Seesus
Seesus ehk häktseiteet (uusladina keeles haecceïtas, saksa keeles Dieses-Sein, Diesheit, soome keeles tämyys) on entiteedi individuaalne eksistents (individuelle Wesenheit, Aristotelesel tode ti, entitas positiva), üksiku asja alus ("Grund der einzelnen Dinge", Chr. Wolf. Vern. Ged. I, § 180).
Sõna 'haecceitas' on keskaja filosoofias Johannes Duns Scotuse ja tema järgijate poolt ladinakeelsest sõnast haec ('see') tuletatud uudissõna, millega tähistati üksiku objekti erilisust (partikulaarsust, individuaalsust), see tähendab niisuguseid omadusi või jooni, mis teevad objektist indiviidi:
- "Haecceïtas est singularitas" (Karl von Prantl 1855–1870. Geschichte der Logik im Abendlande III, 280; vgl. 219)
- "Haecceïtas nihil aliud est, nisi quidam modus intrinsecus, qui immediate contrahit et primo quidditatem ad esse... et nominatur differentia individualis" (l.c. III, 290)
- "Haecceïtas - ab Haec pro differentia individuante", so viel wie "ipseïtas" (Rudolph Goclenius 1613. Lexicon philosophicum quo tanquam clave philosophiae fores aperiuntur: 626).
Üksiku (das Einzelne) enda üle ei ole võimalik teaduslikult arutleda (individuum est ineffabile).
Seesuse-õpetuse tuumaks on mõte, et individuaalne eksistents ei ole puudus, vaid täiuslikkus (Vollkommenheit). See on kordumatu ja eriline. Indiviidi (individuum) puhul on võimalik unikaalsele üksnes osutada: "see seal". Seesuse mõiste kaudu sai sinnani teisejärguliseks peetud individuaalsus suurema kaalu. Indiviid (das Individuum) on iseseisev reaalsus, mitte tuletatav tõsiasi (weiter nicht ableitbare Tatsache).
Aquino Thomas mõistis individuaalsust (das Individuelle) üldisuse erijuhuna (Spezialfall des Allgemeinen).
Seesuse vastandiks oli missus (Quidditas), millega tähistati objektide klassi üldisi omadusi.