Salween
Salween (hiina keeles 怒江; pinyinis Nù Jiāng, tiibeti keeles རྒྱལ་མོ་རྔུལ་ཆུ་) on jõgi Kagu-Aasias Hiinas, Ida-Myanmaris ja Lääne-Tais.
| Salween | |
|---|---|
 Salweeni delta | |
| Lähe | Tiibet |
| Suubub | Mottama lahte |
| Valgla maad | Hiina, Birma, Tai |
| Valgla pindala | 325 000 km² |
| Pikkus | 2400 km |
| Langus | 1578 m |
| Vooluhulk | 4876 m³/s |
Salseen on 2815 km pikk. Tema valgla suurus on 324 000 km². Keskmine vooluhulk suudmes on 4876 m³/s.
Salween algab Tiibetis nimetult liustikult 1578 m kõrguselt. Tiibeti keeles kannab ta nime Nag Qu [1]. Ta voolab alguses läände, siis pöördub lõuna kaudu itta. Jõe ülemjooks on väheasustatud. Suurimad Nag Qu ääres olevad asulad on Nag Qu, Sading ja Banbar [1]. Jõgi pöördub kagusse ja Baxo asula kandis lõunasse. Jõest ida poole jääb Taniantaweng Shani ahelik, mis eraldab teda Mekongist, ja lääne poole jääb Hengduan Shani ahelik, mis eraldab teda Brahmaputra ja Iravadi valglast [2]. Nag Qu kaldaile jäävad Taniantaweng Shani kõrgeim tipp, 6740 m kõrgune Moirigkawagarbo, ja Hengduan Shani kõrgeim, 6614 m kõrgune mägi [2]. Sealkandis voolavad väga lähestikku kolm suurt jõge, mis viivad oma veed kahte ookeani ja kolme merre: Salween suubub India ookeani Andamani merre, Mekong Vaiksesse ookeani Lõuna-Hiina merre ja Jangtse Vaiksesse ookeani Ida-Hiina merre [3]. Salween on neist läänepoolseim.
Pärast Tiibeti piiri ületamist voolab jõgi Hiina Yunnani piirkonnas. Tema hiinakeelne nimi on Nu Jiang, kus Jiang tähendab jõge. Temast ida poole jääb Nu Shani ahelik, mis eraldab teda Mekongist ja mille kõrgeim tipp on 3328 m kõrgune Gaoligong Shan. Temast lääne poole jääb Gaoligong Shani ahelik, mis eraldab teda Iravadi valglast ja mille kõrgeim tipp küündib 4036 meetri kõrgusele. Sealkandis on mitu looduskaitseala, nende seas Gaoligong Shan ja Laowoshan. Allavoolu ületab jõe kirdest Baoshanist edelasse Luxi kaudu Birmasse Lashiosse viiv maantee ja seejärel ületab jõgi Birma piiri. [2]
Salween voolab Birmas Šani provintsis läbi Šani mägismaa. Seni polnud Salweeni suubunud ühtki märkimisväärset lisajõge, need tulevad alles Birmas. Jõest idas on Laobie Shani ja Bangma Shani ahelik ning nende vahel voolab Nanding, suurim vasakpoolne lisajõgi. See voolab põhiliselt Hiinas, üksnes Salweeni suubub ta Birmas. Seejärel suubuvad vasakult Hka, paremalt Pang, vasakult Hsim ja paremalt Tengi jõgi. Seejärel voolab Salween läbi Kaja provintsi, siis pisut Birma ja Tai piirijõena, edasi läbi Birma Kareni provintsi, sealhulgas läbi provintsi pealinna Hpa-ani, ja suubub Moni provintsi pealinnas Mawlamyines India ookeani Andamani merre. [2][3]
Salweenil on palju kärestikke, sellepärast on jõgi laevatatav üksnes 90 km ulatuses suudmest ja sedagi vihmaperioodil.
Salween on suure hüdroenergeetilise ressursiga. Tänapäeval ei ole jõel ainsatki paisu. Hiinas on jõele kavandatud 13 paisu, paise on plaaninud ka Birma valitsus. Birma valitsus lootis esimese paisu rajamisega alustada 2006, kuid pidi sellest loobuma ebastabiilse poliitilise olukorra tõttu riigis. Hiina valitsus tõmbas projekti koomale, 13 paisu pealt 4 paisule, pärast kohalike elanike ulatuslikke ja mitmesuguseid proteste. Kohalikud on paisude vastu muu hulgas sellepärast, et nende ehitamine ei parandaks nende elujärge kuigivõrd.
Hiinas voolab Salween sügavas kanjonis, mida nimetatakse Hiina Suureks Kanjoniks. Seal kasvab rohkem kui 7000 taimeliiki ja elab 80 haruldast looma- ja kalaliiki. UNESCO peab seda jõge "võib-olla maailma kõige suurema bioloogilise mitmekesisusega ökosüsteemiks maailmas" ja 2003. aastal lisati ta UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Palgiparvetamine on muutnud Salweeni varasemast palju keeriselisemaks. Seda tuleb paisude projekteerimisel arvestada, sest keeriseline ja varasemast tugevam jõevool vähendab kõigi paisude kasutuskestust.