Linna asutasid roomlased keiser Augustuse valitsusajal ning see sai nimeks "Augusta Viromanduorum". Varasel keskajal tekkis sinna mungaklooster. Praeguse nime sai pühak Saint-Quentini järgi, kes 3. sajandil suri seal märtrisurma.
Saint-Quentini plaan ja linna ümbritsevad vallad
9. sajandist oli Saint-Quentin Vermandois' piirkonna keskus ning alates 10. sajandist kasvas jõudsalt. 13. sajandil oli see väga edukas tänu oma tekstiilitööstusele. See oli ka tähtis kaubanduskeskus, olles Prantsusmaa piiril. 14. sajandil kannatas Saint-Quentin oma asukoha tõttu: seda räsis Prantsuse-Inglise Saja-aastane sõda. 15. sajandil oli see üheks vaidlusalustest aladest Prantsuse kuninga ja Burgundia hertsogite vahel. Mitmete katkupuhangute tõttu vähenes elanikkond ning ka majandus oli madalseisus. 15. sajandi lõpu ja 17. sajandi keskpaiga vahel oli linn pideva ebaõnne sihtmärk. 1557. aastal rüüstas linna Hispaania sõjavägi, mille järel seisis see kaks aastat mahajäetuna. 1559. aastast tehti põhjalikke taastamistöid, keskaegset linnamüüri täiendati mitmete moodsate kindlustustega. 1636. aastal käisid piirkonnast taas üle katk ning näljahäda, milles suri kolm tuhat inimest. 16. sajandil oli linna tekstiilitööstus spetsialiseerunud peene linase riide tootmisele, mis tõi 18. sajandil majandusliku õitsengu, kui tekstiile eksporditi mujale Euroopasse ja Ameerikasse. Prantsuse esimese keisririigi ajal põhjustasid ekspordiraskused majanduslanguse. Napoleon rahuldas linnavalitsuse palve kindlustuste lammutamiseks, et linn saaks maad harida väljaspool enda piire. 1814–1815 oli linn Vene armee okupatsiooni all. 19. sajandil oli Saint-Quentini majandus taas edukas tänu ettevõtjatele, kes pidevalt uusi tehnoloogiaid otsisid.
I maailmasõda tabas Saint-Quentini rängalt. 1916. aastal oli see sõjategevuse keskmes. Märtsis, pärast elanikkonna evakueerimist, rüüstati linna põhjalikult ja hävitati või viidi kaasa tööstusseadmed. 1918. aasta märtsis toimunud operatsiooni käigus sai kannatada 80% hoonetest. Hoolimata riiklikust toetusest oli linna ülesehitamine pikk ja vaevaline. 1911. aasta rahvaarv
(11 000) taastus alles 1950ndate keskpaigaks. Majanduslik edu kestis kuni 1970ndate keskpaigani, kui prantsuse tekstiilitööstusega hakkasid võistlema arengumaad.
Varemed I maailmasõja ajal
Basiilika
Kaiserslautern, Saksamaa
Rotherham, Suurbritannia
San Lorenzo de El Escorial, Hispaania
