Süstikkalad
Süstikkalad (Cephalachordata) on algeliste keelikloomade (Chordata) alamhõimkond[1].
| Süstikkalad | |
|---|---|
 Euroopa süstikkala (Branchiostoma lanceolatum) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Alamhõimkond |
Süstikkalad Cephalochordata Owen, 1846 |
| Klass |
Leptocardii |
| Sugukonnad | |
|
poolsüstikkalalased (Asymmetronidae)' | |
Neil puudub kolju ja selgroolülid, kuid neil on seljakeelik, mis tagab toe ja painduvuse[2]. Süstikkaladel on voolujooneline keha, millel on selgelt eristuv pea, tüvi ja saba. Süstikkalad on biofiltraatorid[3].
Aasias kasutatakse süstikkalu laialdaselt toiduks ning seal söödetakse neid sageli ka koduloomadele. Süstikkalad on tähtsad zooloogia uurimisobjektid, sest nende päritolu võib tuua selgust selgroogsete põlvnemisse.
Süstemaatika muuda
Traditsiooniliselt on süstikkalu käsitletud klassina süstikkalad (Amphioxi) koljutute (Acrania) alamhõimkonnas. Tänapäeva süstemaatikas moodustavad süstikkalad (Cephalochordata) omaette alamhõimkonna, kuhu kuulub üks klass – Leptocardii – ja kaks sugukonda: poolsüstikkalalased (Asymmetronidae) ja süstikkalalased (Branchiostomidae).
Morfoloogia muuda
Olenevalt liigist on süstikkalad 2,5-8 cm pikkused. Suurimad liigid on Branchiostoma belcheri ja Branchiostoma lanceolatum liigid on suurimad. Kui suurust mitte arvestada, pole süstikkalade liikide vahel palju väliseid erinevusi. Peamiselt erinevad nad vastsete pigmendi ja müotoomide arvu poolest[4]. Süstikkalad on roosakad, poolläbipaistvad ja metallse läikega. Nende keha on nii pea kui ka saba poolt otsast teravnenud. Mööda süstikkala selga kulgeb madal seljauim, mis muutub saba pool kõrgemaks ning ühildub saba ja anaaluimega. Kõhu all on näha lohku pärakuava ja atriopoori jaoks. Pea küljes on suulehtri ava koos väädikutega[1].
Anatoomia muuda
Süstikkaladel paikneb piki selga seljakeelik, mis tagab kalale vajaliku toe, struktuuri ja painduvuse, mis omakorda võimaldab neil liikuda. Süstikkaladel on kehas müotoomid ehk segmenteeritud lihasplokid, mis paiknevad mööda seljakeelikut[5]. Seljakeelik on väljastpoolt kaetud tiheda kestaga[4], mis koosneb seljakeeliku rakkude eritusproduktidest[6]. Seljakeeliku sisemine mass on tingitud kiulistest ketastest, mille vahel on vedelikuga täidetud vakuoolid. Süstikkalal on väga lihtsa ehitusega närvisüsteem, kuid tema närvisüsteem on paremini väljaarenenud kui ürgkeelikloomadel ja mantelloomadel. Kesknärvisüsteem koosneb seljaajust, mis paikneb seljakeeliku kohal, see on kogu keha ulatuses sama jäme nii, et eraldunud peaaju puudub[4].
Meeleelundid on samuti väga algelise ehitusega, need paiknevad keha pinnal, eriti väädikutel, kus esineb rohkelt tundlikke meelerakke. Keha selgmisel vasakul küljel paikneb lohk, mis on kaetud ripsmeliste väädikutega, seda peetakse haisteelundiks ja selle täpsem nimetus on Köllieri lohk/lohuke. Hatscheki lohuke, mis on samasuguse ehitusega nagu Köllieri lohk, asetseb suulehtri laes ja täidab maitseelundi ülesannet[4].
Seedekulgla eripäraks on ripsme epiteelist vooderdis. Suulehtri põhjas on suuava, mis on ääristatud ringja kurru ehk purjega. Suuava viib neelu, mis ulatub peaaegu keha keskpaigani. Süstikkalal on üle 100 paari lõpuse pilusid, need asetsevad viltuselt neelu külgedel. Tänu ripsmelistele epiteelile liigub vesi läbi lõpusepilude peribranhiaalõõnde ja sealt edasi atriopoori mööda välja. Samal ajal kui vesi läbib rohkete veresoontega varustatud lõpusepilude vaheseinu, saab süstikkala hingata (märkimisväärselt ilma eriliste lõpusteta)[4].
Süstikkaladel puudub süda, selle asemel pulseerib kõhuaort, mis viib hapniku rikast läbipaistvat verd kehas laiali[4].
Paljunemine ja areng muuda
Süstikkalad sigivad kevadel, suvel ja sügisel. Mustas meres toimub sigimine mai lõpust kuni augusti alguseni. Pärast päikeseloojangut koevad emased väikesi küpseid marjateri, mille läbimõõt on 0,1 mm. Viljastatud marja ja vastsete arenemine toimub keskmises veekihis. Vastse periood kestab tavaliselt umbes kolm kuud. Esimese eluaasta lõpuks on ida-aasia süstikkala pikkus kuni 3 cm, teisel eluaastal 4 cm, kolmandal 6 cm ja neljandal 7 cm. Suguküpseks saavad süstikkalad teisel või kolmandal aastal. Süstikkala eluiga on üks kuni neli aastat[1].
Toitumine ja eluviis muuda
Süstkkalade toiduks on peamiselt ränivetikad, samuti ikkesvetikad, juurjagsed, infusoorid, radiolaarid, mantelloomade, okasnahksete, vähilaadsete ja teiste selgrootute munad ja vastsed[1]. Süstikkalu leidub peamiselt subtroopilise ja troopilise veega rannikuelupaikades. Meeliselupaigaks on madal rannikuvesi liivase põhjaga. Suurem osa neist elavad substraadi alla mattunult, kus nad toituvad toidu filtreerimise viisil.[6]
Levik muuda
Süstikkalad on laialt levinud Atlandi ookeanis, Euroopa rannikul (eriti Norras), Ameerika rannikul (näiteks Chesapeake’i lahes), Lõuna- Aafrikast ja Argentiinani, (La Plata), India Ookeanis, Vaikses ookeani ja Jaapani meres. Samuti leidub süstikkala Hokkaido idarannikust, Havai saartest ja Kaliforniast Lõuna-Austraalia, Uus-Meremaa ja Tšiilini. Mustas meres esineb euroopa süstikkala ehk Branchiostoma e. Amphioxus ja Jaapani meres aasia süstikkala ehk Branchiostoma belcheri. Süstikkalad elavad merede madalaveelistes rannikurajoonides, kus eelistavad liivase põhjaga alasid[1].
Välislingid muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Pihu, E. 1979. Loomade elu, Valgus: Loomade elu, pp 17-19
- ↑ 2,0 2,1 Linda Z. Holland, Nicholas D. Holland, 2021 Current Topics in Developmental Biology: “Chapter Four - Cephalochordates: A window into vertebrate origins,” https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0070215320301046
- ↑ 3,0 3,1 S. Bertrand, João E. Carvalho, D. Dauga, N. Matentzoglu, V. Daric, Jr-Kai Yu, M. Schubert, H. Escrivá, 26.04.21 “The Ontology of the Amphioxus Anatomy and Life Cycle (AMPHX)”https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC8107275/
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Aul J. & H. Ling 1969 Selgroogsete zooloogia, Valgus, pp 18-26.
- ↑ 5,0 5,1 Putnam, N., Butts, T., Ferrier, D. et al. The amphioxus genome and the evolution of the chordate karyotype. Nature 453, 1064–1071 (2008). https://doi.org/10.1038/nature06967
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Naumov S. 1958 Selgroogsete zooloogia, Eesti riiklik kirjastus, pp 9-15.