Vikipeedia

Shuriken

Shuriken (jaapani keeles 手裏剣) on Jaapani torke- ja viskerelv, mida kasutati varjatud pistodana või pimestajana.

Shuriken
Edo ajastu shuriken Odawara lossimuuseumis Jaapanis

Shuriken'irelvadel oli palju vorme. Mõned neist olid sihilikult selleks valmistatud, teised olid tööriistadest improviseeritud. Shuriken'irelvade terad olid tihti teritatud, et neid oleks võimalik kasutada naha läbistamiseks või arterite avamiseks. Shuriken'id seostuvad lääne inimestel tavaliselt tähekujuliste viskenugade ehk ninja tähtedega, kuid nende kuju varieerub. Peamisteks variantideks on bō shuriken (棒手裏剣, 'pulk-shuriken') ja hira shuriken (平手裏剣, 'lame-shuriken') või shaken (車剣, võib lugeda ka kurumaken, 'ratas-shuriken'). Shuriken'id olid täiendavad relvad mõõkade või teiste samuraiarsenalis olevate relvade kõrval, ent nende taktikaline tähtsus oli lahingus tihti suur.[1] Shuriken'i käsitsemise kunsti nimetatakse shurikenjutsu'ks ja seda õpetati paljudes kuulsates koolides, näiteks Yagyū Shinkage-ryū's, Tenshin Shōden Katori Shintō-ryū's, Ittō-ryū's, Kukishin-ryū's ja Togakure-ryū's, võitluskunstide õppekava osana.

Bo shuriken muuda

 
Neli antiikset võltsitud Jaapani bo shuriken'i (rauast viskoda)

Bo-shuriken on viskerelv, mis koosneb sirgest rauast või terasest valmistatud ogast, mis on tavaliselt neljatahuline, aga mõnikord ka ümar või kaheksatahuline. Mõnel on tipud mõlemas otsas. Bo-shuriken'i pikkus on 12–21 cm ja keskmine kaal on 35–150 g.[2] Neid ei tohi kunai'ga segi ajada. Kunai on tõuke- ja torketööriist ja/või -relv, mida aegajalt visatakse. Bo-shuriken'e valmistati mitmesugustest argiesemetest, sellepärast ongi neil palju kujusid ja suurusi. Mõnesid neist on nimetatud näiteks kugi-gata (naela kuju), hari-gata (nõela kuju) ja tantō-gata (noa kuju). Teisi on nimetatud välimuselt sarnaste esemete järgi, näiteks hoko-gata (oda kuju), matsuba-gata (männiokka kuju). Teistel on lihtsalt relva kirjeldavad nimetused, näiteks kankyuto (läbistamise tööriist), kunai-gata (kunai kuju) või teppan (lehtmetall) ja biao (tihvt).[2]


Bo-shuriken'i visatakse mitut viisi, näiteks üle pea, käe alt, külgsuunas ja tahapoole, ent igal juhul hõlmab vise tera libistamist läbi sõrmede käest välja, sujuvalt ja kontrollitult. Tähtsamad viskemeetodid on jiki da-ho (otselöögi meetod) ja han-ten da-ho (pöördlöögi meetod). Need erinevad selle poolest, et esimene meetod ei luba tera pöörlemist enne sihtmärgi tabamist, kuid teine nõuab seda. Teised esemed nagu juuksenõelad, kogata (universaalne nuga) ja söögipulgad visati samal viisil nagu bo-shuriken, aga need ei ole seotud mõne kindla shurikenjutsu kooliga. Vaatamata jätkuvatele uuringutele, on bo-shuriken'i päritolu Jaapanis veel ebaselge. See on osaliselt tingitud sellest, et shurikenjutsu oli salajane võitluskunst ning Jaapani ajaloos on olnud palju sõltumatuid näiteid pikkade ja õhukeste esemete viskamise oskusest. Varaseim teadaolev viide koolile, mis õpetas shurikenjutsu't on viide Ganritsu-ryū koolile, mis oli aktiivne 17. sajandil. Ganritsu-ryū kasutas pikka õhukest sibulakujulise peaga instrumenti, mis oli arvatavasti tuletatud noolest. Säilinud Ganritsu-ryū koolis kasutatud terade kuju kombineerib noolt ja nõela, mida traditsiooniliselt kasutati Jaapani nahatööstuses ja lahinguvarustuse tootmises.[2]


Hira shuriken/shaken muuda

 
Mitmesugused shuriken'id Iga-ryū Ninja muuseumis

Hira-shuriken sarnaneb populaarse shuriken'i kontseptsiooniga. Neid valmistatakse õhukestest lamedatest metallplaatidest. Relv tuletati mitmesugustest esemetest, nagu hishi-gane (mündid), kugi-nuki (puidutööriistad) ja senban (naelte eemaldajad). Neil on sageli auk keskel ja suhteliselt õhuke leht, mis on teritatud peamiselt otsast. Augud on tuletatud nendest esemetest, millel olid augud – vanad mündid, seibid, naelte eemaldajad. See osutus shuriken'i kasutaja jaoks mugavaks, sest neid oli võimalik riputada nöörile või pulgale vööl kandmiseks. Augul oli ka aerodünaamiline ja tasakaalustav mõju, mis hõlbustas tera lendu.[2] Hira-shuriken'i relvadel on palju mitmesuguseid kujusid ja tavaliselt identifitseeritakse neid tippude arvu kaudu. Nagu ka bo-shuriken'i puhul, olid mitmesugused hira-shuriken'i kujud tavaliselt iseloomulikud konkreetsele koolile (ryū) või eelistas kindel piirkond kindlate kujude kasutamist. Sel põhjusel on võimalik kooli tuvastada kasutatud tera tüübi kaudu.[2]


Kasutus muuda

Vastupidi levinud arvamusele ei olnud shuriken'id algselt tapmiseks mõeldud relvad, vaid pigem sekundaarse rolliga[3] häirijad. Sihtmärkideks olid peamiselt need kehaosad, mis olid rohkem paljastatud: silmad, nägu, käed või jalad. Shuriken'i visati mõnikord niimoodi, et ta lõikaks vastast libisevalt ja lendaks edasi kadudes ning pannes vastast uskuma, et lõikehaava on tekitanud nähtamatu mõõgamees.[1] Shuriken'i, enamasti hira-shuriken'i, kasutati ka teisiti. Neid võidi asetada maa sisse ja vigastada neid, kes peale astub; mähkida süütenööri, põlema süüdata ja visates põhjustada tulekahju; või mähkida mürgis leotatud riiet, see põlema süüdata ja katta mingi ala mürgise suitsuga.[4] Neid oli võimalik kasutada ka käsirelvana lähivõitluses.[5] On teateid ka mürgiga kaetud shuriken'i relvadest, mis olid mõeldud viskamiseks või silmatorkavalt mõnda kohta jätmiseks, et ohver selle enda kätte võtaks.[6] On ka teateid sellest, et shuriken'id olid maetud mustuse või loomade väljaheidete sisse ning kogusid Clostridium tetani bakterit. Kui selline tera tungis ohvrile piisavalt sügavale, võis haavasse sattunud bakter põhjustada sel ajal ravimatu teetanuse infektsiooni. Shuriken'id on lihtsad relvad, kuid nende ajalooline väärtus on kasvanud. Erinevalt kõrgelt hinnatud katanast ja teistest terarelvadest, ei ole antiikne shuriken sageli hästi säilinud, suuremalt osalt nende kuluva iseloomu tõttu.[7]


Tänapäev muuda

Tänapäeva shuriken'id on kõige sagedamini valmistatud roostevabast terasest ja on kättesaadavad paljudes Euroopa ja Põhja-Ameerika noakauplustes või interneti kaudu. Mõnedes riikides on need seadusega keelatud, näiteks Belgias, Madalmaades, Kanadas[8], Saksamaal[9] ja Suurbritannias (tootmine, müük, turustamine ja import).[10] Ameerika Ühendriikides keelavad neid mõned osariigid (nt California,[11] Indiana,[12] New York)[13], teised aga lubavad. Mõningatel juhtudel on need lubatud, kuid nende kohta on olemas kohalikud õigusaktid. Omanikelt võidakse nõuda nugade omamise luba.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Malmstrom, Bud (1984). "How To Make a Throwing Star". Black Belt. Active Interest Media. 22 (10): 61–64.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Mol, Serge (2003). Classical weaponry of Japan: special weapons and tactics of the martial arts. Tokyo: Kodansha International. Lk 159–160. ISBN 978-4-7700-2941-6.
  3. ↑ Ratti, Oscar; Adele Westbrook (1991). Secrets of the samurai: a survey of the martial arts of feudal Japan. Tokyo: Tuttle martial arts. Lk 328. ISBN 978-0-8048-1684-7.
  4. ↑ Draeger, Donn F. (2008). Ninjutsu: The Art of Invisibility. Tokyo: Tuttle martial arts. Lk 72–73. ISBN 978-0-8048-3937-2.
  5. ↑ Adams, Andy (1985). "The Battle for Ninja Supremacy". Black Belt. Active Interest Media. 23 (12): 21–24.
  6. ↑ Steele, David (1981). "Japanese Daggers". Black Belt. Black Belt, Inc. 19 (2): 55–60.
  7. ↑ Gruzanski, Charles V. (1991). Ninja Weapons: Chain and Shuriken. Tokyo: Tuttle martial arts. Lk 91–92. ISBN 978-0-8048-1705-9.
  8. ↑ Regulations Prescribing Certain Firearms and other Weapons, Components and Parts of Weapons, Accessories, Cartridge Magazines, Ammunition and Projectiles as Prohibited or Restricted, SOR/98-462 (2018-05-24)
  9. ↑ de:Shuriken#Deutschland (2018-04-17)
  10. ↑ UK Parliament. Criminal Justice Act 1988 (Offensive Weapons) Order 1988, legislation.gov.uk (2018-05-24).
  11. ↑ California Penal Code Section 12020 Arhiveeritud 2008-09-16 kasutades Wayback Machine.
  12. ↑ Chapter 5. Prohibited Instruments of Violence IC 35-47-5-12 (2018-05-24)
  13. ↑ New York Penal Law § 265.01 - Criminal Possession of a Weapon in the Fourth Degree, vaata www.law.onecle.com (2018-05-24)

Kirjandus muuda

  • Nawa, Yumio (1962) Kakushi Buki Soran (An Overview of Hidden Weapons)
  • Seiko Fujita (June 1964) Zukai Shurikenjutsu / 図 解 手 裏 剣 術 (An Overview of Shuriken-jutsu)
  • Finn, Michael (1983) Art of Shuriken Jutsu
  • Hammond, Billy (1985) Shuriken jutsu: The Japanese Art of Projectile Throwing A.E.L.S
  • Shirakami, Eizo (1985) Shurikendo: My Study of the Way of Shuriken
  • Iwai, Kohaku (1999) Hibuki no Subete ga Wakaru Hon (Hidden Weapons) BAB, Japan
  • Kono, Yoshinori (1996) Toru Shirai: Founder of Tenshin Shirai Ryu in Aikido Journal #108
  • Saito, Satoshi in Skoss, Diane ed. (1999) Sword & Spirit: Classical Warrior Traditions of Japan Vol. 2 Koryu Books
  • Mol, Serge (2003). Classical Weaponry of Japan: Special Weapons and Tactics of the Martial Arts. Kodansha. Lk 1–217. ISBN 4-7700-2941-1.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Shuriken&oldid=6229458"