SVT-40
SVT-40 (vene keeles Самозарядная винтовка Токарева, образец 1940 года, Samozarjadnaja vintovka Tokareva, obrazets 1940 goda, 'Tokarevi iselaadiv püss, 1940. aasta mudel', hüüdnimega Sveta) on Nõukogude Liidu poolautomaatne lahingpüss.
SVT-40 | |
---|---|
| |
Tüüp | Lahingpüss |
Päritoluriik | Nõukogude Liit |
Teenistusajalugu | |
Teenistuses | 1940– |
Kasutajad | Loend |
Sõjad |
Talvesõda Jätkusõda Teine maailmasõda Korea sõda Vietnami sõda |
Tootmise ajalugu | |
Konstruktor | Fjodor Tokarev |
Konstrueeritud | 1938 (uuendatud 1940) |
Toodetud ühikuid |
SVT-38: 150 000[1] SVT-40: 1 600 000[2][3] |
Variandid | SVT-38, SVT-40 |
Tehnilised andmed | |
Kaal | 3,85 kg |
Pikkus | 1226 mm |
Toru pikkus | 625 mm |
| |
Padrun | 7.62×54 mm R |
Kaliiber | 7,62 mm |
Tööpõhimõte | Püssirohugaaside survel ümberlaadimine, kaldus lukk |
Laskemoona algkiirus | 830–840 m/s[4] |
Tõhus laskeulatus |
500 m 1000 m (sihikuga) |
Söötur | 10-lasuline kassettsalv |
Esimese variandina tuli välja 1938. aastal SVT-38, mis sai oma tuleristsed Talvesõjas. Seal ilmnesid relval mitmed puudused: gaasitoru kippus määrduma, salv kukkus relvast välja ja relv oli suhteliselt ebatäpne, olles effektiivne vaid 600 meetri piires. Seepeale lõpetati SVT-38 tootmine aprillis 1940.[5]
SVT-38 vahetas välja SVT-40, mida hakati tootma Tuula tehases juulis 1940, hiljem ka Iževskis ja Podolskis. SVT-40 kasutati laialdaselt teises maailmasõjas, sellest pidi saama Punaarmee uus teenistusrelv, aga Saksamaa sissetungi tõttu 1941. aastal tootmine langes. Punaarmee varustustabelis plaaniti üks iga kolmest vintpüssist olema SVT-40, kuid selleni jõuti harva. SVT-40 anti enamasti allohvitseridele ja eliitüksustele nagu merejalavägi. Barbarossa plaani ajal kaotas Punaarmee sadu tuhandeid SVT-40 püsse, mispeale ülejäänud sõjaks mindi tagasi poltlukuga vintpüssidele Mossin-Nagant. Lisaks oli SVT-40 toota palju keerulisem ning vaid algelise väljaõppega vägedel oli raskusi nende korrashoiuga, seevastu püstolkuulipildujad nagu PPŠ-41 olid lihtsa ehitusega, odavad ja tõhusad jalaväe tulejõu täiustamiseks. 1941. aastal toodeti ligi miljon SVT-40, kuid 1942. aastal anti Iževski tehasele käsk tootmine lõpetada ja hakata uuesti tootma Mossin-Nagante. 1942. aasta jooksul toodeti vaid ligi 264 000 relva, mis igal aastal langes, kuni jaanuaris 1945 anti käsk tootmise täielikuks lõpetamiseks.
Juulis 1942 arendati kuulipildujate vähesuse tõttu punaaramees välja automaatversioon AVT-40. Automaatrežiimis oli relv aga praktiliselt kontrollimatu ja relva raud kulus juba peale 200-250 lasku, mistõttu keelati relva automaatrežiimis kasutamine ja peale 1943. aasta suve seda enam ei toodetud.
Pärast teist maailmasõda võttis NSVL kasutusele uued relvad nagu SKS ja AK-47.
Kasutajad muuda
- Eesti metsavennad: pärast teist maailmasõda.[6]
- Gruusia[7]
- Horvaatia[8]
- Ida-Saksamaa: pärast teist maailmasõda, kandsid nime SWT[9]
- Leedu: Leedu tsiviilpolitsei kasutas neid Saksa okupatsiooni ajal.[10]
- Natsi-Saksamaa: saadud NSVL-ilt sõjasaagiks, kasutusel nimega Selbstladegewehr 259(r)[11]
- Nõukogude Liit
- Poola: Poola Relvajõud Idas.[12]
- Soome: saadud Nõukogude Liidult sõjasaagiks, mh ka AVT-40.[13]
- Tšehhoslovakkia: 1. Tšehhoslovakkia Armeekorpus Nõukogude Liidus[14]
- Ukraina: 2008. aastal oli laos 11 500.[15]
- Vietnam: kasutuses vähesel määral.[16][17][18]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Suciu, Peter. "Ranked: Which World War II Semi-Automatic Weapon Was the Best?". National Interest.
- ↑ Steve Kehaya; Joe Poyer (1996). The SKS Carabine (CKC45g) (4th ed.). North Cape Publications, Inc. Lk 10. ISBN 1-882391-14-4.
- ↑ Edward Clinton Ezell (1983). Small Arms of the World: A Basic Manual of Small Arms (12th ed.). Stackpole Books. Lk 894. ISBN 0-8117-1687-2.
- ↑
- May 1946 (U.S.) Intelligence Bulletin on Tokarev M1940 gives 2720 ft/s
- Семен Федосеев, "Самозарядная винтовка Токарева", Техника и вооружение, June 2005, p. 16, gives 840 m/s
- ↑ Pegler, Martin (2019). Sniping Rifles on the Eastern Front 1939-45 (inglise). Osprey Publishing. Lk 29.
- ↑ Nigel, Thomas; Caballero Jurado, Carlos (25. jaanuar 2002). Germany's Eastern Front Allies (2): Baltic Forces. Men-at-Arms 363. Osprey Publishing. Lk 40. ISBN 9781841761930.
- ↑ Small Arms Survey (1998). Politics From The Barrel of a Gun (PDF). Cambridge University Press. Lk 40. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2017. Vaadatud 2. aprillil 2021.
- ↑ Vladimir Brnardic (22. november 2016). World War II Croation Legionaries: Croation Troops Under Axis Command 1941—45. Lk 9. ISBN 978-1-4728-1767-9.
- ↑ Military and Paramilitary Vehicles and Weapons of East Germany
- ↑ Nigel & Caballero Jurado 2002, lk 46.
- ↑ W. Darrin Weaver (2005). Desperate Measures: The Last-Ditch Weapons of the Nazi Volkssturm. Collector Grade Publications. Lk 61. ISBN 0889353727.
- ↑ McNab, Chris (2002). 20th Century Military Uniforms (2nd ed.). Kent: Grange Books. Lk 191. ISBN 1-84013-476-3.
- ↑ "Rifles, part 4". 15. jaanuar 2017.
- ↑ Gelbič, Michal. "1st Czechoslovak Independent Brigade". czechpatriots.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. veebruar 2019. Vaadatud 3. veebruar 2019.
- ↑ "Про затвердження переліку військового майна Збройних Сил, яке може бути відчужено" [On Approval of the List of Military Property of the Armed Forces, which may be alienated]. zakon4.rada.gov.ua (ukraina). 6. august 2008.
- ↑ Nguyen-Khanh Maj. Gen. & Tran-Van-Minh Maj. Gen. (1964). The Chien Cu-War Material. Lk 9.
- ↑ Granville N Rideout (1971). The Chicom Series (1st ed.). Yankee Pub. Co. Lk 106.
- ↑ Strange Guns: Viet-Cong SVT-40