Semgalid
Semgalid (läti Zemgaļi) oli balti rahvas, mis elas tänapäeva Läti Zemgale regiooni territooriumil ning sellega piirnevatel aladel Vidzemes ja Põhja-Leedus. Semgalipärane arheoloogiline kultuur hakkas muust balti kultuurialast eristuma alates 2. sajandist. 13. sajandi Liivimaa ristisõdade käigus läksid varem kohalike valitsejate võimu all olnud semgalite alad Riia piiskopi ja Liivi ordu kätte. Sõjas langenute ja väljarände tõttu vähenenud semgalite arvukus ja asuala kompaktsus tingis nende assimileerumisprotsessi, mis jõudis lõpule 16. sajandil.
.svg)
Muinasaeg muuda
2.–5. sajandil levis laial alal Daugava mõlemal kaldal tänapäeva Kesk- ja Lõuna-Läti ning Põhja-Leedu territooriumil arheoloogiline kultuur, mida iseloomustasid kiviringidega kääbaskalmistud, mis rajati metsastesse kohtadesse jõgede ja järvede läheduses. Surnud maeti sinna põletamata. Kääpa keskel olnud lahkunud on asetatud peaga lääne või loode suunas, ääre poole on maetud rööbiti kiviringiga. Semgalitega seostatakse sellise matmisviisi läänepoolset, Zemgales ja Edela-Vidzemes levinud variatsiooni, idapoolseid kalmistuid peetakse seelide esivanematele kuuluvaks.[1] 5.–8. sajandi jooksul toimus matmiskultuuri muutus, surnuid (endiselt põletamata) hakati kääbaste asemel matma maa-alustesse haudadesse. Algselt rajati neid veel vanade kääbaste kõrvale, hiljem selline side kadus ja kalmistuid rajati ka kaugemale. Kääbaste ilmumine uutesse piirkondadesse viitab ka sisekolonatsiooni jätkumisele. Viljakate, kuid raskete Lielupe nõo idaosa muldade ülesharimine sai ilmselt teoks tänu puuatradele rauast sahaterade lisamisele.[2] Maa-aluste haudade kasutamine jätkus ka nooremal rauaajal, mil semgali matmiskommete iseloomuliks jooneks kujunes naiste ja meeste vastassuunaline (tavaliselt põhja- ja lõunasuunas) muldasängitamine. Semgalite materiaalne kultuur sarnanes paljudes aspektides seelide ja latgalite omaga. Semgalipäraste kalmete areaal ulatus Zemgalest (semgalite seal elamist kinnitavad 13. sajandi kirjalikud allikad) ka Vidzemesse ja Põhja-Leetu, kuid põhjapoolsetel aladel see vähenes kuršide ja latgalite asuala laienemise ning liivlaste Daugava ja Koiva äärde ilmumise arvelt.[3][4]
Semgaleid mainivad muinasaja lõpus nii Skandinaavia kui ka vanavene allikad. Neis kirjeldatud semgalite juurde tehtud viikingiretki paigutatakse aega alates 870. aastast. Saxo Grammaticus on tõenäoliselt maininud semgalite Daugmale linnust. Vene kroonikad on kirjeldanud lüüasaamisega lõppenud 1106. aasta Polotski sõjakäiku semgalite vastu.[5][6][7]
Liivimaa ristisõda muuda
Pikemalt artiklis Liivimaa ristisõda#Sõjad semgalitega
Semgalite osalusest Liivimaa ristisõjas on teada eelkõige Henriku Liivimaa kroonika (kirjeldab sündmusi aastatel 1184–1227) ja Liivimaa vanema riimkroonika (1161–1293) vahendusel. 13. sajandi kirjalike allikate põhjal jagunes semgalite ala 8 maakonna (Tērvete, Mežotne, Dobe, Dobele, Spārnene, Silene, Rakte, Upmale) vahel.[4][8] 13. sajandi alguses olid tähtsamateks semgalite keskusteks Mežotne ja Tērvete linnused.[9] Hiljem tõusid esile Rakte, Dobele ja Sidrabe linnused.[10] Liivimaa vanem riimkroonika kirjeldab vallutuse-eelseid semgaleid järgnevalt: "Seal [leedulaste] naabruses elab üks paganarahvas, kelle tugevuseks on see, et neid on palju. Neid nimetatakse semgaliteks, nad riisuvad ümberkaudseid maid. Kes neist nõrgemad on, neile toovad nad vahest palju häda."[11]
1184. aastal saabus Daugava alamjooksu liivlaste alale kristlikku misjonitööd tegema munk Meinhard, kes peagi nimetati Üksküla piiskopiks. Tema algatusel ehitatud Üksküla linnust saabusid pärast selle valmimist piirama semgalid, kes üritasid seda köitega ümber tõmmata, mõistmata, et selle kivid on mördiga seotud.[12] Semgalite ja liivlaste vaenusuhe oli ilmselt pikaajaline, on oletatud, et ka Väina liivlaste varasem suur keskus Daugmale (kuni 10. sajandini semgali asustusega) hävitati 12. sajandi keskpaigas just sõdades semgalitega.[13] 1200. aastal keelas paavst Innocentius III Liivimaa misjonäri Theoderichi palvel kristlikel kaupmeestel Zemgale sadama kasutamise.[14][15] 1201. aastal rajas Riia piiskop Albert semgalite asuala põhjapiirile Riia linna, millest sai kristliku misjoni ja ristisõjakäikude peamine lähtepunkt. Riia asupaigas elas semgaleid arvatavasti nii enne kui ka pärast linna rajamist.[16] Henriku Liivimaa kroonika vahendusel on teada ka 1201. aasta leedulaste kavandatud, kuid ärajäetud sõjaretk semgalite vastu.[17] 1202. aastal käisid semgalid piiramas teist Meinhardi poolt liivlaste alale rajatud linnust Holmis ja põletasid maha sealse kiriku. Pärast ebaõnnestunud piiramist otsustasid semgalid Riia piiskop Albertiga rahu sõlmida.[18] Aastatel 1205–1208 olid semgalid eesotsas Vesthardiga lausa riialaste sõjalised liitlased, koos tehti sõjaretki nii leedulaste kui ka liivlaste vastu.[19]
1217. aastal asutas piiskop Albert semgalite ja seelide alasid hõlmava Selija piiskopkonna keskusega Sēlpilsi muinaslinnuses.[20][21] Reaalselt neid alasid siiski ei kontrollitud.[22]
1219. aastal lasid Mežotne semgalid end ristida, saades vastutasuks Mežotne linnusesse riialaste kaitsemeeskonna. Seetõttu satuti aga sõjalisse konflikti Tērvete semgalite pealiku Vesthardiga, peagi ütlesid kokkuleppest lahti ka Mežotne semgalid. 1220. aasta sõjaretkega alistas riialaste vägi Mežotne taas oma võimu alla ja uuesti saavutati rahu ka Vesthardiga.[23]
1225.–1226. aastal viidi piiskopkonna keskus Sēlpilsist üle Mežotnesse ja likvideeriti ametlikult Selija piiskopkond ning asutati Zemgale ehk Semgallia piiskopkond, ehkki nende piiskop jäi samaks ja territoorium osaliselt kattus. On teada, et lisaks Mežotnele kuulus reaalselt piiskopkonna võimu alla ka Riia-lähedane Babīte linnus.[21][24]
Uus konflikt tekkis 1228. aastal, kui semgalid rüüstasid koos kuralastega Daugavgrīva kloostrit, millele järgnes mitu vastastikust sõjakäiku. 1236. aastal ründasid ja tapsid semgalid Saule lahingust eluga pääsenud riialaste väeüksused. Liivi ordu 1250/1251. aasta talve sõjakäiguga semgalid alistati ja muudeti oma maksualusteks.[25][26][27] Kuna Semgallia piiskopi mõju oma valitsusalal polnud kuigi suur ja piiskopkond ei suutnud end ise ülal pidada, otsustati 1251. aastal see likvideerida ja ühendada Riia peapiiskopi diötseesiga.[21]
Ulatuslikud semgalite ülestõusud toimusid aastatel 1259–1273 ja 1279–1290. Leedulastega liitunud semgalid suutsid kohati edukalt oma linnuseid orduvägede rünnakute eest kaitsta ja neid mitmetes lahingutes võita, kuid ordu sagedased rüüsteretked muutsid lõpuks põllu- ja loomapidamise ülestõusnud semgalite aladel nii raskeks, paljud neist jätsid oma linnused maha ja rändasid Leetu ning ülejäänud alistusid.[10][28]
Keskaeg muuda
Liivimaa ristisõja ja ka hilisemate sõdade tõttu tühjaksjäänud semgalite aladele rändas latgaleid, kuralasi ja liivlasi. Samas läksid ka semgalid sageli ise oma traditsiooniliselt asualalt väljapoole paremat elu otsima. See tingis juba enne sõdu alanud semgalite assimileerumise kiirenemise, protsess jõudis lõpule 16. sajandil. Suurem osa neist sulandus latgalitesse, saades üheks läti rahva moodustumise aluseks, ülejäänud leedustusid.[4][29] Semgalite keele elemendid säilisid läti keele keskmurde semgali murrakutes.[30]
Vaata ka muuda
- žemaidid, tänapäeva Lääne-Leedus Žemaitijas, Leedu ajaloolistel aladel
Viited muuda
- ↑ Lang, lk 70–71
- ↑ Lang, lk 94
- ↑ Lang, lk 122, 125
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Latvijas vēstures enciklopēdija, Zemgaļi
- ↑ Gimbutas, lk 24
- ↑ Waldman, lk 726
- ↑ Šnē, lk 33–34
- ↑ "Valsts izglītības satura centrs, kaart nr 14". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2014. Vaadatud 7. novembril 2014.
- ↑ Lang, lk 122
- ↑ 10,0 10,1 Liivimaa vanem riimkroonika
- ↑ Liivimaa vanem riimkroonika 2003, värsid 331–336, lk 23
- ↑ HLK, I 1–6, lk 25
- ↑ Zemītis 2010, lk 89
- ↑ HLK, IV 7, lk 37
- ↑ Latvijas vēstures enciklopēdija, Zemgales osta
- ↑ Indriķa hronika, II peatükk, kommentaar 9, IX, kommentaar 5
- ↑ HLK, V 3, lk 37
- ↑ HLK, VI 5, lk 39
- ↑ HLK, IX–X, XII
- ↑ Indriķa hronika, XXII, kommentaar 1
- ↑ 21,0 21,1 21,2 historia.lv, Zemgales bīskapija
- ↑ HLK, XV, kommentaar 2, lk 119
- ↑ HLK, XXIII
- ↑ historia.lv Sēlijas bīskapija
- ↑ Latvijas vēstures enciklopēdija, Zemgaļu cīņas pret krustnešiem
- ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, 1694–1798, 1896–1955, 3424–3450, lk 44–45, 47, 69–70
- ↑ "Valsts izglītības satura centrs, kaart nr 1". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. veebruar 2014. Vaadatud 7. novembril 2014.
- ↑ "Valsts izglītības satura centrs, kaart nr 2". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. veebruar 2014. Vaadatud 7. novembril 2014.
- ↑ Latvijas vēstures enciklopēdija, Latvieši
- ↑ Latviešu valodas dialekti, kaart
Kirjandus muuda
- Gimbutas, Marija, The Balts, London 1963.
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003.
- Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslikult toimetanud Enn Tarvel. 2003.
- Šnē, Andris. Ticība, vara un tirdzniecība: kristietības loma vietējo iedzīvotāju sabiedrībās Latvijas teritorijā 11.–13. gadsimtā. Latvijas Universitātes raksti (725), vēsture, 2009, lk 29–44.
- Zemītis, Guntis. Ikšķiles vieta un loma 12. – 13. gadsimta Baltijas notikumu kontekstā. Ikšķiles almanahs. 3. Ikšķile: 2010, lk 81–93.
- Carl Waldman,Catherine Mason. Encyclopedia of European Peoples, lk 726