Sünkrotronkiirgus
Sünkrotronkiirgus on elektromagnetkiirgus, mida kiirgavad radiaalselt valguse kiirusel liikuvad laetud osakesed, mis kaotavad energiat magnetväljas. Selline olukord tekib näiteks, kui sünkrotronides suunatakse laetud osakeste liikumist kasutades magneteid, võnguteid (ingl undulator) või loksuteid (ingl wiggler). Sünkrotronkiirgus tekitatakse tehislikult sünkrotron kiirendites või seda tekib looduslikult kui kiired elektronid liiguvad läbi magnetväljade. Kui osakse on relativistlik, on tegu sünkrotronkiirgusega. Sünkrotronkiirgusel on iseloomulik polarisatsioon ning sünkrotronkiirgusega on võimalik tekitada sagedusi kogu elektromagnetlaine spektri vahemikus. Kui osake aga pole relativistlik, on kiirguseks tsüklotronkiirgus, mis on kontsentreerunud suhteliselt kitsasse lainepikkuste vahemikku.
Sünkrotronkiirgus osakeste kiirendites muuda
Sünkrotronkiirgus võib tekkida osakeste kiirendites nii nuhtlusena, põhjustades soovimatut energia kadu osakeste füüsika kontekstis, kui ka eesmärgipäraselt mitmete laboratoorsete rakenduste tarvis. Elektronid kiirendatakse suurtele kiirustele mitmes järgus, et saavutada lõplik energia, mis on tavaliselt GeV vahemikus. Suures Hardonite Põrgutis prootonid toodavad kiirgust suureneva amplituudi ja sagedusega kiirenedes läbi vaakumi, tekitades fotoelektrone, mis omakorda muutuvad sekundaarelektronideks torude seintes suureneva sagedusega ja tihedusega. Iga prooton võib kaotada 6,7 keV igal tiirul selle nähtuse tõttu.
Sünkrotronkiirgus astronoomias muuda
Sünkrotronkiirgust esineb ka looduslikult, astronoomiliste objektide tekitatuna. Tavaliselt relativistlikud liiguvad elektronid spiraalselt (ja seega muudavad kiirust) läbi magnetvälja.