Vikipeedia

Simone Weil

Simone Weil (3. veebruar 1909 – 24. august 1943) oli juudi päritolu Prantsuse filosoof, kristlik müstik ja poliitiline aktivist, matemaatik André Weili õde.

Simone Weil (1921)

Ta oli viljakas esseist. Tuntud on ka tema dramaatilised eksistentsiaalsed elusündmused, otsus loobuda haridusest, et kogeda töölise olukorda, ja tegevus partisanina.

Ta oli lähedane anarhismile ja mitteortodokssele marksismile. Ta suhtles Lev Trotskiga, kuigi neil olid lahkhelid, ja paljude väljapaistvate prantsuse kultuuritegelastega. Ajapikku sidus ta end Kristuse järgimise kogemusega, hoidudes teadlikult institutsionaalsest religioonist ning jäädes truuks oma moraalsele kutsumusele aidata heidikuid. Ta hoidis oma tähelepanu kannatustel, mis ajendasid teda pühenduma poliitilisele ja ühiskondlikule tegevusele ja solidaarsusele, mis küünib eneseohverduseni.

Tema keeruline isiksus, keda on võrreldud pühakutega, sai kuulsaks tänu Albert Camus'le, kes pärast tema surma 34-aastaselt levitas ja propageeris tema kirjutisi, mille teemad ulatuvad eetikast ja poliitikafilosoofiast metafüüsika ja esteetikani, ning luuletusi.

Elulugu muuda

 
Pariisi vaade Weili sünniaastast 1909

Mõeldes oma isa ja ema tuttavaks saamisele, kirjutas ta: "Kas on ainsatki asja minus, mis poleks saanud alguse sellest kohtumisest? Ainult Jumal. Ja ka minu idee Jumalast sai alguse sellest kohtumisest."[1]

Lapsepõlv muuda

 
Simone Weil koos isaga

Tema vanemad olid Alsace'i juudi päritolu arst Bernard Weil ja Venemaa-Belgia juudi päritolu Selma (Saolomea) Reinherz, kes olid mõlemad agnostikud. Nad olid jõukad, helded ja lahked ning kasvatasid lapsi soojas, tähelepanelikus ja toetavas õhkkonnas.[2]

Simone Weil sündis 3. veebruaril 1909 Pariisis. Simone'il oli vanem vend, tulevane matemaatik André Weil, kellega ta oli alati lähedane.

Ta oli terve laps, kuni ta kuuekuuselt põdes rasket pimesoolepõletikku, mille tõttu oli ta kogu elu halva tervisega.

Tema kasvatus oli ilmalik, rafineeritud, rahvusvaheline ja karm.[3] Juba viie ja poole aastaselt ütles ta värisedes, kui ema teda novembrikuus kütteta majas pesi, endale Turenne'i sõnu korrates: "Mis on sul väriseda, luukere?"[4] "Olime väga üksmeelne perekond [...]. Ema tahtis kogu 14.–18. aasta sõja jooksul järgneda isale kõigis tema liikumistes. Õppisime veerandi siin, veerandi seal; võtsime eratunde, tunde kirja teel, ja see võimaldas meil olla kaugel ees eakaaslastest, kes olid õppinud tavalises korras.[5]

Kui ta oli üheksa-aastane, autasustati teda klassi parimana, aga läkaköha tõttu ta ei saanud tseremooniast osa võtta. Kui ta oli kümneaastane, jättis talle mulje, kuidas Versailles' rahuleping puruks löödud vaenlast alandas, nii et tal tekkis juba lapsepõlves kriitiline suhtumine patriotismisse ja vaistlik vastumeelsus igasuguse sunduse vastu. Kogu õppeaastal 1920/21 lasksid vanemad tal kodus tunde võtta, olles veendunud, et laps on koolis käimiseks liiga nõrk.[6] Kriitik Pietro Citati kirjeldab tema lapsepõlve nii: "Paistab, nagu ta viibiks kolmkümmend aastat hiljem Prousti perekonnas. See on seesama juudi lõhn, siin vanem ja sügavam, sest ema suguvõsa oli pärit Galiitsiast. See on seesama kodanliku Prantsusmaa maitse [...]. Tal olid mustad silmad, mis vahtisid julgelt, kirgliku ja ebadiskreetse uudishimuga, peaaegu talumatu ahnusega; ja paistsid olevat vastuolus huulte anuva kurruga.[...] Ta oli tulvil keeldumisi, vastumeelsusi ja jälestusi. Ta ei tahtnud, et teda puudutataks või kallistataks; ja kui keegi, isegi ema, suudles teda laubale või pani talle käed õlale, läks ta vihast punaseks."[7]}}

 
Selle lütseumi siseõu, kus Weil käis. Ta kirjutas hiljem: "Loeb ainult valvamine, ootus, tähelepanu. Nii et õnnelikud on need, kes pühendavad noorukiea ja noorpõlve ainult selle tähelepanuvõime arendamisele.[8]

Koos armastatud ja kadestatud[7] vanema venna Andréga luges ta päevad läbi vendade Grimmide muinasjutte.[9] Ühel voodis veedetud paranemisperioodil erutas teda teistest rohkem muinasjutt "Kulla-Marie ja Tõrva-Marie", kus peategelane pidi valima, kas minna läbi kullast värava või tõrvast värava, vastab, et läheb läbi tõrvast värava, ja tõrv kattub ootamatult kullaga. See moraalne epiloog, mis on suguluses Evangeeliumi õpetustega, jäi Weilile meelde ning lohutas teda hiljem meeleheite hetkedel.[10][11] Ta õppis ka kannatust varjama: ta ei lubanud endal nutta, ja kui nuttu oli võimatu tagasi hoida, siis ta ruttas ütlema: "See pole nutt, see on viha."[12]

Koos Andréga, kes õpetas ta lugema, õppis ta pähe Edmond Rostandi komöödia "Cyrano de Bergerac" ning nad kandsid seda vanematele koos ette, vahetades osasid. See ei olnud neile mäng, vaid võimalus põgeneda teise maailma ja inspiratsiooniallikas.[13] Kord näiteks otsustasid nad stoikuid jäljendades organismi karastamiseks loobuda talveriietusest, kuid Simone'il läksid jalad siniseks. Bioloog Ilja Metšnikov oli perekonnasõber, ja vend kirjutas hiljem: "Vanematel tekkis mikroobifoobia, mille õde lapsepõlves viis äärmuseni."[14] Andrést, keda perekonnas peeti geeniuseks,[15] sai kuulus matemaatik, Albert Einsteini kaastööline.[5]

 
Simone Weil 13-aastaselt suvel 1922. Foto on tehtud perekonna puhkusel Belgias, kus ta naerab koos vend Andréga

Noorpõlv muuda

Noorukieani kannatas Simone tugevate migreenihoogude käes;[16] 14-aastaselt elas ta läbi oma esimese eksistentsiaalse kriisi.[5] Tüdruk oli veendunud, et lapsepõlves rikuti ta ära, ning rääkis tuttavatele, et kõik see tuleb tasa teha. Tema mäss avaldus korratus ja mehelikus välimuses, mis vastandus kodanlikele konventsioonidele. Rivaalitsedes vennaga, kirjutas ta kirjades vanematele alla "teie andunud poeg", ja ema Selma hakkas teda naljatamisi hüüdma Simoniks, nagu ta oleks poiss.[17] Tütarlast peeti sellegipoolest nii ilusaks, et ta oleks sobinud Murillo maalile, ja vanematele soovitati saata ta filminäitlejaks.[18] Hiljem meenutas ta seda kriisi nii: "Mõtlesin tõsiselt surma peale, sest minu kaasasündinud võimed olid keskpärased. Venna erakordsed anded (...) sundisid mind endale sellest aru andma. Ma ei kadestanud tema välist edu, vaid olin kade sellepärast, et ma ei pääsenud tollesse transtsendentsesse maailma, kuhu saavad sisse ainult tõelise väärtusega inimesed ja kus elab tõde. Elule ilma selleta eelistasin surma. Pärast kuudepikkust seesmist pimedust omandasin äkki ja alatiseks kindluse, et iga inimene, isegi kui tal kaasasündinud võimed peaaegu puuduvad, jõuab sellesse tõe valda, mis on reserveeritud geeniusele, kui ta ainult soovib tõde ja pingutab pidevalt tähelepanu, et selleni jõuda.[19]}}

Aastatel 1919–1928 õppis ta mitmes Pariisi lütseumis, kus tema filosoofiaõpetajad olid René Le Senne ja Alain.[16] Eriti mõjutasid teda Alaini mõtted, nagu jutustab Simone Pétrement, kellega koos ta õppis Henri IV lütseumis. Pétrementi järgi on Weili filosoofia ainult näiliselt Alaini omaga vastuolus, tegelikult ta viib seda edasi.[20] Weili esimesed kirjutised olid esseed ("toposed"), mida õpilased kirjutasid talle spontaanselt vabalt valitud teemadel. Simone kirjutas neid sageli ja oli sellest eriti huvitatud.[21] Massimiliano Marianelli, märgib, et kaks esseed, mis Weil kirjutas 16- ja 17-aastaselt, näitavad tutvust müütide ja muinasjuttudega, mis täitsid tema päevi.[22] Just seoses müüdi teemaga distantseerus Weil oma õpetajast Alainist:

 
Jardin du Luxembourg, kus Simone Weil õpilasena jalutas, Henri Rousseau maalil

"Kui Alain näeb mütoloogias, nagu kirjutab Durand, "ainult teadvuse hämarat lapsepõlve", loeb Weil vastupidi müütidest mõelda andva Jumaluse pilte: müüt saadab reaalsuse juurde, mis annab end alati, ilma et oleks inimest, kes seda eeldaks. Seda on näha esimesest toposest, mis pärineb 1925. aastast: "Le conte des six cygnes dans Grimm" [Grimmi muinasjutt kuuest luigest].[9][23]

Tundes tõmmet René Descartesi vormitunde poole (Descartesile ta pühendas oma väitekirja),[24] ilmutas ta rangust, mis eristas teda eakaaslastest, kellega ta teda küll ühendasid poliitikahuvi, sõpruse teemad ja armumised; ta leidis, et isegi armastuses leidub võimuiha, nartsissismi ja ebapuhtust ning armastus, nagu tõeline sõpruski, peab jääma saladuseks, aimates neitsilikkuse kutsumust:[25] "Puhtuse mõiste koos kõige sellega, mida see sõna võib kristlase jaoks tähendada, omandasin kuueteistaastaselt, kui olin mõne kuu jooksul läbi teinud noorukieale omase tunderahutuse. See mõiste ilmus mulle, kui kontempleerisin mägimaastikku, ning vähehaaval juurdus see minus vastupandamatult."[26]

Viited muuda

  1. ↑ Simone Weil. L'ombra e la grazia, tõlkinud Franco Fortini, Georges Hourdini sissejuhatus, Milano: Rusconi 1985.
  2. ↑ Simone Pétrement. Simone Weil: A Life, New York: Schocken Books 1988 (1976), lk 4–7.
  3. ↑ Fiori 2006: 8, 33; Thomas R. Nevin. Simone Weil. Ritratto di un'ebrea che si volle esiliare, tõlkinud Giulia Boringhieri, Torino: Bollati Boringhieri 1997, ISBN 88-339-1056-3, lk 17.
  4. ↑ Rondanina 2001:25.
    Anekdoodi järgi olevat kindral Turenne eesseisva lahingu pärast värisedes endale öelnud: "Värise aga värise, vana luukere, ma veel viin sind täna niisugusesse kohta, Henri de La Tour d'Auvergne, Turenne'i vikont, kus sul on alles värisemist." (Giuseppe Allievo. Studi anthropologici. L'uomo ed il cosmo, Torino, Tipografia Subalpina, 1891, lk 246.)
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Egidio Caporello, Angelo D'Alessandro. Simone Weil, Rai Storia, 3. veebruar 2011 (1970. aasta dokumentaalfilm).
  6. ↑ Thomas R. Nevin. Simone Weil. Ritratto di un'ebrea che si volle esiliare, tõlkinud Giulia Boringhieri, Torino: Bollati Boringhieri 1997, ISBN 88-339-1056-3, lk 19–20.
  7. ↑ 7,0 7,1 Citati 1992:265.
  8. ↑ S. Weil. Attente de Dieu. Tsiteeritud väljaandest: Simone Weil. Attesa di Dio, tõlkinud Orsola Nemi, Milano: Rusconi 1972, lk 78.
  9. ↑ 9,0 9,1 Marianelli 2004:22.
  10. ↑ Rondanina 2001:26;
  11. ↑ Thomas R. Nevin. Simone Weil. Ritratto di un'ebrea che si volle esiliare, tõlkinud Giulia Boringhieri, Torino: Bollati Boringhieri 1997, ISBN 88-339-1056-3, lk 19.
  12. ↑ Rondanina 2001:25.
  13. ↑ T. Nevin, lk 17–18.
  14. ↑ R. Rondanina, lk 25–26}}.
  15. ↑ {T. Nevin, lk 18.
  16. ↑ 16,0 16,1 Georges Hourdin. Sissejuhatus raamatule: Simone Weil. L'ombra e la grazia, Milano, Rusconi: 1985. Lk 8–10
  17. ↑ T. Nevin, lk 19, 21}}.
  18. ↑ Gabriella Fiori. Simone Weil. Biografia di un pensiero, Milano, Garzanti: 2006, lk 49.
  19. ↑ S. Weil. Attesa di Dio ([[Attente de Dieu), lk 25–26.
  20. ↑ Simone Pétrement. La vita di Simone Weil, Milano: Adelphi 1994, lk 40, vrd Massimiliano Marianelli. La metafora ritrovata. Miti e simboli nella filosofia di Simone Weil, Roma: Città Nuova 2004, lk 21jj. Google'i raamat.
  21. ↑ S. Pétrement, lk 45.
  22. ↑ M. Marianelli, lk 20.
  23. ↑ Sellest toposest on insireeritud Alberto Preda näidend "'Sei cigni per Simone Weil. L'allieva e il maestro gentile", Milano, MC Editrice, 2011. ISBN 978-88-88432-32-8.
  24. ↑ Gerardo Di Nola. Simone Weil. Una voce profetica per i nostri tempi, Bologna: Edizioni Studio Domenicano 1993, lk 192. Google'i raamat.
  25. ↑ Pietro Citati. Ritratto di Simone Weil. – Ritratti di donne, Milano: Rizzoli 1992, lk 266–267, 276.
  26. ↑ S. Weil. Attesa di Dio (Attente de Dieu, lk 27.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Simone_Weil&oldid=6615769"