STS-9
STS-9 (tuntud ka kui STS-41-A ja Spacelab 1) oli NASA Space Shuttle'i programmi üheksas ja kosmosesüstik Columbia kuues missioon. See startis 28. novembril 1983 ja kestis 10 päeva[1]. Missioon oli esimene kord, kui kasutati Spacelabi laborimoodulit ja viimane Columbia teenindatud missioon enne 1986. aasta jaanuaris toimunud missiooni STS-61-C.
 Vaade Columbia lastiruumis asuvale Spacelabile. | |
| Operaator | NASA |
|---|---|
| COSPAR ID | 1983-116A |
| SATCAT | 14523 |
| Missiooni kestus | 10 päeva, 6 tundi; 47 minutit, 24 sekundit |
| Läbitud vahemaa | 4 072 553 km |
| Läbitud orbiite | 167 |
| Kosmoseaparaadi omadused | |
| Kosmoseaparaat | kosmosesüstik Columbia |
| Stardimass | 112 318 kg |
| Maandumismass | 99 800 kg |
| Meeskond | |
| Meeskonna suurus | 6 |
| Meeskonna liikmed |
John W. Young Brewster H. Shaw Owen K. Garriott Robert A. Parker Ulf Merbold Byron K. Lichtenberg |
| Missiooni algus | |
| Stardi aeg | 16.00.00, 28. november 1983 (UTC) |
| Stardikompleks | Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleks 39 |
| Missiooni lõpp | |
| Maandumise aeg | 22.47.24, 8. detsember 1983 (UTC) |
| Maandumispaik | Edwardsi õhujõudude baas, maandumisrada 17 |
| Orbiidi elemendid | |
| Taustsüsteem | geotsentriline orbiit |
| Režiim | Maa-lähedane orbiit |
| Perigee | 249 km |
| Apogee | 253 km |
| Orbiidi kalle | 57 kraadi |
| Tiirlemisperiood | 89,8 min |
  STS-9 meeskond. Vasakult:Garriott, Lichtenberg, Shaw, Young, Merbold ja Parker | |
STS-9 oli viimane kord enne missiooni STS-26, mil kasutati algset missioonitähistust. Uue süsteemi kohaselt oleks STS-9 olnud STS-41-A. STS-9 järel toimuma pidanud STS-10 tühistati laadungiprobleemide tõttu ja seetõttu järgnes sellele STS-41-B. Vana missioonitähistuse juurde naasti pärast Challengeri katastroofi.
Meeskond muuda
Missiooni komandöriks oli John Young, kellele see oli kuues ja viimane missioon. Lisaks kuulus meeskonda Ulf Merbold, kes sai selle missiooniga teiseks sakslaseks kosmoses, esimeseks mitte-ameeriklaseks kosmosesüstiku pardal[2] ja esimeseks ESA astronaudiks[1].
- Komandör - John W. Young
- Piloot - Brewster H. Shaw
- Missiooni spetsialist 1 - Owen K. Garriott
- Missiooni spetsialist 2 - Robert A. Parker
- Laadungi spetsialist 1 - Ulf Merbold (ESA)
- Laadungi spetsialist 2 - Byron K. Lichtenberg
| Iste[3] | Startimisel | Maandumisel | 
|
|---|---|---|---|
| 1 | Young | Young | |
| 2 | Shaw | Shaw | |
| 4 | Parker | Parker | |
| 5 | Garriott | Garriott | |
| 6 | Lichtenberg | Lichtenberg | |
| 7 | Merbold | Merbold |
Ettevalmistused muuda
Pärast missiooni STS-5 lõppu novembris 1982 uuendati ja ehitati ümber mitmed Columbia süsteemid. Enamik muutusi tehti selleks, et Columbia saaks kanda Spacelabi moodulit ja kuueliikmelist meeskonda. Süstikusse ehitati tunnel, mis ühendas Spacelabi Columbia õhulukuga ja lisati magamiskohad meeskonnaliikmetele. Columbia peamootorid vahetati välja võimsamate vastu. Columbialt eemaldatud peamootorid ehitati ümber ja neid kasutas hiljem kosmosesüstik Atlantis, mida sel ajal veel ehitati. Veel lisati Columbiale uued ja paremad kütuseelemendid ja TDRS satelliitite jaoks Ku-riba antenn.
Esimene stardikatse tehti 29. oktoobril 1983, kuid see tühistati, kui ühe stardikiirendiga tekkisid probleemid. Vigase stardikiirendi tõttu tuli Columbia koostehalli tagasi viia ja kiirendi viidi remonti. See oli esimene kord Space Shuttle'i programmi ajaloos, mil kosmosesüstik viidi stardiplatvormilt tagasi koostehalli. Columbia viidi stardiplatvormile tagasi 8. novembril 1983.
Missiooni kokkuvõte muuda
STS-9 startis Kennedy Kosmosekeskusest 28. novembril 1983 kell 11 (EST).
Süstiku meeskond oli jaotatud punaseks ja siniseks meeskonnaks, mis tegid missiooni vältel 12-tunniseid vahetusi. Punasesse meeskonda kuulusid Young, Parker ja Merbold ja sinisesse kuulusid Shaw, Garriott ja Lichtenberg. Young ja Shaw viibisid oma vahetuste ajal tavaliselt süstikus ning ülejäänud meeskonnaliikmed Spacelabis.
Spacelab 1 oli äärmiselt edukas ja missiooni vältel sooritati 72 eksperimenti. Spacelab oli sedavõrd edukas, et NASA pikendas missiooni ühe päeva võrra ja sellest sai tollal pikim kosmosesüstiku missioon. Missiooni ajal kasutati edukalt ka satelliiti TDRS-1, mis kandis missiooni vältel Maale üle märkimisväärse koguse andmeid.
Neli tundi enne atmosfääri sisenemist, jooksis kokku üks kosmosesüstiku lennujuhtimisarvutitest, kui piloodid kasutasid RCS-tõukureid. Mõni minut hiljem juhtus sama veel ühe lennujuhtimisarvutiga, aga see õnnestus restartimisega tööle saada. Young otsustas atmosfääri sisenemisega viivitada ja lasi süstikul triivida. Hiljem selgus, et RCS-tõukurite kasutamisel tekkinud liikumine lõi lahti ühe joodise, mis lühistas CPU.
Columbia maandus 8. detsembri pärastlõunal Edwardsi õhujõudude baasi 17. maandumisrajal, olles tiirelnud 166 korda ümber Maa. Veidi enne maandumist süttisid hüdrasiini lekke tulemusel põlema kaks kolmest APUst. Süstik maandus sellest hoolimata edukalt. Leke ja põleng avastati hiljem, sest see oli ise kustunud, aga tekitanud ühele sektsioonile suuri kahjustusi. Columbia saadeti pärast seda kaasajastamiseks remonti ja see ei lennanud kaks aastat.