvel kiilkirjaga

Sumeri keel oli isoleeritud keel: seniajani ei ole leitud selle sugulust mõne muu keelega.

Esimesed mälestised pärinevad ajast umbes 3100 eKr (dateeringud lahknevad, ulatudes 28. sajandist 32. sajandini eKr). Tegemist on savitahvlitele ja kujukestele kirjutatud tekstidega, mis on leitud väljakaevamistel Mesopotaamias.

Pärast 2000. aastat eKr suri sumeri keel kõnekeelena välja, kuid seda kasutati kogu Mesopotaamias õpetlaste keelena kirjakeelena veel umbes kaks tuhat aastat (umbes aastani 100 eKr).

Savitahvlid sisaldavad sõnapaare sumeri ja akadi keeles, mille järgi on saanud sumeri keelt tundma õppida.

Sumeri keele ajaloos eristatakse järgmisi perioode:

  • vanasumeri keel (umbes 2600–2200 eKr)
  • uussumeri keel (umbes 2200–2000 eKr)
  • järelsumeri keel (umbes 2000 kuni ajaarvamise vahetuseni)

Sumeri keelt peetakse vanimaks teadaolevaks kirjakeeleks. Selle kirjutamiseks kasutati kiilkirja, mida hiljem kasutati ka akadi keele, ugariti keele ja eelami keele ülesmärkimiseks. Algul oli tegemist ideograafilise kirjaga, hiljem tekkis kirjasüsteem, kus ideogrammide kõrval kasutati fomeetilist printsiipi.

Kirja leiutamise ajal elasid sumerid kindlasti juba Sumeri alal.

Sumeri keel oli aglutinatiivne keel. Palju oli liitsõnu.

Sumeri keeles oli kasutusel ergatiivne lausekonstruktsioon.

Erinevalt teistest piirkonna keeltest taasavastati sumeri keel alles 19. sajandil.

Paljude ärilise ja juriidilise sisuga tekstide kõrval on savitahvlitel säilinud ka jutustusi poolmüütilise kangelasi Bilgamesi ehk Gilgameši tegemistest, mille põhjal valmis hiljem akadikeelne eepos. On säilinud ka mitmeid teisi sumerikeelseid kirjandusteoseid.