Siberi seedermänd
Siberi seedermänd (Pinus sibirica) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide hulka (alamperekond Strobus).
| Siberi seedermänd | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Mänd Pinus |
| Liik |
Siberi seedermänd |
| Binaarne nimetus | |
|
Pinus sibirica Du Tour (1803) | |
| Sünonüümid | |
| |
Vahel käsitletakse siberi seedermändi alpi seedermänni (P. cembra) alamliigina. Siberi seedermännil on viimasest pisut suuremad käbid ja okastel on kolm vaigukanalit, mitte kaks.[3]
Siberi seedermänni venekeelse nime "siberi seeder" (сибирский кедр) järgi on seda puud vahel ka seedriks nimetatud, mis ei ole aga korrektne, sest seedrid ei kuulu mändide hulka, vaid omaette perekonda.
Kirjeldus muuda
Puu kasvab tavaliselt 20–25, harva kuni 40 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on 0,6–1,2 (harva 1,5–2,0[4]) m.[5] Sajaanide idaosa ja Altai suurematel kõrgustel kasvab siberi seedermänd ka põõsakujulisena, meenutades väga kääbus-seedermändi[6].
Puu eluiga on üldjuhul kuni 400–500[5], harva kuni 850 aastat[4].
Võra on noores eas võrdlemisi kitsas, munajas või koonusjas, vanemas eas laiem ja ümaram. Tihedamas puistus on vanemad puud sageli mitmeladvalised, et võimalikult rohkem käbisid kanda[6]. Tüve koor on tuhkjashallikas, mis vananedes pakseneb ja rõmeliseks muutub. Noored võrsed on jämedad ja karvadega kaetud.[5]
Juurestik on plastiline ja hästi välja arenenud. Sügavates mullahorisontides areneb välja võimas peajuur, mägedes ja igikeltsa aladel on juurestik tavaliselt maapinnalähedane, kuid hästi laiali hargnenud.[7] Õhukestel muldadel on juured hästi laiali hargnenud ning lähedalseisvate puude juurtega kokku kasvanud, see aga soodustab puude vastupanu tugevatele tuultele[6].
Okkad on viiekaupa kimbus, 7–10 (13) cm pikad, kolmnurksed, püsivad võrsetel 3–6 (harva kuni 8[4]) aastat. Isasõisikud on oranžika kuni vaarikapunase värvusega. Käbid on õitsemisel violetse tooniga, valminult pruunid, munajasovaalse kujuga, 5–10 (15) cm pikkused, kahe või enama kaupa koos, noorte võrsete tipus. Seemned on tiivata, 9–12 mm pikkused, söödavad. Tuhande seemne mass on 240–290 g.[5]
Levikuala ja ökoloogia muuda
Siberi seedermänni levila laiub väga suurel territooriumil. See ulatub Ida-Siberist Stanovoi ahelikust, mis asub Jakuutia lõunaosas 126° idapikkusel, üle Uurali Euroopasse, ning Igarkast, mis asub Jenissei alamjooksul 68° põhjalaiusel, kuni 45° põhjalaiusel asuvate Kesk-Mongoolia ja Põhja-Hiinani. Metsi, kus siberi seedermänd on enamuspuuliik, on Euraasias ligi 55 miljonit hektarit.[8]
Levila põhjaosas ja Lääne-Siberis kasvab siberi seedermänd tavaliselt tasandikel ja jõeorgudes, 100–200 m kõrgusel merepinnast. Levila lõunaosas on ta mägede puu, kasvades 1000–2400 m kõrgusel, sageli metsade levikupiirini. Mägedes esineb siberi seedermänd kõige rohkem niiskematel läänenõlvadel. Optimaalne kasvukoha kõrgus Kesk-Uuralis, Sajaanides ja Altais on 700–1300 m. Lisaks mäestike metsadele leidub teda nii okaspuumetsades kui ka segametsades, tundras, taigas, soodes ja rabades.[4]
Kliima muuda
Siberi seedermänni levilas valitseb mõõdukalt niiske kontinentaalne kliima. Talved on seal pikad ja väga külmad, suved võrdlemisi soojad ja lühikesed. Aasta keskmine õhutemperatuur levila lõunaosas on 1,5 °C ja kirdeosas –8,5 °C. Juuli keskmised maksimumtemperatuurid on vahemikus 29–36 °C ning talvekuude keskmised miinimumtemperatuurid langevad kuni –46...–62 °C. Aasta keskmine sademete hulk varieerib levila põhjaosa 450 mm ja Siberi lõunaosa mägede 1800 mm vahel. Parimad puistud kasvavad niiskemas kliimas, kus suhteline õhuniiskus on suvel 60–70% ning aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 950–1400 mm.[4]
Kasvupinnas muuda
Siberi seedermänd kasvab looduslikus levilas väga erinevatel kasvupinnastel: alates rabade turvasmuldadest ja rasketest gleimuldadest kuni kergemate hästi vett läbilaskvate liiv-, leet- ja pruunmuldadeni. Levila põhjaosas kasvab ta õhukestel igikeltsaalade muldadel ning eelistab levila Lääne-Siberi lõunaosas külmemaid rabamuldasid. Mulla reaktsioon on üldjuhul happeline- või väga happeline. Kõige paremini kasvab ta aga parasniisketel ja keskmiselt vett läbilaskvatel liivsavi- ja saviliivmuldadel (turvasmullad, leetmullad), mille pH on alla 5,5 ja huumusesisaldus kuni 12%.[4]
Siberi seedermänni metsad muuda
Siberi seedermänd moodustab ulatuslikke taigametsi, kus esinevad veel siberi kuusk ja siberi nulg, harvem siberi lehis ja harilik mänd.[5] Levila idapiikonnas kasvab koos temaga ka dauuria lehis, arukask, sookask ja harilik haab. Õlirikkad seemned on metsades toiduks pähklimänsakutele, oravatele, vöötoravatele (burundukid), sooblitele, metsistele, laanepüüdele, musträhnidele ja teistele väikeloomadele.[7]
Jõgede ja järvede lähedal kasvavatel siberi seedermänni metsadel on oluline roll vesikonna kaitsel, mägedes aga erosiooni tõkestamisel. Metsapõlengud ja illegaalsed lageraied tekitavad metsadele suurimat kahju. Suurema intensiivsusega metsapõlengutes ei suuda õhema koorega puud ellu jääda ning põlengute järel ründavad puid mitmesugused kahjurputukad.[4]
Paljunemine ja kasv muuda
Siberi seedermänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Puu õitseb tavaliselt juunis, umbes 10 päeva hiljem kui harilik mänd.[7] Tolmuterad on varustatud õhupõitega, mistõttu võivad nad väga kaugele lennata. Käbid valmivad tolmlemisele järgneva aasta augusti lõpus või septembri alguses ning varisevad seejärel koos seemnetega maha. Valminud käbide hulka võivad oluliselt vähendada hiliskülmad, põud või liigne vihm.[6]
Ühes käbis on 100–140 seemet. Õlirikka seemne tuuma mass moodustab ligi 45% seemne kogumassist. Raskete ja tiivata seemnete tõttu on siberi seedermänni looduslik uuenemine raskendatud. Sellele aitavad kaasa linnud ja loomad, kellest kõige tähtsam on pähklimänsak, kes kogub suurel hulgal siberi seedermänni seemneid tagavaraks, tagades puude leviku üsna kaugele.[7] Ta peidab seemned tavaliselt väikeste kogumitena sambla alla, kus need säilivad ühtlasel temperatuuril üle talve[6].
Soodsatel tingimustel hakkab puu viljuma umbes 30-aastaselt, puistus aga alles 50–70 aasta vanuselt[5]. Valgusküllases kasvukohas võivad üksikud käbid ilmuda ka varem, alates 15. eluaastast. Käbide hulk suureneb üldjuhul kuni 160.–260. eluaastani ning seejärel väheneb järk-järgult. Seemneid saab tavaliselt koguda vaid headel seemneaastatel, sest tavalistel aastatel korjavad linnud ja oravad peaaegu kõik seemned juba enne nende valmimist. Tavalisel seemneaastal pole puul rohkem kui 15–30 käbi (ühel oksal 1–5). Headel seemneaastatel on puudel tavaliselt 80–100, harva kuni 140 käbi.[6] Seemnesaak on suurim 120–160-aastastel puudel. Head seemneaastad korduvad 4–6 aasta järel.[5] Seemnete idanevus on kuni 85% ning nad on idanemisvõimelised kahe aasta jooksul pärast valmimist. Idandid on tumerohelised ja 10–12 idulehega.[7]
Puude kasvatamisel seemnetest peab need 3–4 kuud enne kevadist külvi stratifitseerima, st allutama nad talvisele jahedamale režiimile. Ettevalmistamata seemned lähevad idanema alles järgmisel kevadel ja sedagi oluliselt madalama idanevusprotsendiga. Seemneid külvatakse tavaliselt aprillis-mais 2–3 cm sügavusele. Esimese viie aasta jooksul kasvavad nad 25–35 cm kõrguseks, 10-aastaste puude kõrgus on tavaliselt 0,8–1,5 m.[9]
Esimestel eluaastatel on puu kasv üsna aeglane. Juveniilses staadiumis talub ta üsna hästi varju ning suudab pikemat aega elada väiksemate lehtedega lehtpuude (arukask, harilik haab) varjus või rohkem avatud okaspuumetsade varjus (harilik mänd, siberi lehis ja dauuria lehis). Pärast 10–15 aastat näitab ta parimat kasvu siiski valgusküllases kasvukohas.[4]
Kasutamine muuda
Siberi seedermänd on üks tähtsamaid metsapuid Siberis. Kasutatakse seedermänni seemneid, puitu, vaiku ja okkaid.[lisa viide]
Seemned on söödavad ja neid müüakse seedripähkli nime all ka toiduks. Levila põhjaosas saadakse seemnesaaki hektarilt 10–20 kg, keskosas 40–60 kg, lõunaosas 135–160 kg, Altai kirdeosa ümbritsevates metsades 200–300 kg ning spetsiaalselt rajatud kasvandustes 800–3000 kg.[4] Seemned on väga õlirikkad: nad sisaldavad 60–70% õli, 17% kergesti omastatavaid valke, 12% süsivesikuid, 4% kiudaineid, 2% tuhka ning vitamiine (A, B1, B2, B3, D ja E). Valgud sisaldavad 19 aminohapet, millest märkimisväärse osa moodustavad arginiin (valkudest kuni 21%), lüsiin (kuni 12,4%), metioniin (kuni 5,6%) ja trüptofaan (kuni 3,4%). Süsivesikud sisaldavad glükoosi, fruktoosi, sahharoosi ja tärklist. Samuti leidub tuumas letsitiini ja joodi.[6]
Seedermänni puit on kreemikaskollane, roosaka lülipuiduga, hea tekstuuriga, kerge, hästi töödeldav. Tugevusomadustelt jääb see aga oluliselt alla siberi kuuse ja hariliku männi puidule. Puidust valmistatakse ümarpalki, saematerjali, küttepuid, poste, kaevandustugesid, kergemaid ehituskonstruktsioone, paate, tünne, voodrilaudu, raudteeliipreid, kaste, konteinereid, käsitööriistu, mänguasju, muusikainstrumente, saepuruplaate, mööblit, vineeri, pliiatseid, puugaasi, puitvilla, tselluloosi jm.[4]
| Omadus | Väärtus | Ühik |
|---|---|---|
| Tihedus* | 436–455 | kg/m3 |
| Paindetugevus* | 54,1–79,9 | MPa |
| Survetugevus*, pikikiudu | 33,7–40,6 | MPa |
| Tõmbetugevus*, pikikiudu | 78,8–90,2 | MPa |
| * puidu niiskusesisaldus 12% | ||
Väga hinnatud on ka seedermänni vaik, millest saadakse kampolit, tärpentini ja palsamit, mida omakorda kasutatakse liimimisel, meditsiinis ja immersiooniõlina mikroskoopides. Okastest saadakse eeterlikku õli ja C-vitamiini.[5]
Lisaks looduslikus levilas kultiveeritud metsadele on siberi seedermändi kasvatatud veel Soomes, Ukrainas ja Valgevenes[4]. Lisaks kasvatatakse teda ilupuuna parkides ja suurtes aedades, eriti külma kliimaga paikades, näiteks Kanadas. Seal kasvab ta paljudes kohtades küllalt jõudsalt, kuigi mitte kiiresti. Siberi seedermänni metsad on väga puhta õhuga, kuna üks hektar siberi seedermänni metsa eraldab ligi 30 kg lenduvaid fütontsiide, mis on antibakteriaalse toimega.[6]
Siberi seedermänd, nagu teisedki Euraasia männid, on väga vastupidav männi-koorepõletikule. See seenhaigus viidi kogemata Euroopast Põhja-Ameerikasse, kus ta tekitas suurt kahju sealsetele männiliikidele, eriti valgetüvelisele seedermännile. Siberi seedermänd on väärtuslik puude hübridiseerimise ja geneetiliste muudatuste uurimisel, et aretada ka Põhja-Ameerika mändidel välja suurem vastupidavus männi-koorepõletiku vastu.[11]
Kasvatamine Eestis muuda
Siberi seedermänd jõudis üksikute isenditena Eesti alale arvatavasti juba 18. sajandil. Selle liigi esmaste isendite kasvatamist Eestis ei ole võimalik selgitada, sest alpi ja siberi seedermännil ei tehtud vahet. Siberi seedermändi on kasvatatud Väimela, Olustvere, Toila-Oru ja Räpina pargis, Luua ja Mihkel Ranna arboreetumis, Tartu Ülikooli Botaanikaaias ja Tallinna Botaanikaaias, samuti Tartu linna haljastuses.[12] Üldiselt kasvab siberi seedermänd meil hästi, kuid mullastiku suhtes on ta võrdlemisi nõudlik. Eelistab huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi[5] ning kasvab halvasti sügavatel liivmuldadel ja kuivadel lubjakivist aluspõhjaga muldadel.[7] Ta on meil täiesti külmakindel, tolmleb ja kannab vähesel määral käbisid.[12]
Siberi seedermändi kasvatatakse nii parkides kui koduaedades üksikpuudena ja rühmadena. Vanuse lisandudes muutub puu üha valgusnõudlikumaks, mistõttu peaks naaberpuud olema piisavas kauguses (umbes 10 m ja rohkem). Kõige paremini peaks siberi seedermännile sobima Ida- ja Kagu-Eesti, kus talved on külmemad ja suved kuumemad. Seda eelkõige seetõttu, et liik on pärit kontinentaalse kliimaga piirkondadest. Meil on siberi seedermändi hakatud rohkem kasvatama pärast teist maailmasõda. Tunduvalt paremini kasvab siberi seedermänd Soomes, kus talved on külmemad.[13]
Haigused ja kahjurputukad muuda
Seenhaigused muuda
Kõige sagedasemad seenhaigused, mis kahjustavad noorte puude okkaid taimlates ja looduses on männi pudetõbi (tekitajaks Lophodermium pinastri), männi-koorepõletik (tekitajaks Cronartium ribicola) ja okaspuu-nõgihallitus (tekitajaks on harilik nõgisasi ehk Herpotrichia juniperi). Okstel parasiteerib sageli männi-tsenangioosi tekitaja Cenangium ferruginosum. Tüvemädanikku tekitavad enamasti männitaelik (Phellinus pini) ja Stereum abietinum. Juuremädanikku põhjustavad juurepess (Heterobasidion annosum) ja juurepruunik (Phaeolus schweinitzii).[4] Meil kasvavatele siberi seedermändidele teeb sageli kahju ka okaspuu-võrsevähk, mille tekitajaks on seen Gremmeniella abietina. See hariliku männi puistutes epideemiliste puhangutena esinev patogeen säilitab nakkusalge pikal perioodil meile introdutseeritud mändide seas. Peale siberi seedermänni on haigusele vastuvõtlikud ka alpi seedermänd, korea seedermänd, keerdmänd, kääbus-seedermänd ja vaigumänd. Haigestunud puul saavad kahjustada võrsed ja pungad, võrsetest tungib seen ka okastesse. Haigus on nakatunud taimedele üldjuhul surmav.[14][15]
Kahjurputukad muuda
Peamised käbisid ja seemneid kahjustavad putukad on Dioryctria abietella (kuulub leediklaste sugukonda) ja kuuse-puidusikk (Monochamus sutor). Suur puidusikk (Monochamus urussovi) ja Pineus cembrae kahjustavad noori võrseid. Siberi männikedrik (Dendrolimus sibiricus) ja käsnalainelane (Lymantria dispar) söövad suurtel aladel siberi seedermänni metsades puud okastest paljaks.[4]
Viited muuda
- ↑ "Conifer database: Pinus sibirica". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 04.06.2010.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Pinus sibirica. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ "Picea cembra". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 15.07.2011.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 ""Кедр сибирский (кедровая сибирская сосна) - Pinus sibirica"". www.golkom.ru (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 15.05.2011. Vaadatud 28.10.2010.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Шиманюк А.П.. "Дендрология", Москва: Лесная промышленность, 1974.
- ↑ ""Кедр сибирский"". www.greeninfo.ru (vene). Vaadatud 15.11.2010.
- ↑ ""Как самому вырастить кедр"". www.greeninfo.ru (vene). Vaadatud 15.11.2010.
- ↑ "Кедр и его древесина и кедровая сосна". www.kedrs.ru (vene). Vaadatud 11.10.2010.
- ↑ Anatoly I. Iroshnikov, Dmitri V. Politov (2004). "Five-Needle Pines in Russia: Introduction and Breeding" (PDF). www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 15.07.2011.
- ↑ 12,0 12,1 Heldur Sander (2006). "Eesti võõrokaspuud Aleksei Paiveli käsitluses 1950. ja 1960. aastatel" (PDF). mivana.emu.ee. Eesti Maaülikool. Vaadatud 27.10.2010.[alaline kõdulink]
- ↑ Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
- ↑ Märt Hanso, Silja Hanso (2003). "Seenhaiguste genees metsataimlates, -kultuurides ja puistutes. – Metsanduslikud uurimused XXXVIII" (PDF). mivana.emu.ee (inglise). Tartu: Eesti Maaülikool. ISSN 1406-9954. Vaadatud 11.11.2010.[alaline kõdulink]
- ↑ "Okaspuu-võrsevähk on ohtlik ja salakaval mändide haigus". MTÜ Loodusajakiri. <www.loodusajakiri.ee>. Vaadatud 11.11.2010.
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Siberi seedermänd |
- Siberi seedermänd andmebaasis eElurikkus
