Vikipeedia

Soome keskaeg

Soome keskaeg on ülevaade Soome ajaloost 12.–16. sajandini.

Euroopa poliitiline kaart 1328. aastal

Soome keskaja piiritlus muuda

Soome keskaja alguseks võib lugeda soome territooriumi vallutamist Rootsi kuningriigi poolt ja selle kaasamist euroopa kristlikku kultuuriruumi.

Soome alade seotus Rootsiga algas Rootsi valitseja Eriku alustatud ristiusustamisega. Kuid kuna Soome asus strateegilist tollases geopoliitilises situatsioonis tähtsust mitteomavas piirkonnas, siis vallutasid Soome rootslased, kelle kujunev riik oli kujuneva Euroopa tsivilisatsiooni südamikust (Lübeck ja Saksa-Rooma riik) kaugemal.

Rootsi Soome-vallutus algas Esimese ristiretkega, mis pärimuse järgi leidis aset aastal 1155, mille tulemusena vallutati Rootsile kõige lähemal üle Põhjalahe Edela-Soomes olev ala, mis aga formaalselt kinnistus Edela-Soome Rootsi külge alles 1220. aastail. 12. sajandi lõpul toimus teisigi väiksemaid sõjakäike Soome, teine ristiretk leidis aset alles 13. sajandi teisel veerandil ja kolmas 1293. aastal, mil rajati ka Viiburi linnus.

 
Soome piirid pärast Pähkinäsaari rahu 1323. aastal

Keskajal oli Soome jaotatud Rootsi võimu all olevaks Lõuna-Soome ja Lääne-Soome nn Vanaks Soomeks ja Novgorodi Vabariigi ja hiljem Vene tsaaririigi koosseisu kuuluvaks Viiburi piirkonnaks. Vana-Soome halduskord ei olnud püsiv, vaid muutus vastavalt olukorrale. Rootsi kuningaperes kasutati Soomet, kuningapere liikmele hertsogkonnaks andmiseks. Alguses anti volitus Soome esialgse haldusvormi loomiseks kirikule. Varasemast olid olemas paganlikud kihelkonnad. Need saavadki esialgse haldusjaotuse aluseks.

13. sajandi keskel hakkas Rootsi katoliku kiriku juhitud administratsioon tasapisi ilmalike meeste kätte minema (Soome piiskopi (1230?–1245) Thomase järglase, piiskopi (1248–1258) Bero I ajal). Kirik andis maksud üle Rootsi kuningale ja Rootsi kroonile. Soome selle aja keskusteks on mereäärsed Turu, Viiburi, Hämeenlinna. Esialgu oli peamine kiriklik üksus Turu piiskopkond. Piiskopkond hõlmas kogu ala, mida Rootsis Soome all mõisteti, lisaks Ahvenamaa. 14. sajandil hakkasid selgelt kujunema maakonnad. Kunstlikku maakondade loomist veel ei olnud. Esimesed olulisemad (Edela-Soome alal): Päris-Soome, Satakunta, Ahvenamaa, Uusimaa ja Häme maakonnad.

Konfliktid Novgorodimaaga muuda

Pärast Pähkinäsaari rahu jätkus rahulikku aega umbes 14 aastaks. Võitlused said alguse rahutustest Novgorodi vabariigi poolses Karjalas. Venelased rajasid rahu järel, piiri kindlustamiseks, 1329. aastal Valamo saarele kloostri. Siiski ei olnud Novgorod võimeline ise kogu rahuga sätestatud maa-ala haldama ja läänistas piiriäärsed alad. Rahvas polnud rahul, tekkisid rahutused ja kutsuti 1337 Käkisalmisse Viiburist abi. Abi saatmisega rikkus Rootsi rahu, kuid Turu piiskop Hemming oli huvitatud segadustest idapiiril. Ka Püha Brigitta, kes omas mõju kuningas Magnus Erikssoni üle, oli n-ö ristisõja poolt. Ristisõja vaimustus haaras kogu Skandinaaviat. 1348. aastal rünnatatigi Neeva suudme ala. Lisaks rootslastele ja soomlastele oli väes ka terve hulk Norra aadlikke ja sakslasi. Esialgu läks rootslastel enam-vähem hästi, siis saabus must surm. 1351 sõlmiti Tartus rahu vanadel tingimustel. Rootsis käsitleti seda lüüasaamisena. Sellega lõppes Põhjalas ka ristisõja vaimustus, igaveseks. Jätkati idapiiri kindlustamisega.

 
Turu keskaegne kindlus
  Pikemalt artiklites Soome-Novgorodi sõjad ja Rootsi-Novgorodi sõjad

Lääne- ja Põhja-Soome muuda

Lisaks Karjalale oli Rootsil Soomes probleeme ka Põhjalahe äärse piirkonnaga. 14. sajandil jooksul aga nn lapimaa sõitjad (läänesoomlased, kes olid huvitatud liikumisest põhjapoolsetele aladele) ehk birkalalased. Liitmaks põhjapoolseid alasid Rootsiga, lubas Rootsi kuningas birkalalastel osaliselt endale jätta laplastelt kogutud maksud.

Põhjapoolsetel aladel tekkis konflikt ka Turu piiskopi ja Uppsala peapiiskopi vahel, kes mõlemad soovisid seda oma huvisfääri saada. Lõpuks leppisid Uppsala ja Turu kokku, et idapoolne lõherikas Tornio jõgi jääb Uppsala võimu alla (võim kuni sinnani) ja Kemi jõgi jääb Turu alla (võim kuni sinnamaani); vahepeal veel mõtteline Novgorodi maa. Kiriku alade piir pannakse lõplikult paika 1374. aastal ja see jääb nii kuni 19. sajandini. On Rootsi ja Soome nn mentaalseks piiriks. Kokkuvõtteks nii kesk- kui varauusajal on Lapimaa jagamatu eikellegimaa.

 
Kuningas Magnus Eriksson troonil

Kuningas Magnus Eriksson (valitses 1319–1364) püüdis hoida Soomet kindlalt enda käes. Selleks hakkas kõrgaadlile survet avaldama, teostas ka mitu reformi. Näiteks selgitas ta välja, kes suudab oma maavaldusi majandada ja kes ei. Need, kes ei suutnud, jäid oma valdusest lihtsalt ilma. Magnus Eriksson andis need uusasukatele. Propageeris ka alemaade püsivasse kasutusse võtmist. Magnus Erisskon karmistas veelgi suhtumist kõrgaadlisse Venemaaga ebaõnnestunud sõja järel.

Soome saamine Rootsi riigi täieõiguslikuks osaks muuda

Kui Magnus Eriksson andis Soome välja hertsogkonnana Benedikt Algotssonile, kes on küll aadlik, kuid kõrgaadlile vastuvõetamatu (ei kuningliku pere liige ega kõrgaadlik), toimus ülestõus. Opositsiooniline kõrgaadel tõstis nüüd üksteise järel kuningateks (kaasvalitsejateks) Magnus Erikssoni pojad: esmalt Eriku ja siis Håkani. Rootsi õnnetuseks ei olnud monarhia sel ajal mitte pärilik, vaid valitav monarhia. Kuigi Håkan Magnusson oli võimul vaid 1362–1364, etendas ta olulist osa, sest andis võimu Soomes üle Nils Turesson Bilkele. Tasuks selle eest toetas too kuningavalimistel Håkanit. Håkan andis Soomele ka ühe olulise kirja: seoses truuduse ja armastusega, mida tema eelkäijad alati Soomest said, annab ta Soomele õiguse osaleda kuningavalimistel: sestsaadik said kuninga valimistel osaleda ka soomlased (varem valisid kuningat ainult Rootsi piiskopid ja kõrgemad kohturingkonnad) ning sestsaadik oli Soome Rootsi jaoks riigi täieõigusliku osa (mitte kunagi enam provintsina). Et Soome oli jää tõttu poole aastast Rootsist ära lõigatud kujunes Soomes sõltumatu poliitiline juhtimine.

Pärast Håkanit jätkusid kuningakoja ja kõrgaadli võitlused, mille tulemusena valiti Rootsi troonile Albrecht Mecklenburgist 1363/1364–1389. Seda nimetatakse ka vägivaldseks okupatsiooniks, isegi kõrgaadel pettus selles peagi. Rajati uusi kindlusi, mistõttu kasvasid koormised. Kindlustustesse paigutati suured garnisonid, mida rahvas pidi ülal pidama. Sakslased Soomest eriti ei hoolinud, kavas oli isegi selle mahamüümine Saksa ordule. Üks Rootsi kõrgaadli Albrechti-vastase liikumise tegelasi oli drots Bo Jonsson Grip (suri 1386). Grip päästis Soome, tuues ühe lääni teise järel (pantidega) oma järelevalve alla. 1374. aastaks oli tema võimu all kogu Soome. Ta laskis end valida Soome kõrgeimaks kohtunikuks ehk laagmanniks. Gripi võib pidada esimeseks Rootsi kõrgaadlikuks, kes kasutas Soomet hüppelauana Rootsi võimukoridoridesse jõudmiseks. Grip jätkas sakslaste alustatud kindluste ehitamist, mitte ainult kaitse otstarbel, vaid ka piirkonna finantselu kontrollimiseks. Kui Mecklenburgi ajal püüti maa arengut uutele rööbastele suunata, siis Grip jätkas vanamoodi. Aastal 1386 Grip suri ja andis pandiala (Nyköping, Stäkeholm, Kalmar, Öresten, Oppensten, Forsholm jt) testamendiga päriliku läänina edasi Rootsi riiginõukogu Albrechti-vastastele liikmetele. Konkreetset järeltulijat siiski ei määranud, haldaja tuli alles leida (pretsedenditu juhtum). Uueks Soome haldajaks sai Jacob (Jeppe) Abrahamsson Djäkn. Djäkn kutsus siiski Päris-Soomes, kokku kohtunikud ja lasi neil ennast määrata Soome kõrgeimaks kohtunikuks. Erinevalt testamendist palus ta ka kuningal see kinnitada.

 
Margrethe I

Soome koos Rootsiga Kalmari unioonis muuda

  Pikemalt artiklis Kalmari unioon

Võitluses Albrechtiga ei jäänud Soomes-Rootsis nüüd enam muud üle, kui paluda välisabi Taanilt ja Norralt. Taani kuninganna Margrete I võttis 1389 vastu ka Rootsi trooni tingimusel, et ta oleks Rootsis suveräänne valitsejanna ja et Gripi pandi-ala tuleb talle üle anda. 1395 andis Djäkn kõik oma läänid üle Gripi pojale Knut Bosson Gripile. Paraku Knut valitsemise vastu huvi ei tundnud ja temast sai Läänemerel mereröövel (vitaali-vennad).

1397 otsustati Skandinaavia maad ühendada. Erinevalt Rootsist, Soomele Kalmari unioonist kahju ei sünni. Esialgu on unioonil palju positiivseid jooni, eelkõige julgeoleku tagamine (Saksa majanduslik ja poliitiline surve). Soome põhiline küsimus, idapiir, ei olnud aga Kalmari uniooni küsimus. Kuigi esialgu soomlastel uniooniga probleeme pole, jõudsid mõne aja pärast Soome tagasi taanlased (kes müüsid 1346 Eesti Liivi ordule maha ja eemaldusid Läänemere regioonist; uniooni tekkega jõuavad nende huvid Soome tagasi) ja kes on selle aja Skandinaavias juhtivaks riigiks. Taanlased suhtusid teistesse uniooni rahvastesse üleolekuga, ignoreerides nende seadusi. See tekitas rahulolematust.

Margrete oli uniooni kuninganna kuni 1412. aastani, kui ta suri. Siis sai valitsejaks Pommeri Erik, kes oli juba mõnda aega Soomes valitsenud.

Uniooni tegevus hakkas aadlit õige pea ärritama: hakati kontrollima aadli maavaldusi. Samuti hakati kontrollima aadli maksuvabastuse õigustatust. Makse taheti suurendada ja suurendatigi. Lisaks maksukoormale suurendati ka aadli ratsateenistuskohustust. Uniooni ajal muutus ka Soome maksustruktuur. Kui esialgu nõuti maksu peamiselt viljas (sõltus saagikusest), siis nüüd tuli kasutusele rahaks ümberarvestatud konkreetne viljamaks (x-piirkond pidi igal aastal andma x-koguses ja x-väärtuses vilja), mis eeldas reaalset raha. Uniooni ajal hakati looma Soome rahamajandust, millega seoses tuleb ka raha vermimine.

Kalmari uniooni ajal muutus ka valitsemis- ja õiguskorraldus. Kohtukorraldus muutus kolmeastmeliseks. Samuti tuli uus haldusjaotus: töötati välja uued piirkonnad, lähtudes reaalsest maksupiirkonnast. Kui 13.–14. sajandi haldusjaotus oli seotud kirikuringkondadega, siis nüüd jäi kirikuringkonnaks vaid kihelkond. Kirik ja haldus eraldatakse. Maakondi hakati nimetama kreisideks. Madalaim kohtuinstants oli kreisikohus ehk ting. Tavaõiguse osatähtsus väheneb järjest. Soome sai endale ka kõrgeima kohtu, mis on kohapealseks kuningakohtuks. Sellesse kuulusid kõik Soome kõrgeimad võimukandjad alates Turu piiskopist, osa Turu toomkapiitli liikmetest, aga ka kõik Soomest pärit Rootsi Riiginõukogu liikmed ja alamate kohtute kohtunikud. Lisaks loodi kõrgema kohtu juurde eraldi komisjon, mille töös osalesid ka talupojad – seisuse esindajad. Kuna sisuliselt tegeles kõrgeim kohus ka valitsemisasjadega ja käis koos regulaarselt, siis tähendas see, et Soome valitsejatel oli nüüdsest võimalik regulaarselt kokku saada – omavalitsus.

Soome välispoliitika uniooni ajal muuda

1440. aastal sai Soome unioonilt garantiikirja ehk õigused. Unioon suurendas Soome tähtsust Rootsis ja Soome eneseteadvust. Idaküsimus ei olnud unioonile oluline ja seetõttu Soome idapoolne turvalisus kannatas. Soome haldamisel tõusis Viiburi osatähtsus, kuid 1410 rüüstasid Moskva suurvürstiriigi väed Viiburit ja põletasid selle maha. Nagu Rootsis, jagunes ka Soome aadel uniooni pooldajateks ja selle vastasteks. Kui Rootsis puhkes 1434 nn Engelbrekti-ülestõus, siis ei osatud Soomes esialgu selget seisukohta võtta. Lõpuks kalduti ülestõusnute poolele. Selle ülestõusu tuntuimad tegelased Soomes on Erik Puke (sai ülestõusu juhi surma järel 1436 tema mantlipärijaks) ja piiskop Maunu Tavast. Engelbrekti ülestõusu tulemusena said ka Soome talupojad õiguse saata oma esindajaid Riigipäevale. Lääne-Soome on Rootsile alati olulisem olnud kui Ida-Soome. Seetõttu kujunes Ida-Soomest, selle Rootsis hooletusse jätmise tõttu, turvaline pelgupaik pagendatutele. Aastatel 1442–1448 oli see pelgupaigaks Rootsi eestseisjale Karl Knuttson Bondele, kuni tema saamiseni kuningaks. Ka 1465 oli Bonde Soomes pagenduses.

1457. aastal sai Viiburi ülemaks Erik Axelsson (Tott), kes 1460. aastal sai oma mõju alla ka Turu piirkonna. Ta rajas Viiburi tugevdamiseks, kui 1460. aastal taas halvenesid suhted Moskva suurvürstiriigiga, Olavinlinna (Savonlinna) kindluse (alale, mida venelased pidasid endise Novgorodi vabariigile kuulunud maa-alana enda omaks). 1483 algas Soome Sten Sture Vanema aeg, kes järjepanu hõivas Erik Totti maavaldusi. Enam Rootsi-Taani kui Vene asjadest huvituv valitseja jättis idapiiri taas laokile. Kuid samal ajal hakkas väljapääsu Läänemerele otsima Venemaa. Eriti ohtlikuks muutis see olukorra Soome jaoks ja pani Sten Sture Vanema n-ö kahe tule vahele, 1493. aastal sõlmiti Taani–Vene leping.

Soome keskaegsed kindlusrajatised muuda

Vene-Rootsi sõda 1495–1497 muuda

  Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1495–1497)

1495. aastal ründaski Venemaa taanlaste mahitatuna Soomet. 30. novembril 1495 saavutasid end kaitsnud soomlased Viiburi kindluse ülema Knut Posse juhtimisel venelaste üle võidu. 1496. aastal uuesti rünnanud venelased jõudsid läbi Karjala ja Savo Hämeni. Rootsi abi venis sisetülide tõttu. Kui see aga ükskord kohale jõudis, asusid Rootsi väed sõjaretkele ja purustasid 1496. aasta suvel, Narva jõe äärde püstitatud venelaste piirikindluse Ivangorodi. 1497. aastal sõlmiti Rootsi-Vene vaherahu. 1497 pagendati Soome ka taanlaste poolt alistuma sunnitud Sten Sture Vanem, kus tal küll keelati omada suuremaid ja tähtsamaid kindlusi.

Gustav Vasa ajastu Soomes muuda

 
Gustav I Eriksson Vasa, Rootsi kuningas aastail 1523–1560

1521. aasta alguses puhkes Rootsis rahvaülestõus Taani kuninga Christian II vastu, mille juhiks tõusis Gustav Vasa. Kui ta veel samal aastal Vadstenas regendiks kuulutati, olid suurem osa Rootsist ja kogu Soome Taani võimust vabad. 1523 valiti Gustav I Vasa Rootsi kuningaks. Kalmari unioon lakkas lõplikult olemast.

1540. aastatel puudutasid Rootsi valitsemis- ja haldusreformid ka Soomet. Gustav Vasa aegse Soome silmapaistvaim poliitik on Erik Joakimsson Fleming – kuninga asehaldur, kes omas suuri volitusi kogu Soomes. Reformide käigus jagati Soome alguses kaheksaks ja seejärel kogu neljakümneks haldusüksuseks. Kuningas suhtles igaühega neist otse, asehaldur oli vahendajaks vaid tähtsates asjades. Erik Flemingi järel sai kuninga asehalduriks Soomes Hendrik Horn.

Soomes kehtestati Rootsiga sarnane maksukorraldus. Osa laekunud maksudest jäi Soome, osa läks Rootsi riigi tuludesse. Peamiseks maksuks oli talupoegade maamaks. Mõnel korral katsetati ka makse tõsta, kuid see leidis talupoegades ägedat vastuseisu. Nii hakatigi Soomest laekuvate sissetulekute suurendamiseks soovitama seni asustamata ja ülesharimata maade kasutusele võtmist (et nad loomulikult selle järel maksustada). 16. sajandi keskpaigas jäid varem asustatud Ida-Soome alade ja hoogsalt uusasustatava Põhja-Savo piirkonna vahele inimtühjad Põhja-Häme ja Põhja-Satakunta alad. Maa julgeoleku seisukohast oli see väga halb. Nii saatis Gustav Vasa 1550. aastal Soome isegi kirja, milles käskis kohalikku asehaldurit ka need alad rahvastada. Üheks põhjuseks oli, et nii sai sealt venelaste võimaliku rünnaku korral Rootsi sõjaväkke sõjamehi võtta.

 
Albert Edelfelt: Mikael Agricola

Saamaks osa ja kasu Läänemere muutunud olukorrast, pani Gustav Vasa 1550. aastal alusel Helsingi linnale. Selle edenemise eest hoolitseti niivõrd, et kohalikke võime lausa kohustati uut linna rahvastama.

Reformatsioon ja Soome muuda

Kui 1527. aasta Västeråsi riigipäev (mida on nimetatud ka reformatsiooni riigipäevaks, kuigi kiriklikku kultust ja Rootsi kiriku seotust Roomaga sel päeval veel ei arutatud) andis kiriku valdused ja varad kuningale (kiriku võimu murdmiseks), kannatas soome kirik rohkem kui rootsi kirik. Esiteks ei olnud soome kiriku varad nii suured. Teiseks pidas soome kirik oma rahadega ülal koole, haiglaid ja vaestemaju. Rootsi kirik seda ei teinud. Vaatamata sellele eripärale ei teinud Gustav Vasa soome kiriku varade kasutuselevõtule erandit.

Usupuhastus jõudis Soome Rootsist. 1520 jutlustas Soomes esimest korda luteri õpetuse pooldaja Pietari Särkilahti. 1528 nimetati Turu peapiiskopiks dominiiklane Martinus Skytte, kelle ajal muutus keskseks emakeelne jumalateenistus. Reformatsioon Soomes edenes veelgi, kui Martin Skytte järel sai Turu peapiiskopiks Wittenbergis õppinud Mikael Agricola. Tema ajal loodi Soome ainsa Turu piiskopkonna kõrvale veel Viiburi piiskopkond. Samuti avaldas Agricola Martin Lutheri ja vendade Petrite (Olaus Petri ja ) piiblitõlgete alusel 1548 soomekeelse Uue Testamendi (tervikpiibel 1642) ning 1548. aastal hakati ka kirikutes pidama soomekeelseid jutlusi.

 
Klas Horn (1517–1566)

Vene-Rootsi sõda, 1554–1557 muuda

  Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1554–1557)

Rootsi suhted Moskva tsaaririigiga pingestusid taas 16. sajandi keskpaiku, kui Moskva tsaar Ivan Julm hakkas enda omaks pidama samu Soome alasid Neeva jõe suudmes, mis rootslasedki. 1554. aastal piirasid Rootsi väed Viiburit, 1555. aastal toimus Joutselkä lahing ja Gustav Vasa saabus isiklikult Soome, kaasas 12 000 meest (ehk kogu Rootsi toonane sõjavägi). Riigi idapiir oli saanud kuninga suurema tähelepanu osaliseks kui kunagi varem. Kokkupõrge lõppes aga eriliste tulemusteta: kumbki pool luges endale kuuluvaks need alad, mis olid ennegi nende omad Pähklisaare rahulepingu järgi. 1556. aastal toimusid lahingud Nöteborgi eest, sõja lõpetas Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel Novgorodis 40 aastaks sõlmitud vaherahu.

Soome ja Liivi sõda muuda

1558. aastal sekkus Rootsi Vene-Liivimaa ja Liivimaa sõtta. Eestisse lähetatud vägede etteotsa määrati Soomet valitseva Gustav Vasa poja Johani usaldusmees Klas Horn. Soome roll Eestimaa Rootsile allutamisel oli selle protsessi n-ö sillutamine ja ettevalmistamine. 1561 alistusid Tallinn ja Põhja-Eesti just Klas Hornile.

Pärast Gustav Vasa surma, tema järeltulija otsustamiseni Rootsi troonil, ilmnes Soomel omapärane arusaam. Seal leiti, et Gustav Vasa oli tegelikult võimu usurpaator, kelle poegadel pole õigust trooni pärida. Soome hertsog Johan hoidis, aga isa antud kohast Soomes tugevalt kinni. Ta lõi seal samasuguse valitsusaparaadi, kui oli loodud Stockholmis, Turu lossi uuendati jne. Erik XIV kuningaks saades puhkes viimase ja Johani vahel äge tüli. Johan ajas Liivimaal käivate võitlustega parasjagu küllaltki iseseisvat poliitikat. Selle eest kutsuti ta 1563 Arboga riigipäevale, et tema selline tegevus keelata. Kui Johan ei allunud, tuldi talle järgi ja vangistati ta. Soome aadel jagunes nüüd Eriku ja Johani-meelseks.

Kui Johan III 1570 Rootsi kuningaks sai ja oli seotud Älvsborgi lunaraha maksmisega ega suutnud sõdida, tungis Venemaa Soomele kallale. See üle 25 aasta veninud kokkupõrge on tuntud "pika viha" nime all. Vene väed tegid retki sügavale Soome sisemaale (olles samal ajal edukad ka Eestis). Soome väejuht oli sel ajal Klas Eriksson Fleming. Sõja venides soomlased väsisid ja levis käegalöömise meeleolu. Seejärel tuli Soome vägede etteotsa prantsuse päritolu Pontus De la Gardie, kes suutis sõjamehi taas innustada. 1580 vallutasid De la Gardie soomlasest koosnevad väed Käkisalmi, 1581 Narva. Vene väed olid sunnitud Põhja-Eestist lahkuma. Pikk viha lõppes 1595 Täyssinä rahuga, millega määrati kindlaks Vene-Rootsi piir Soomest kuni Põhja-Jäämereni.

Eelnev
Soome esiajalugu 		Soome keskaeg
{{{aeg}}} 		Järgnev
Soome varauusaeg

Vaata ka muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Soome_keskaeg&oldid=6388388"