Seljaküla

küla Lääne-Nigula vallas Läänemaal
 See artikkel räägib praegusest külast; teiste samanimeliste külade kohta vaata Seljaküla (täpsustus)

Seljaküla on küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas.

Seljaküla

Pindala 60,7 km² (2020)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke 41 (31.12.2021)[2] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood 7534[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 59° 4′ N, 23° 54′ E
Seljaküla (Eesti)
Seljaküla
Kaart

Seljaküla küla on mõlemal pool Vihterpalu jõge asetsev hajaküla. Seljaküla nimi võib pärineda küla asukohta iseloomustavast sõnast "seljandik".

Vihterpalu jõest läände jääv küla koosnes varem Aasa ja Põltsamaa külast (nn Lutika linn). Selles küla osas paiknes vana koolimaja (rajatud 19. sajandil) ja külakõrts-trahter (asus praeguse Trahtle(li) maadel).

Kinnitamata andmetel paiknes Pärna talu maadel külakabel, mille varemed on siiani alles.

Vihterpalu jõest itta jääv küla koosnes Lehtmetsa ja Nõmmukse külast.

Lehtmetsa külla tee äärde ehitati eelmise vabariigi ajal uus koolimaja, mis hävis tulekahjus 1985. aasta kevadel (kahtlustati süütamist).

Kahte küla ühendas 1930. aastal üle Vihterpalu jõe rajatud ligi kolme meetri laiune massiivne, kaheavaline paekivisild, mis asendati Nõukogude ajal uue ja laiema betoonsillaga.

Küla Põltsamaa-poolses osas asub varemetena säilinud Seljaküla rüütlimõis (saksa keeles Sellenküll). Viimane Seljaküla mõisa omanik oli eesti soost. Seljaküla mõisaga on seotud mitmeid rahvapärimusi.

Külas on Valgeristi, Seljaküla ja Aasa bussipeatus.[4]

Küla kirdeosa jääb Läänemaa Suursoo maastikukaitsealale. [5]

1977. aastal liideti Seljakülaga Aasaküla.[6]

19. juulil 2008 toimus Seljaküla küla endiste ja praeguste elanike kokkutulek.

Kuni 2013. aastani kuulus küla Oru valda.

Viited muuda

  1. Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
  2. Statistikaamet, vaadatud 20.07.2023.
  3. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
  4. https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/maanteeamet
  5. Maa-ameti geoportaal
  6. Marja Kallasmaa: artikkel "Seljaküla" Eesti kohanimeraamatus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.