Soolehattudeks (ladina ains villus intestinalis; mitm villi intestinales) nimetatakse osade selgroogsete loomade peensoole ringkurdudes (plica circularis) paiknevaid limaskestajätkeid.[1]

Soolehattude areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Soolehatud sisaldavad rohkelt vere- ja lümfisooni ning närvikiude ja on kaetud arvukate mikrohattudega.

Funktsioon muuda

Soolehattude ülesandeks on peensoole imendumispinna suurendamine.

Skeem muuda

Soolehatus paiknevad perifeerselt arteriool ning tsentraalselt lümfikapillaar ja veenul.[2]

Soolehatu tipul voolab veri anastomoosi kaudu arterioolist veenulisse.

Imetajatel muuda

Inimestel muuda

Inimeste peensoole hatud on erineva kõrgusega, kuid harilikult on need 0,3–1,5 mm kõrgused limaskesta väljasopistised.[3] Normaalselt elunevas peensooles on soolehattusid ühel ruutmillimeetril 20–40 ja terves peensooles seega u 5 miljonit.[4][2]

Soolehattude kuju on varieeruv ja oleneb paljudest teguritest, enamik soolehatte on silinderjad.

Soolehattude vahel paiknevad soolenäärmete suudmed, mille ülesandeks on ka soolenõre eritamine.

Viited muuda

  1. "Meditsiinisõnastik" 250:2004.
  2. 2,0 2,1 Arne Lepp."Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 360, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
  3. Meeli Roosalu."Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 113, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  4. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 328, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Intestinal villus seisuga 27.02.2014.