Süvik on piklik sügav subduktsioonivööndiga seotud negatiivne pinnavorm ookeani põhjas. Laiemas tähenduses nimetatakse süvikuks ka teiste veekogude (nt järvede) põhjas olevaid suhteliselt sügavaid nõgusid[1].

Süvikud tekivad sinna, kus üks laam sukeldub teise alla

Süvik tekib kahe laama piirile, kui üks laam sukeldub teise alla. Süvikud on enam-vähem paralleelsed nendega seotud vulkaaniliste kaartega. Süvikud on keskmiselt mõni kilomeeter sügavamad kui keskmine ookeanipõhi. Süvikute pikkus võib ulatuda tuhandetesse kilomeetritesse.

Kui kaks laama liiguvad teineteise suhtes aeglaselt, siis süvikut ei teki. Selle asemel surutakse laamade servad kokku ja laamade kokkupuutekohta tekib mäestik. Kui laamad liiguvad teineteise poole suhteliselt kiiresti, siis sukeldub üks neist teise alla ja tekib süvik.

Mariaani süviku suurim sügavus (11 034 m) on ühtlasi ka maailmamere suurim sügavus.

Süvikute sügavuse vastu ei tuntud praktilist huvi enne 19. sajandi lõppu, kui ookeani põhja hakati paigaldama kaableid. Kuid süvikud ei olnud hästi kindlaks määratud kuni 1950. aastateni. Süvikute tekke põhjused selgitati alles laamtektoonika teooria väljatöötamisega 1960. aastate lõpul.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. EE 9. köide, 1996.

.