Sooline dimorfism
Sooline dimorfism on nähtus, kus ühe bioloogilise liigi emas- ja isasloomade vahel esinevad erinevused, välja arvatud suguelundite ehituse erinevused. Sooline dimorfism võib väljenduda erinevates tunnustes, sealhulgas nii füüsilistes kui kognitiivsetes ja käitumuslikes omadustes.[1]
Mõnedel loomadel, peamiselt kaladel, ilmneb sooline dimorfism ainult sigimise ajal. Ühe teooria järgi väljendub sooline dimorfism seda tugevamalt, mida erinevam on sugude panus lõimetishooldesse. Samuti on see polügaamia levimuse näitaja.
Ülevaade muuda
Sooline dimorfism on üldbioloogiline nähtus, mis on laialt levinud loomade ja taimede lahksuguliste vormide seas. Mõnedel juhtudel väljendub sooline dimorfism selliste tunnuste arenemisel, mis on nende omanikele kahjulikud ja vähendavad nende elumust. Sellised on näiteks paljude lindude pulmarüüd ja isaste ere värvus, näiteks isase paradiisilinnu pikad sabasuled, mis takistavad lendu. Isaste või emaste valjud häälitsused või laulud, samuti tugev lõhn võivad äratada kiskjate tähelepanu.[2] Selliste tunnuste arenemine tundus loodusliku valiku seisukohast seletamatu. Nende selgitamiseks pakkus Darwin 1871. aastal välja sugulise valiku teooria, mis tekitas vaidlusi juba Darwini aegadel. Korduvalt väljendati arvamust, et see on Darwini õpetuse kõige nõrgem koht.[3]
Näited muuda
- Suurus – enamikul imetajatest ja paljudel linnuliikidel on isased suuremad ja raskemad kui emased. Paljudel kahepaiksetel ja lülijalgsetel on emased suuremad kui isased. Kilpkonnadel ja madudel on emased isastest suuremad, sisalikel vastupidi – reeglina on isased suuremad (erandiks on gekod).[4]
- Karvastik – esineb näiteks meestel habemena ja lõvidel lakana.
- Värvus – lindude sulestiku kaitsevärvus või silmapaistvalt ere värvus.
- Nahk – nahatekised, nagu sarved hirvedel või hari ja kannused kukkedel.
- Hambad – võhad elevandi isasloomadel, suuremad kihvad morskadel ja metssigadel.
Seos populatsiooni reproduktiivse struktuuriga muuda
Sooline dimorfism on seotud populatsiooni reproduktiivse struktuuriga: rangelt monogaamsetel liikidel on see minimaalne, kuna nendel esineb suguline spetsialiseerumine ainult organismi, mitte populatsiooni tasemel, samas kui polügaamsetel liikidel, kes kasutavad diferentseerumise eeliseid täielikumalt, suurenevad soolised erinevused koos polügaamia ulatusega.[5]
Soolise dimorfismi reversioon polüandria puhul muuda
Polüandriat, mille puhul emane paaritub mitmete isastega, esineb mitmetel selgrootutel, kaladel, lindudel ja imetajatel. Koos sellega esineb tihti ka soolise dimorfismi reversioon, mille puhul emased on isastest suuremad, nende värvus on eredam, isased ehitavad pesa, hauduvad mune, hoolitsevad pesakonna eest ja ei pea omavahel võitlema.[6] Seda esineb nt emudel, kurvitslastel ja lutikatel.
Edumaa põhimõte muuda
Edumaa põhimõte on väljapakutud evolutsiooniline mehhanism, mis soosib mõnedel liikidel tunnuseid, mis esmapilgul vähendavad organismi kohastumust. Näiteks ere värvus isaslindudel teeb neid hästi märgatavaks ja tõmbab ligi kiskjaid, samas kui mitte nii erksad emasloomad maskeeruvad paremini.
Liigi tasemel on organismi reproduktiivne edu ehk tema järglaste arv tähtsam kui tema elu kestus. See on hästi nähtav faasani näitel, kelle emased elavad isastest kaks korda kauem, aga faasani isaslinnu paljunemisvõime sõltub mitte tema elu pikkusest, vaid tema köitvusest emaste jaoks. Ereda värvusega ja vägeva sulestikuga isane näitab emasele enda paremat kohastumust ehk seda, et ta jäi ellu hoolimata "edumaast", mis oli vähem märgatavatel isastel. Emane, kes annab tema geenid edasi (eriti tütardele, kelle värvus saab olema kaitsev), tagab ka nende parema kohastumuse.[7]
Samuti võib mõnede liikide dimorfismile pakkuda teist selgitust. Edumaad saab selgitada kui "relvastuse võidujooksu" tagajärge: suur saba mängis isastel faasanitel hirmuäratava relva rolli, mis andis ühele isasele rohkem võimalusi kaklustes võitjaks saada ja emastega paarituda, sest visuaalselt suur saba tekitas jõu ülekaalu illusiooni. Võitja geenid levisid populatsioonis kiiremini ning iga uue saba suurendava mutatsiooniga selle omaniku šansid suurenesid. Ajaga muutusid kahevõitlused isaste faasanite vahel ebamugava saba tõttu mänguks, kus füüsilist kaklemist ei toimu. Seega ei ole emaste jaoks isaslinnu saba suurus enam märk sellest, et isane on edukas kakleja, vaid on sümboliks tugevusele ja paremale kaitsevõimele. Hoolimata sellest, et saba suurus ei mõjuta mitte mingil viisil emase turvalisust, on siin tegu kahe teguriga:
1. Ajalise hilinemise efekt, st partneri valikul geneetiliselt omandatud suunitlus ei jõudnud lõpuni evolutsioneeruda.
2. Kõikide isendite omaks võetud paaritumismängu reeglid annavad emastele kindlustunde, et muljetavaldava välimusega isase geenid tagavad tema järglaste edu tulevaste emastega.[8]
Viited muuda
- ↑ Purves, D., Augustine, G. J., Fitzpatrick, D.; et al., toim-d (2001). "Sexually Dimorphic Behavior". Neuroscience (2. trükk). Sunderland: Sinauer Associates.
{{raamatuviide}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas:|toimetaja=(juhend)CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link) - ↑ Berns, Chelsea M. (2013). "The Evolution of Sexual Dimorphism: Understanding Mechanisms of Sexual Shape Differences". Moriyama, Hiroshi (toim). Sexual Dimorphism.
- ↑ Jones, Adam G.; Ratterman, Nicholas L. "Mate choice and sexual selection: What have we learned since Darwin?". Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America. 106: 10001–10008. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. jaanuar 2022. Vaadatud 21. jaanuaril 2022.
- ↑ Cox, Robert M. (2019). "Body Size and Sexual Dimorphism". Choe, Jae Chun (toim). Encyclopedia of Animal Behavior. Kd II. Elsevier. Lk 9.
- ↑ Teder, Tiit. "Suguline dimorfism". Vaadatud 21.01.2022.
- ↑ Safari, Ignas; Goymann, Wolfgang. "The evolution of reversed sex roles and classical polyandry: Insights from coucals and other animals". Ethology. 127 (1): 1–13.
- ↑ Zahavi, Amotz. "Mate selection—A selection for a handicap". Journal of Theoretical Biology. 53 (1): 205–214.
- ↑ Mateos, Concha. "Sexual selection in the ring-necked pheasant: A review". Ethology Ecology and Evolution. 10 (4): 313–332.