STS-51-L
STS-51-L oli Space Shuttle'i programmi 25. missioon. Missiooni teenindanud kosmosesüstik Challenger startis 28. jaanuaril 1986 Kennedy kosmosekeskusest ja hävis 73 sekundit pärast starti. Katastroofis hukkusid kõik 7 pardal olnud astronauti. Õnnetust uurinud Rogersi komisjoni aruande kohaselt põhjustas Challengeri katastroofi parempoolse tahkekütuskiirendi tihendi purunemine, mille tagajärjel plahvatas Space Shuttle'i välispaak.
 Challenger veidi pärast plahvatust | |
| Operaator | NASA |
|---|---|
| Missiooni kestus | 1 minut, 13 sekundit |
| Läbitud orbiite | 0 |
| Kosmoseaparaadi omadused | |
| Kosmoseaparaat | kosmosesüstik Challenger |
| Stardimass | 121 778 kg |
| Meeskond | |
| Meeskonna suurus | 7 |
| Meeskonna liikmed |
Francis R. Scobee Michael J. Smith Ellison Onizuka Judith Resnik Ronald McNair Gregory Jarvis Christa McAuliffe |
| Missiooni algus | |
| Stardi aeg | 16.38.00, 28. jaanuar 1986 (UTC) |
| Stardikompleks | Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleks 39 |
| Missiooni lõpp | |
| Maandumise aeg | – |
| Maandumispaik | – |
| Orbiidi elemendid | |
| Taustsüsteem | geotsentriline orbiit |
| Režiim | Maa-lähedane orbiit |
| Perigee | 285 km |
| Apogee | 295 km |
| Orbiidi kalle | 28,45 kraadi |
| Tiirlemisperiood | 90,4 min |
| Epohh | planeeritud |
  Vasakult: Onizuka, Smith, McAuliffe, Scobee, Jarvis, McNair, Resnik | |
Challengeri pardal olnud õpetaja Christa McAuliffe oli esimene valitsuses mittetöötav tsiviilisik kosmosesüstiku pardal.
Meeskond muuda
- Komandör – Francis Scobee
- Piloot – Michael J. Smith
- Missiooni spetsialist 1 – Ellison Onizuka
- Missiooni spetsialist 2 – Judith Resnik
- Missiooni spetsialist 3 – Ronald McNair
- Laadungi spetsialist 1 – Gregory Jarvis
- Laadungi spetsialist 2 – Christa McAuliffe
Katastroof muuda
Pikemalt artiklis Challengeri katastroof
Challengeri start oli tavapärane ja lennujuhid ega stardikontroll midagi ebatavalist ei märganud. 73 sekundit pärast starti Challenger plahvatas. Õnnetust uurinud Rogersi komisjon tegi kindlaks, et parempoolse tahkekütuskiirendi tihend oli purunenud ja kuumad gaasid pääsesid kiirendist välja. Lekkiv kiirendi põletas läbi väliskütusepaagi ja viimase plahvatamine saigi süstikule saatuslikuks.
NASA sattus pärast katastroofi ränga kriitika alla, sest nad olid teadlikud, et kiirendid on ohtlikud ja ilm on stardiks liiga jahe. Lisaks oli Roger Boisjoly, üks tahkekütuskiirendid ehitanud firma inseneridest, üritanud koos kaaslastega starti peatada, sest ta oli kindel, et kiirendid on külma ilma ja projekteerimisvea tõttu süstikule ohtlikud. Ülemused otsustasid Boisjolyt ja ta kolleege eirata ning see sai Challengerile saatuslikuks.
Meeskonna saatus muuda
Mereväe tuukrid leidsid Challengeri meeskonnaruumi 7. märtsil. Järgmisel päeval kinnitati, et leitu on meeskonnaruum ja hukkunute säilmed olid endiselt seal. Kabiin oli veega kokkupõrke tagajärjel rängalt kannatada saanud ja kõik meeskonnaruumi aknad olid purunenud. Tuukrid eemaldasid meeskonnaliikmete surnukehad rusudest. Astronaute lahkasid mereväe kohtuarstid, aga ühegi meeskonnaliikme täpset surmapõhjust välja selgitada ei õnnestunud.
Uurimise ajal märkasid meeskonnaruumi uurinud spetsialistid, et mitmed piloodi juures asunud lülitid polnud tavapärases stardiaegses asendis. Katsed näitasid, et süstiku purunemine ja kokkupõrge ookeaniga ei saanud neid nihutada, ning neil olid peal katted, mis kaitsesid juhusliku lülituse eest. See asjaolu jättis alles versiooni, et piloot ise oli lülitused teinud, kui üritas asjatult voolu taastada. Lisaks olid 3 neljast ookeanist leitud astronautide avariihapnikupakist manuaalselt aktiveeritud. Seetõttu arvatakse, et kui kabiin ei dehermetiseerunud järsult, võis kogu meeskond või osa neist süstiku purunemise üle elada ja nad hukkusid alles kabiini merre kukkumisel. Eksperdid on kindlad, et meeskonnal polnud võimalik pärast süstiku purunemist eluga pääseda, sest süstiku kabiin liikus veega kokku puutumise ajal kiirusega ligikaudu 333 km/h.
Planeeritud missioon muuda
- Satelliidi orbiidile viimine
- SPARTAN-203
- Vedelike dünaamika eksperiment
- Halley komeedi vaatlus
- Kaks koolitundi programmi "Õpetaja kosmoses" raames
- McNairi saksofonisoolo Jean-Michel Jarre'i loo "Last Rendez-Vous" jaoks (oleks olnud esimene kosmoses lindistatud heliteos)