Sekundaarvärvus
Sekundaarvärvused on teise astme värvused, mis saadakse kahe põhivärvuse segamisel teatud värviruumis. Sekundaarvärvusteks loetakse subtraktiivses värvisünteesis oranži, rohelist ja violetti, aditiivses värvisünteesis kollast, magentapunast/fuksiaroosat ja tsüaansinist.
Värviõpetuses muuda
Üldist muuda
Värviring, mida kasutatakse kaasaegses värviõpetuses, seob nii aditiivse kui ka subtraktiivse värvisünteesi põhivärvid samasse mudelisse, kuid terminid lähtuvad sagedamini subtraktiivsest meetodist, mis on lähedasem inimese värvide segamise kogemusele. Kujundusprogrammides toimub värvuste segunemine subtraktiivsel meetodil ka digitaalses, see tähendab aditiivse värvisünteesi režiimis töötades.[1]
Võrreldes pigmendibaasiliste primaarvärvustega on sekundaarvärvused alati kromaatilisuselt nõrgemad. Ükskõik millise toonide segamisega ei õnnestu saavutada puhta ultramariinsinise või kaadmiumpunase värviküllasust.[2]
Sekundaarvärvused põhivärvuste segamisel vabalt valitud pigmentvärvide korral (RYB) muuda
- sinise ja kollase segamisel saadakse roheline
- sinise ja punase segamisel saadakse violett
- kollase ja punase segamisel saadakse oranž
Sekundaarvärvused neljavärvitrüki põhivärvuste segamisel (CMY) muuda
- tsüaansinise ja kollase segamisel saadakse roheline
- tsüaansinise ja magentapunase segamisel saadakse violettsinine
- kollase ja magentapunase segamisel saadakse punane
Sekundaarvärvused aditiivses värvisünteesis (RGB) muuda
- punase ja rohelise valguse segamisel saadakse kollane
- rohelise ja sinise valguse segamisel saadakse helesinine/tsüaansinine/veesinine (Cyan, Aqua)
- sinise ja punase valguse segamisel saadakse fuksiaroosa/magentapunane (Fuchsia)
Aditiivse värvisünteesi magentapunane ja tsüaansinine erinevad toonilt tugevasti samanimelistest neljavärvitrüki protsessvärvidest ja nende nimetamine ühe ja sama värvinimetusega on tinglik.