Siberi kassi peetakse sageli Venemaa päritoluga kassitõuks. Kuid uurimused on näidanud, et siberi kass pärineb Pärsia ja Taga-Kaukaasia aladelt. Oletatavasti hakati neid nimetama siberi kassideks sellepärast, et neil on paks, kolmekihiline, vett tõrjuv karvkate, mis võimaldas neil Siberi karmistikus oludes ellu jääda. Venemaa tõukassikasvatajad aretasid välja 1980. aastate lõpus siberi kassi standardi, mille FIFe 1998. aastal heaks kiitis. FIFe klassifikatsiooni järgi kuulub siberi kass II ehk poolpikakarvaliste kategooriasse.[1]. Siberi kasside registreerimine algas 1987. aastal Peterburis.

Siberi kass
Päritolumaa  Venemaa
FIFe kategooria II ehk poolpikakarvaline
Tõu lühend SIB
colspan="2"
CFA Standard
TICA Standard
ACFA Standard
ACF Standard

Välimus muuda

Siberi kasse iseloomustab tugev kehaehitus, suur kaal ja paks karv. Siberi kassid sarnanevad välimuselt norra metskassiga ja Maine Cooniga. Tüüpiline isane isend kaalub 6,8- 9,1 kg, emase tüüpiline kaal on 4,5- 6,8 kg. Nad on norra metskassist lühemad ja jässakamad.

Iseloom muuda

Iseloomult on Siberi kassid sõbralikud, ustavad ja intelligentsed. Oma inimesesõbralikkuselt on neid võrreldud koertega. Siberi kasse võib sageli näha uksel oma omanikku ootamas ja talle rõõmuga vastu jooksmas.

Hüpoallergilisus muuda

Siberi kasse peetakse hüpoallergilisteks ehk allergiat mittetekitavateks, kuigi sellele ei ole kindlat teaduslikku tõestust. Emased siberi kassid toodavad vähem Fel d 1-te, mis on peamine allergeen kasside puhul. Vaatamata sellele arvavad mitmed eksperdid, et Fel d 1 tase on ka neil kassidel liiga kõrge, et allergiat üldse mitte tekitada. [2]

Tõuorganisatsioonid muuda

Viited muuda

  1. Heli Kuulman. Siberi kass. Eesti kasside atlas. Kirjastus Pegasus. 2008
  2. "Siberian cat, hypoallergenic?". Originaali arhiivikoopia seisuga 6.07.2008. Vaadatud 19.12.2009. {{cite web}}: eiran tundmatut parameetrit |külastatud= (juhend)

Välislingid muuda