See artikkel on armatuurist kui sarrusest; juhtpaneeli kohta vaata artiklit armatuurlaud.

Sarrus ehk armatuur on ehitustarindit tugevdav materjalisisene varrastik.[1]

Raudbetoonsilla sarrusetööd enne betoneerimist
Raudbetoonsilla betoneerimistööd pärast sarrusetööde lõppemist
Terassarrus

Levinuim on terassarrus, mida kasutatakse raudbetooni sees. Kuid sarrus võib olla ka muust materjalist, kasutatakse isegi klaasplast- ja bambussarrust.[1]

Sarrustamine ehk armeerimine on konstruktsiooni tugevdamine teise materjaliga, näiteks terassarrusega. Sarrustatakse peamiselt raudbetoon- ja kivikonstruktsioone, kuid ka näiteks keraamika-, kips-, klaas- ja plasttooteid. Tehnikas kasutatakse liitmaterjale ehk eelsarrustatud materjale.[1]

Betooni on sageli vaja sarrustada. Nimelt on betoon materjal, mille kõvadus on väga suur, aga tõmbetugevus suhteliselt väike. Sarrustamine aitab betooni tõmbetugevust oluliselt suurendada.

Sarrusetööd ehk armatuuritööd on tööde kogum, mis hõlmab sarruskarkasside valmistamise ja paigaldamise kas vormi või betoneerimiskohale. Sarrusetöödeks on näiteks sarrusevarraste ettevalmistamine ja jätkamine ning sarrusvõrkude ja -karkasside valmistamine.[1]

Minevikus kasutati sarruses tavaliselt pehmet terast, mille tõmbetugevus oli umbes 250 N/mm². Tänapäeval kasutatakse selleks suure tõmbetugevusega terast, mille tõmbetugevus on umbes 500 N/mm². Sarruseteras võib olla väga erineva sepistatavusega. Suure sepistatavusega teras võib deformeerudes neelata väga suuri energiahulki ja sellepärast kasutatakse seda näiteks konstruktsioonides, mis peavad vastu pidama maavärinale.

Sarrusevardad tavaliselt keevitatakse üksteisega kokku, kasutades kas punkt- või kaarkeevitust[1]. Sarrusevardad saab ka lihtsalt üksteise külge siduda. Selleks on olemas erilised sarrusefiksaatorid, mida valmistatakse vedruterasest. Gaaskeevitust üldjuhul ei kasutata.

Pingbetoontoodetes tõmmatakse sarrus hüdrotungraudade või elektrotermiliselt pingule. Viimasel juhul kuumutatakse sarrus enne paigaldamist tugeva elektrivoolu abil temperatuurini 300–450 °C, mistõttu sarrusevardad pikenevad. Kui vardad on kuumana paigaldatud ja nende otsad kinnitatud, siis saavutab sarrus vajaliku pinge jahtumise tulemusena.[1]

Orientatsiooni põhjal jagatakse sarrus piki- ja põikisarruseks. Pikisarrus võtab vastu konstruktsiooni pikisuunas mõjuvad pinged ning väldib vertikaalsete pragude moodustumist selles. Põikisarrus väldib kaldsuunaliste pragude teket.

Kuju põhjal jagatakse sarrused tasandilisteks ehk sarrusvõrkudeks ja -restideks ning ruumilisteks ehk sarruskarkassideks.

Sarrusevardad on otsast teravad ning see võib kujutada ohtu nii ehitustöölistele kui teistele inimestele, kes sarruse lähedalt mööduvad. Sellepärast ohutuse huvides sarruseotsad painutatakse sageli kõveraks või kaetakse eriliste otsakutega.

Sarrus leiutati ammu enne pingbetooni. Esimene maja, mille ehitamisel kasutati sarrust, oli Venemaal tänapäeva Sverdlovski oblastis asuvas Nevjanskis valminud Nevjanski torn. Torn valmis ajavahemikus 1721–1745, täpne aasta on teadmata. See torn on 59,5 m kõrge ja aja jooksul vajunud 1,85 m vertikaali suhtes kaldu, aga sarruses kasutatud malm oli väga kvaliteetne – tänapäevani pole selles mingeid roostetamise märke. Sarrus oli ühendatud katusekupliga ja maandatud ning moodustas nii läänemaailma esimese piksevarda, kuigi ei ole selge, kas see oli taotluslikult piksevardaks ehitatud.

Viited muuda