Sakalauskase juhtum

Sakalauskase kuritöö
Riik Nõukogude Liit
Koht Novosibirskist Leningradi teel olnud rongikoosseisu erivagun nr 001/76040
Kuupäev 23. veebruar 1987
Kellaaeg 15.00–16.00
Kestus ~60 min
Sihtmärk kaas-ajateenijad
Liik mahalaskmine
Relv(ad) Makarovi püstol
Põhjus tagakiusamine
Hukkunuid 8
Vigastatuid 0
Osalejaid 1
Süüdimõistetuid Artūras Sakalauskas
Motiiv(id) mõnitamine

Sakalauskase juhtum oli Nõukogude armees aset leidnud vahejuhtum, mida tuuakse sageli näiteks dedovštšina kirjeldamisel.

Leedulasest noorsõduri Artūras Sakalauskase juhtum sai üleliidulise tähelepanu osaliseks 1987. aastal. Sellest kirjutasid esimesena Leningradi ajalehed, nagu Leningradi komsomolikomitee häälekandja Smena, samuti üleliidulise levikuga Komsomolskaja Pravda. Leedu režissöör Saulius Berginis tegi juhtumist dokumentaalfilmi "Tellislipp" («Кирпичный флаг»). Teises filmis, mille režissöör oli Aleksandr Rogožkin ja mis jõudis pealkirjaga "Karauul" («Караул») ekraanidele 1989. aastal, avati otse ja ehedalt kogu juhtum koos toimunu põhjuste analüüsiga.

19-aastane Leedu noormees Artūras Sakalauskas võeti Nõukogude Armee ajateenistusse 1986. aasta juunis.

Ööl vastu 1987. aasta 24. veebruari lähenes Novosibirskist teele asunud posti-kaubarong nr 934 Leningradile. Rongi koosseisus oli erivagun nr 001/76040, millega transporditi süüdimõistetuid Leningradi. Neid saatis sõjaväelastest valvemeeskond, kelle seas oli ka noorsõdur Sakalauskas. Ta oli olnud oma sõjaväeosas vanakeste võimu ohver. Teda oli pikka aega mõnitatud ja alandatud: võeti ära tema toit, ei lastud magada ja peksti. Ta oli seersandile sellest ette kandnud ja abi palunud, kuid tulemuseks oli vanakeste veelgi intensiivsem tegutsemine.

Kui vahtkonnaülem tukastas ja oli jätnud lukustamata relvakapi ukse, võttis Sakalauskas sealt Makarovi püstolid, tulistas kõigepealt vahtkonnaülemat, praporštšik Pilipenkot. Siis läks kõrvalkupeesse, kus viibis kuus tema kaaslast, kes kõik olid sõjaväeosas Sakalauskase kallal vägivalda tarvitanud. Sakalauskas avas nende pihta tule ja tappis vanemseersant Semjonovi, seersandid Netšajevi ja Džamalovi, kokk Gataullini, sõdurid Sinitski ja Manhurovi ning vagunisaatja Mihhail Daškijevi.

Uurimise käigus rääkisid transportimisel olnud kinnipeetud, kes vagunis trellide tagant kogu sündmust pealt vaatasid, toimunu üksikasju. Kriminaalasja materjalides on fikseeritud, et ka vagunis trellide taga olnud süüdimõistetud innustasid oma valvureid Sakalauskast mõnitama, mida nad ka ise verbaalselt tegid. Netšajevile meeldis panna Artūrasele pähe kauss kuuma supiga ning lasta tal teha "jalgratast". Sõjaväelise žargooni kohaselt tähendab see, et noorsõdur kamandatakse selili lamama ning varvaste vahele pannakse põlevad tikud. Sõdur hakkab jalgadega vehkima ja see meenutab teistele jalgrattasõitu. Kokk Gataullin segas Sakalauskase toidu sisse ohtralt soola või liiva ning jättis ta sageli ilma hommiku- või lõunasöögist. Vanemseersant Semjonov vajutas Artūrase näoga klosetipotti, rebis kõrvust ja peksis. Konvoeeritud rääkisid ka, et päev enne juhtunut, 23. veebruaril üritasid Džamalov ja Manhurov Sakalauskat vägistada, noormees kaotas teadvuse. Tema turgutamiseks põletasid mõlemad ta nahka ja ähvardasid, et hiljem vägistavad teda kõik saatemeeskonna liikmed.

Tapaloo üksikasjad muuda

Sakalauskas nägi mööda vagunikoridori kõndides, et vahtkonnaülem Pilipenko magab oma kupees ja relvakapi uks on lahti. Artūras läks kupeesse, võttis metallkapist kaks püstolit ja laadis need tualetis. Väljunud tualetist, võttis ta suuna vahtkonnakaaslaste kupee poole. Möödudes Pilipenko kupeest, hakkas ta kartma, et praporštšik ärkab, ja tulistas talle pähe. Semjonov, Netšajev, Džamalov, Gataullin, Sinitski, Manhurov ja Daškijev mängisid kupees kaarte. Sakalauskas peatus kupee uksel ja avas kahest püstolist tule. Ta tulistas niikaua, kui padruneid jätkus. Kolm kuuli tabasid Gataullinit pähe ja too suri kohe.

Siis viskas Sakalauskas ühe tühjaks lastud Makarovi põrandale ning läks Pilipenko kupeesse, kus võttis kapist veel ühe püstoli, laadis mõlemad ning läks tagasi vahtkonnakupee poole. Need, kes veel elus olid, blokeerisid ukse. Sakalauskas tulistas mitu lasku läbi ukse, samuti lakke pagasiruumi suunas, kuhu olid varjunud Semjonov ja Netšajev. Netšajev sai kolm kuuli pähe ja suri. Semjonov ühe kuuli pähe ja kolm rinda ning suri samuti. Seejärel avas ta blokeeritud kupeeukse ning jätkas tulistamist. Samal ajal tuli teadvusele Pilipenko ja vaarus oma kupeest koridori. Sakalauskas tulistas mitu lasku tema suunas. Pilipenko üritas põgeneda kööki. Tema suunas tulistatud lasud ei tabanud. Kui padrunid taas otsa said, viskas Sakalauskas kaks püstolit maha ja võttis relvakapist veel kaks Makarovit ning lõpetas kõigepealt Pilipenko ja siis veel hinges olevate teiste vahtkonnaliikmete elu.

Lahkumine rongist ja varjumine muuda

Kokku tulistas Sakalauskas 46 lasku, millest 33 jõudis sihtmärgini ja 18 olid saatuslikud. Olles veendunud, et kõik on surnud, viskas Sakalauskas laipadele madratsid peale, läks Pilipenko kupeesse ja vahetas seal oma mundri praporštšiku vormiriietuse vastu. Võttis siis Pilipenko diplomaadikohvri tema isiklike asjade ja rahaga, pani viis Makarovi püstolit kohvrisse, võttis Daškevitsi käelt kella, varustas end toidukraamiga, põletas raudahjus oma mundri ning lahkus rongist, kui see peatus kell 16.35 Leningradi lähedal Babajevo jaamas.

Sakalauskas veetis mitu ööd Babajevos, saades ulualust mitmetelt inimestelt. Ühest perest lahkudes võttis ta kaasa jaki, karvamütsi ja püksid. Leningradi jõudnud, varjas end kaks päeva ja veetis ööd pööningutel. Selleks ajaks oli ta juba tagaotsitavate nimekirja kantud, tema fotod rippusid avalikes kohtades ning lennujaam ja Varssavi vaksal olid sõjaväe ja miilitsapatrullide kontrolli all. Ajaviiteks sõitis noormees sihitult linnatranspordiga ringi, kuni üks reisijatest ta ära tundis. Artūras peeti kinni Vassili saarel Leningradi ringteel 47. liini bussis. Noormees ei avaldanud kinnipidamisel mingit vastupanu.

Juhtunu uurimine muuda

Kui rong jõudis Leningradis Moskva vaksalisse ja peatus ühel haruteel, leiti kaheksa laipa. Kuna oli teada, et valvemeeskonnas oli ka Sakalauskas, aga teda ei leitud, oli Leningradi sõjaväeringkonna uurijatele kohe selge, et tulistaja sai olla vaid Sakalauskas. Kümned uurimisrühmad ja paarsada Leningradi garnisoni sõjaväelast asusid Sakalauskast jälitama.

Uurimisel tunnistas Sakalauskas oma teo üles ja kirjeldas ka teo motiive. Kuid peagi diagnoositi uurimise käigus Sakalauskasel reaktiivne psühhoos. Ta paigutati Moskva föderaalsesse uurimisisolaatorisse nr 1. Mõne aja pärast otsustati Sakalauskas üle viia Leningradi Krestõ vanglasse. Seal uuriti taas tema psüühilist seisundit ja täheldati selles suuri kõrvalekaldeid. 1989. aastal kuulutati Sakalauskas vaimuhaigeks ning konstateeriti, et kuriteo toimepanemise ajal oli ta sügavalt deformeerunud vaimse olekuga ja psühholoogilises kriisis.

1990. aastal toimus ilma Sakalauskase osavõtuta tema kohtuprotsess. Artūrase advokaat Justinas Aleksandravičius ütles protsessil, et väidetavalt süstiti Moskva uurimisisolaatoris Sakalauskasele psüühikat hävitavaid tugevatoimelisi psühhotroopseid aineid. Sellega üritatud tõestada, et tegemist oli vaimsete häiretega sõduriga ning vanakeste võimu teostamisega polnud mingit pistmist.

Tagasi Leedus muuda

15. märtsil 1990  viidi läbi uus vaimse tervise kontroll, mis selgitas, et Artūras on krooniline vaimuhaige. Pärast mitu aastat kestnud ebaõnnestunud katseid Sakalauskas mõistusele tuua, otsustati ta saata kodumaale Leetu, mis selleks ajaks oli juba iseseisev riik. Leedus koguti sadu tuhandeid allkirju, et Sakalauskas saadetaks sundravile. Seda ka tehti. Teda raviti viis aastat.

On mitmeid versioone, mis sai Sakalauskasest edasi. Üks versioon kinnitab, et ravi oli tõhus, ta oli võimeline ühiskonnas iseseisvalt toime tulema, abiellus ja sai lapsi ning asus oma naise ja lastega elama Gaižiūnai külla Kaunase lähedal. Teise versiooni kohaselt ei olnud ravi efektiivne, ta jäi psühhiaatriahaiglasse, kus suri 21. augustil 1991. Fakt on aga see, et pärast poja juhtumi lõppu said Sakalauskase ema ja isa II grupi invaliidide tunnistused.

Allikad muuda