Süüria ajalugu

See artikkel on ülevaade Süüria alade ajaloost.

Süüria paikneb ajaloolises Levandis, mis hõlmab Vahemerest itta jäävaid alasid kuni Mesopotaamiani. Levant jääb põhja-lõuna suunal Tauruse mägede ja Araabia poolsaare vahele.

Esiajalugu muuda

Süüria ala esimesed inimasustuse jäljed pärinevad vanemast kiviajast. Rohkesti on mälestisi hilisemast kiviajast ja pronksiajast. Süüria aladel hakati esimestena kasutama kivist kui ka kipsist ja põletatud lubjast anumaid. Anatooliast pärit obsidiaanist tööriistade leiud tõestavad varajasi kaubandussuhteid teiste riikidega. Vaaraodelt pärit esemed, mis on ilmselt kingitused, kinnitavad suhteid Vana-Egiptusega.

Pikemalt artiklis Ḩalafi kultuur

Vanaaeg muuda

Foiniikia ja foiniiklaste kaubandussidemed Vahemerel

Hetiidi riik (sinine) umbes aastal 1300 eKr

Süüria oli üks vanemaid piirkondi, kus tekkisid linnriigid. Neist üks jõukamaid oli Ebla linn, mis rajati umbes 3000 eKr. 1960.–1970. aastatel avastati itaallase Paolo Matthiae juhitud arheoloogilistel kaevamistel Ebla aladel, et kolmandal aastatuhandel eKr ulatus selle mõjupiirkond Punasest merest Anatooliani põhjas ning tänapäevase Iraagi aladeni idas. Ebla rikastus tänu headele kaubandussuhetele Sumeri ja Akadi aladega. Linnast on leitud ulatuslik arhiiv, mis koosneb umbes 20 000 kiilkirjatahvlist, suuremalt jaolt ebla keeles, mida kirjutati sumeri kirjas. Uuringud näitavad ebla keele sugulust akadi keelega, see kuulub vanimate kirjalike semiidi keelte hulka.

Piirkonna vanimaid linnu on Aleppo, alates 1800. aastast eKr oli Aleppo Jamhadi kuningriigi keskus Põhja-Süürias.

Pikemalt artiklis Aleppo

2. aastatuhandel eKr võitlesid Süüria pärast Egiptus ja Hetiidi riik (hetiidid). Aastatel 1450–1200 eKr valitses õitseng kaananlaste sadamalinnas Ugaritis, mis maksis andamit Egiptusele ja pidas kaubandussuhteid Küprosega.

14. sajandil eKr tungisid Süüriasse ja Eufrati keskjooksule, Araabia poolsaarelt aramea hõimud. on Semiidi rändhõimud aramealased, kelle algkodu oli Araabia poolsaar tungisid 14. sajandil eKr Süüria steppi ja Eufrati keskjooksule, valgusid 12.–11. sajandil eKr kogu Süüriasse ja Mesopotaamiasse, Viljaka Poolkuu aladele. Naabersuurriikide (Iisraeli ja Assüüria) nõrgenedes tekkis taas semiidi hõimude väikeriike ja nende liite.

12. sajandil eKr hakkasid Babüloonia kui ka Assüüria püüdlema endiste aramealaste alade kontrolli üle, mis varem olid olnud hetiitide tugeva kontrolli all. Assüüria kuningas Assur-reš-iši I oli seal edukam, võites korduvalt Nebukadnetsar I vägesid. Lisaks õnnestus Assüürial vallutada ja annekteerida ka varem hetiitidele kuulunud alad Väike-Aasias ja praeguses Süürias. Assüüria kuningas Tiglat-Pileser I (1115–1077 eKr) allutas Põhja-Süürias elanud aramealased. Kontroll Vahemereni viiva kaubatee üle kindlustati hetiitide linna Pethori (Eufrati ja Sajuri jõe ühinemiskohas) enda valdusse võtmisega ning sealt edasi suundus Tiglat-Pileser I edukalt vallutama Kaanani/Foiniikia linnu (Byblos, Sidon, Arvad). Pärast Tiglat-Pileser I surma 1076 eKr algas Assüüria ajaloos suhtelise allakäigu ajastu.

Pikemalt artiklis Aramealased, Foiniikia

Aramea hõimud vallutasid Assur-rabi II (1013–972 eKr) ajal Pitru ja Mutkinu, mille assüürlased olid endale allutanud ja seejärel koloniseerinud Tiglat-Pileser I juhtimisel, Assüüria kuningas võttis ette retke aramealaste vastu, mille jooksul jõuti välja Vahemereni ning taastas ülemvõimu.

8. sajandil eKr sattusid aramealaste alad ja Foiniikia kolooniad Assüüria võimu alla. Assüüria tõus 8. sajandil eKr tegi aramealaste võimule lõpu. Uus-Assüüria suurriik hõlmas osaliselt või täielikult 8. ja 7. sajandil eKr muu hulgas tänapäeva Iraagi, Süüria, Liibanoni, Türgi ja Iraani ala, ulatudes Väike-Aasiast Zagrose mägedest ning Kaukasusest Pärsia lahe ja Nuubiani.

Pikemalt artiklis Assüüria, Assüüria#Uus-Assüüria suurriigi ajajärk (911–610 eKr)

Süüria alad langesid seejärel Babüloonia ning 539 eKr Ahhemeniidide võimu alla.

6. sajandi lõpust kuni 4. sajandi teise pooleni eKr laius Ahhemeniidide Pärsia suurriik tänapäeva Iraani, Iraagi, Afganistani, Usbekistani, Türgi, Küprose, Süüria, Liibanoni, Iisraeli ja Egiptuse alal. Suurima ulatuse saavutas impeerium umbes 500 eKr, mil ta hõlmas ka tänapäeva Liibüa, Kreeka, Bulgaaria, Pakistani, Sudaani ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide alasid.

Seleukiidide riik muuda

333 eKr vallutas Süüria ning seal asuvad linnad Tüürose, Baalbeki, Byblose, Siidoni, Ugariti, Aradose, Berytose Aleksander Suur. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Makedoonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid. Linnades (Antiookias, Dura Europoses, Latakias, Palmyras) levis hellenistlik kultuur.

Pikemalt artiklis Seleukiidide riik

Philippos II ja Aleksander Suure väepealik Seleukos I Nikator (kreeka keeles 'võitja'; umbes 358 eKr–281 eKr) Seleukiidide dünastiast, Seleukiidide riigi rajaja, sai 321 eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal sõja järel Antigonos I-ga lõplikult 312 eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos I kuulutas enda 305 eKr kuningaks, Ipsóse lahingu tulemusena (301 eKr) omandas ta Süüria alad. Seleukos I järglaste, Antiochos I, Antiochos II, Seleukos II ja Seleukos III ajal võitles riik ülestõusudega Bitüünias, Pergamonis, Baktrias ja Partias ning esimeses Süüria sõjas (274–271 eKr) Ptolemaioste vastu.

223 eKr võimule tulnud hellenistlik Süüria kuningas Antiochos III suutis järgneva 25 aasta jooksul (223–187 eKr) taastada riigis korra ning allutada Baktria ja Partia taas oma võimule. Antiochos III võitis ka 204 eKr Ptolemaios V ning Egiptus kaotas enamiku oma ülemerevaldustest (Väike-Aasia rannikualad ja selle läheduses asetsevaid saared) ning Lõuna-Süüria.

Süüria sõjas (192–188 eKr) võitis Rooma Antiochos III-t ja Rooma pani seega aluse oma mõjuvõimule Väike-Aasias. Süüria sõjas ja Termopüülide (191) ja Magnesia lahingus (190) sai Antiochus III lüüa, pidi loovutama Tauruse mäestikust lääne pool oleva Väike-Aasia osa ja maksma Apameia rahulepinguga 188. aastal eKr kõrget tribuuti.

83. aastal eKr langes Süüria Suur-Armeenia kuninga kätte. Armeenia võim kestis Süürias aladel üle 13 aasta.

Rooma riik muuda

Pikemalt artiklites Rooma vabariik ja Süüria (Rooma provints)

64. aastal eKr liideti Süüria Rooma provintsina. Süürial oli suur tähtsus Rooma riigis kaubateedel olevate Lähis-ida sadamalinnade tõttu.

Esimeste sajandite jooksul kasvas kristlus teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Esimesed varakristlaste järglaskogudused tekkisid 1. sajandil Jeruusalemmas ja Galileas, seejärel Antiookias ja Damaskuses, misjärel tõenäoliselt Babüloonia, Armeenia ja Gruusia aladel. Õpetus levis ka lõunas Aleksandriasse ning Põhja-Aafrika aladele. Lähis-Ida oli algselt kristluse kants, kust see levis Aafrikasse, Aasiasse ja läbi Konstantinoopoli Euroopasse. Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva Jordaania, Palestiina, Süüria, Türgi ning Vana-Rooma keisririigi Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäevaks on need alad aastasadadega islamiseerunud. Alates 2. sajandist levis laialdaselt ristiusk ja süüria keeles loodi rikkalik kristlik kirjavara.

Pikemalt artiklites Palmyra kuningriik ja Palmyra

Bütsants muuda

Bütsants, keiser Justinianus I valitsemisajal, 555

Pikemalt artiklis Bütsants, Bütsantsi ajalugu, Bütsantsi-Araabia sõjad

Bütsantsi pidevad sõjad oma naabritega nõrgestasid riiki, aastatel 618–621 vallutas Egiptuse ligi 10 aastaks Sassaniidide riik. Sassaniidide kuningas Husrav II väed tungisid sügavale Väike-Aasiasse ja vallutasid Bütsantsilt nii Damaskuse (613) kui ka Jeruusalemma (614) ning seejärel (618–621) Egiptuse, mis kujunes eriti valusaks lüüasaamiseks Bütsantsile, kuna Egiptuse provints oli sisuliselt keisririigi viljaaidaks. Keiser Herakleios I valmistus vastupealetungiks, mis algas 622. aastal, äärmise põhjalikkusega ning otsustas vägede juhtimise isiklikult enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Sõja otsustav lahing peeti 627. aastal Ninive lähedal ning see lõppes Sassaniididele täieliku lüüasaamisega.

Alanud sõjas (634) Araablaste Rashiduni kalifaadiga sai Bütsants korduvalt araablaste kalifaadi käest lüüa ning kaotas mõne aastaga Süüria ja Palestiina alad. 637. aastal Süürias Orontese jõel asunud Raudsilla lahingu tulemusel kaotas Bütsants Lähis-Ida alad Rashiduni kalifaadile. Väike-Aasia jäi Konstantinoopoli kontrolli alla, ometi oli Lähis-Ida alade kaotus impeeriumile poliitiliseks, majanduslikuks ja sõjaliseks löögiks.

Kalifaat muuda

Rashiduni kalifaadi rajaja ‘Umari (634–644) juhtimisel vallutati Bütsantsilt Vahemere-äärsed kristlikud Damaskus (635) ja Süüria (636), Palestiina (638), Egiptus (639–641) ja Tripoli (643).

Umaijaadide dünastiast kaliifi ‘Uthmān ibn ‘Affān (644–656) ajal vallutasid araablased lõplikult Pärsia, enamiku Põhja-Aafrikast ning Aleksandria (645), aastal 646 oli nende käes lõplikult Egiptus ning tungisid Kaukaasiasse, samuti langes nende kätte 649. aastal Küprose saar.

Pikemalt artiklis Kalifaat, Umaijaadide Damaskuse kalifaat

Sunniidid ja šiiidid muuda

Kaliif (656–661) Ali ajal lõhenes islami kogukond lõplikult sunniitideks ja šiiitideks. Kaliif Ali (viimane Muhammadi lähikondlasest kaliif) tappis Damaskuse asevalitseja, kes kuulutas end uueks kaliifiks. Ajajärku, kui Araabia islamiriiki juhiti Damaskusest nimetati Damaskuse kalifaadiks. Damaskuse kalifaat tõi kaasa lõhe islamis. Enamus islamiusulisi on sunniidid, kes austavad koraani kõrval ka islami pärimust, sunnat. Teine osa on šiiidid, kes on viimase Muhammadi lähikonda kuulunud kaliifi Ali pooldajad ja kes usuvad, et Allah määrab imaamideks, ehk islami usujuhtideks ainult prohveti järeltulijaid, kes saavad Jumalalt erilised võimeid, mida teistel pole.

Umaijaadide Damaskuse kalifaat muuda

Pikemalt artiklis Umaijaadide kalifaat

660. aastal tegi kaliif (661–680) Muawiyah I Damaskusest Umaijaadide kalifaadi pealinna, kus see oli 762. aastani. Muawiyat on mõnikord peetud Araabia Kalifaadi kui riigi tegelikuks rajajaks, kuna tema ajal reorganiseeriti riigihaldus, kujunesid konkreetne haldusaparaat, maksusüsteem ning loodi ühtne mündindus ja postiteenindus ning kehtestati riigikeelena araabia keel. Kalifaadi keskusest Damaskusest sai tõeline valitsusasutustega pealinn. Umaijaadide ajal loodi islami õigussüsteem (šariaat).

Abbassiidide kalifaadi territoorium umbes 850

Islami kuldajal tekkis palju linnu, edenesid ehituskunst (araabia kultuur, islami kunst), niisutusmaaviljelus ja kaubandus. Umaijaadide^[1] kalifaadi (seda nimetati ka Damaskuse kalifaadiks, keskuse asukoha järgi) territooriumid asusid Lähis-Idas, Kesk-Idas, Iraani mägismaal ja Kesk-Aasias, Lääne-Aafrikas ja Põhja-Aafrikas ning Pürenee poolsaarel. Kalifaadi territooriumil olid suurlinnad: Damaskus, Mediina, Meka, Al-Kūfah, Isfahan, Fustat, Kairouan, Córdoba. Umaijaadide Damaskuse kalifaat oli üks seitsmest suuremast eksisteerinud impeeriumist. Kalifaat ulatus Atlandi ookeanist Indiani ja India ookeanist Kaukasuseni. Vallutatud alal levis islam ja seoses sellega ka araabia keel, sest Koraani ei olnud lubatud teistesse keeltesse tõlkida.

Abbassiidide Bagdadi kalifaat muuda

Pikemalt artiklis Abbassiidide kalifaat

Sisevastuolude tulemusel tulid võimule Abbassiidid. Bagdadi asevalitseja kukutas Damaskuse kaliifi võimult ning võttis ise endale kaliifitiitli. Enamik Umaijaadide dünastia liikmeid tapeti. Kalifaadi allakäik algas kohe pärast Umaijaadide kukutamist 750. aastal. Võimu haaranud Abu'l-Abbas as-Saffah (750–754) rajas Abbassiidide dünastia ja Abbassiidide kalifaadi (nimetatud ka Bagdadi kalifaadiks, keskuse asukoha järgi). Abassiidid muutsid kalifaadi südamaaks Mesopotaamia, pealinnaks sai 762. aastal asutatud Bagdad.

Abbassiidide Bagdadi kalifaadi hiilgeaeg oli al-Mansuri (754–775), al-Mahdi (775–785), Hārūn ar-Rashīdi ja al-Mamuni (813–833) valitsemisaeg, siis oli Kalifaat maailma suurimaid ja arenenumaid riike. Abbassiidide aeg oli islami kultuuri ja teaduse õitseaeg. Bagdadi kalifaadi õitseajaks oli 8. sajandi teine pool kuni 9. sajandi algus.

Fatimiidide kalifaat muuda

9. ja 10. sajandil tekkisid Kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).

Kalifaadist eraldusid 10. ja 11. sajandil, täiesti iseseisvateks arvukateks islamiriikideks, millest vaid osa tunnustas Bagdadi kaliifi moslemite vaimse ja poliitilise liidrina.

Pikemalt artiklis Tuluniidid 868–905, Hamdadiinid 10. sajandil ja Mirdasiidid 11. sajandil

Pikemalt artiklis Fatimiidide kalifaat, Fatimiidid 909–1171

Seldžukiidid muuda

Pikemalt artiklis Seldžukiidid, Seldžukid, Seldžukkide riik

Seldžukiidide dünastia rajaja Togrulbeki juhtimisel vallutati Khorāsān, Horezm, Lääne-Iraan, Aserbaidžaan ja Iraak. Alp Arslani juhtimisel saavutasid Seldžukkide väed 1071. aastal Manzikerti lahingus Bütsantsi üle tähtsa võidu, misjärel hõivati pea kogu Väike-Aasia, Süüria ja Palestiina. Seldžukkide riik saavutas oma suurima ulatuse 11. sajandi lõpus, ulatudes Egiptusest Hiinani.

Sultan Malik-šahhi valitsemisajal tegid Seldžuki väed sõjakäike põhja-ja kesk-Süüriasse, kus Aleppos valitses tema vend sultan Tutush I.

Seldžukkide impeerium hakkas lagunema pärast Malik-šahhi surma 1092. aastal ning tema poegade vahel alanud võimuvõitlust riigi valitsemise eest. Pärast Malik-šahh I-se surma aastal 1095 jagunes impeerium mitmeks väiksemaks riigiks. Pärast Malik-šahhi tulid võimule Kilij Arslan I Rumi Seldžukkide sultanaadis ja Tutush I Süürias. Tutush suri aastal 1095, tema kaks poega Fakhr al-Mulk Radwan ja Duqaq hakkasid vastavalt valitsema Aleppos ja Damaskuses. See killustas Süüriat veelgi, Mosulis oli võimul atabek Kerbogha.

Zengiidide dünastia muuda

Seldžukkide nimel valitsesid Süürias Zengiidide dünastia (1127–1250), mille eri harude esindajad olid 12.–13. sajandil võimul Süüria kohalikes võimukeskustes Mosuli, Damaskuse, Aleppo ja Iraagi aladel. Lisaks seldžukkidele valitses Lähis-Idas ka teisi kohalikke moslemite dünastiaid, aastatel 1104–1154 kuulus Damaskus türgi soost Buriidide dünastiale, kes jäid võimuvõitluses alla Zengiididele; teine türgi soost Artukiidide dünastia valitses 11.– 15. sajandil kord seldžukkide asevalitsejana Süüria alade üle, kord iseseisvana Põhja-Iraagis. Selline lõhestumus Lähis-Idas tegi eurooplaste vallutustee Jeruusalemmani lihtsaks.

Pikemalt artiklis Damaskuse emiraat

Ristisõjad muuda

Pikemalt artiklis Esimene ristisõda, Teine ristisõda, Ristisõjad

Ristisõdade käigus vallutati aastatel 1096–1099 Esimeses ristisõjas Vahemere idaosas Levandis Antakya ja Edessa linn ning moodustati Ristisõdijate riigid.

Pikemalt artiklis Jeruusalemma kuningriik, Edessa krahvkond, Antiookia vürstiriik, Tripoli krahvkond, Ristisõdijate riigid

Teine ristisõda kuulutati välja 1145. aastal, pärast seda kui Edessa krahvkond, üks suurimaid ristisõdijate riike, mis oli rajatud pärast Esimest ristisõda, langes 1144. aastal Seldžuki päritolu Mosuli valitsejast Zengidi dünastia moslemite kätte. Tegemist oli esimese ristisõdijate riigiga, mis langes. Teise ristisõjaga oli tegemist esimese ristisõjaga, mida juhtisid Euroopa kuningad: Prantsusmaa kuningas Louis VII ja Saksa kuningas Konrad III. Abi saadi ka paljudelt teistelt tähtsatelt Euroopa aadlikelt. Ristisõdijate väed said lüüa Seldžuki türklaste poolt. Louis VII ja Konrad III jõudsid oma vägede jäänukiga aga siiski Jeruusalemmani ning ründasid 1148, üsna lootusetus olukorras Damaskust, mille oli vallutanud Zengi poeg ja järglane Nūr ad-Dīn. Kokkuvõttes aga oli Teine ristisõda oli täielik läbikukkumine ristisõdijatele ja suur võit moslemite jaoks.

Nūr ad-Dīn taastas ainuvalitsemise Damaskuses ja Mosulis ning sunniitidest Zengidi dünastia konflikt ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini onu Shirkuhi poolt, kes juhtis Seldžukkide vägesid.

1169. aastal alustasid ristisõdijad rünnakuid Niiluse deltasse, ismailiidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadile. Fatimiidid kutsusid appi Mosulist moslemitest sunniitidest Zengidi dünastia Damaskuse ja Aleppo emiiri Nur ad-Dini vägesid. Sunniidist Nur ad-Dini väed aga soovisid Egiptuses võimult tõugata ismailiidest Fatiimide ning Fatiimidid olid sunnitud sõlmima liidu Jeruusalemma kuninga (1162–1174) Amaury I-ga. Fatimiidide ja Jeruusalemma ristisõdijate väed võitsid Shirkuhi vägesid 1167. aastal, kuid 1168. aastal olid nad sunnitud Kairost lahkuma ning Shirkuh sai Fatimiidide kalifaadis vesiiriks. Shirkuhi surma järel 1169. aastal haaras võimu Egiptuses Saladin, kes määrati Egiptuse vesiiriks. 1171. aastal, viimase fatimiididest kaliifi al-ʿĀḍid li-Dīn Allāh surma järel kukutas Saladin Fatimiidid.

Aijubiidid muuda

Pikemalt artiklis Aijubiidide riik

Pärast Zengiidide dünastiast Nur ad-Dini surma, kes valitses Seldžukkide riigi Süüria provintsi aastatel 1146–1174, kuulutas Saladin iseenda Egiptuse ja Süüria sultaniks. Aijubiidid veetsid järgmise kümnendi uusi alasid vallutades. Aastaks 1183 oli nende võimu all Egiptus, Süüria, Põhja-Mesopotaamia, Al-Ḩijāz, Jeemen ja Põhja-Aafrika rannik kuni tänapäeva Tuneesia piirini. Suur osa Jeruusalemma kuningriigist läks samuti pärast Hattini lahingut Saladini kätte. 12. sajandi lõpuks said ristisõdijad Ristisõdade käigus Palestiina ranniku üle uuesti kontrolli. Aijubiidide dünastia lõpetas Süüria väikeriikide omavahelise võitluse ja tõrjus 1187. aastal ristisõdijad maalt välja.

Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda

Anatoolia ja Lähis-Ida poliitiline kaart aastal 1200

Pärast Saladini surma konkureerisid võimu pärast tema pojad, kuid lõpuks sai 1200. aastaks sultaniks Saladini vend Al-Adil I. 1230ndatel proovisid aijubiidi emiirid Süürias Egiptusest iseseisvaks saada ning olid riigist lahus kuni sultan As-Salih Ajjubiid riigi ühtsuse taastas, liites aastaks 1247 suurema osa Süüriast, v.a Aleppo, dünastiaga. Aijubiidide sultan As-Salih Aijubiid, kes võitles võimu pärast oma onu Damaskuse emiiri As-Salih Ismailiga. Pärast al-Salih Ayyubi surma 1249. aastal sai Egiptuse valitsejaks Al-Muazzam Turanshah. Ta tõugati varsti pärast seda troonilt mamelukkide poolt, kes olid äsja tagasi löönud ristisõdijad Niiluse delta juurest. See lõpetas Aijubiidide võimu Egiptuses, pärast seda kukkus läbi arvukalt Süüria emiiride katseid Egiptus tagasi saada. 1260. aastal vallutasid mongolid Aleppo ja varsti pärast seda vallutasid nad ka ülejäänud Aijubiidide alad.

Mamelukid muuda

Pikemalt artiklis Mamelukkide sultanaat

1250.–1270. aastail tulid võimule Egiptuse mamelukid, kes lõid Baibarsi juhtimisel tagasi mongolid. 1268. aastal vallutasid mamelukkide väed sultan Baibars I juhtimisel, ristisõdijate moodustatud Antiookia vürstiriigi. 1270. aastal alustas Prantsusmaa kuningas Louis IX Kaheksandat ristisõda, põhjuseks Mamelukkide sultan Baibarsi ründed ristisõdijate riikidele Süürias.

1400. aastal tungis Süüriasse Timur, kes rüüstas sealseid linnu. Osmanite tõusva võimu situatsioonis, kui Osmanite riigi Türgi sultan Bayezid I, võitis korduvalt Bütsantsi riiki lõi Bayezid I liidu Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur lõi esiteks Egiptuse mamelukkide väe Süürias puruks, vallutas 1400. aastal Damaskuse, 1401. aastal Bagdadi ja siis verises lahingus Ankara juures 1402. aastal ka Osmanite oma. Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid I. Smyrna Kogu Lääne-Aasia tunnustas nüüd Timuri valitsust, Osmanite riik jagati valitsemiseks Bayezid I poegade vahel ja isegi Egiptus võttis tema ülemvalitsuse vastu.

15. sajandi lõpuks vähenes Egiptuse ja Süüria tähtsus rahvusvahelises kaubanduses, kuna Portugal avastas meretee Indiasse.

Otomani impeerium muuda

Pikemalt artiklis Otomani impeerium

Sultan Selim I valitsusajal (1512–1520) vallutasid Osmanid, 1514. aastal Safaviidide käest Mesopotaamia ja Kurdistani ning 1517. aastal Mamelukkide riigi Süüria ja Egiptuse alad ja Jeruusalemma ning Suleiman sai endale võtta ka kaliifi tiitli. Otomanide Türgi koosseisu jäi see ala kuni Esimese maailmasõjani.

Süüria Araabia kuningriik muuda

Pikemalt artiklis Süüria Araabia kuningriik

Süüria kuningriik 1918. aastal ning selle jaotus Aleppo, Beiruti, Süüria (Damaskuse) ja Deir ez-Zori vilajettideks

Pärast Türgi lüüasaamist maailmasõjas kehtestas Hašimiidide hulka kuulunud Fayşal I Süürias 1920. aastal Süüria Araabia kuningriigi, kuid see püsis vaid mõne kuu. Prantsusmaa okupeeris riigi ning Süüria jäi Prantsuse mandaadi alla kuni 1946. aastani, ehkki prantslaste võimu raputasid korduvad vastuhakud. 1930. aastal loodi mandaatala piires Süüria vabariik, kuid 1936. aastal keeldus Prantsusmaa parlament lubamast Süüriale iseseisvust.

Praegune Süüria iseseisvus 1946. aasta aprillis, kui vabaneti Prantsuse okupatsiooni alt.^[2] Süüriast sai ametlikult parlamentaarne vabariik. 1948. aastal sattus noor riik Araabia-Iisraeli sõtta, milles lüüasaamine oli üks ajendeid esimesele riigipöördele 1949. aasta märtsis. Hiljem toimus riigis veel ridamisi vägivaldseid võimuvahetusi, samuti kordusid kokkupõrked Iisraeliga.

Ühinenud Araabia Vabariik muuda

1958–1961 ühinesid Süüria ja Egiptus, moodustades Ühinenud Araabia Vabariigi. Riigi president oli Gamal Abdel Nasser ning see oli Ühendatud Araabia Riikide nimelises konföderatsioonis Põhja-Jeemeniga. Ehkki Süüria lahkus liidust 1961. aastal, kasutas Egiptus uut nime ametlikult kuni 1971. aastani.

1963. aastal tuli järjekordse riigipöördega võimule Baath – Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei, mis tegutses ka mõnes muus araabia riigis, eelkõige Iraagis. Kuigi Süüria koostöö Nõukogude Liiduga algas juba varem, viis just Baathi režiim Süüria püsivalt NSV Liidu (ja nüüdse Venemaa) mõjusfääri, andes NSV Liidule muuhulgas mereväebaasi Ţarţūses. 1966. aastal lõhenes Baath Süüria ja Iraagi haruks. Sisuliselt valitseb Baath Süürias tänini, vaatamata parteisisestele lahkhelidele ja võimuhaaramistele. 1963. aasta juhtfiguuride sekka kuulus ka Ḩāfiz̧ al-Asad, kes ajapikku aina enam esile kerkis, kuni temast sai 1971. aastal (veel ühe pöörde tagajärjel) Süüria president. Pärast tema surma 2000. aastal sai presidendiks tema poeg Bashār al-Asad. Samast ajast pärineb ka Süüria praegune võimujaotus, kus valitsevatel kohtadel on šiiitide hulka kuuluvad alaviidid, rahva sunniitidest enamus aga püsib opositsioonis.

1970. aastal puhkes Moslemi vennaskonna juhitud ülestõus, mis kestis vahelduva eduga aastaid. See kulmineerus 1982. aastal Hama veresaunaga, kus Süüria armee tappis eri hinnanguil 10 000 – 40 000 inimest.

1973. aastal alustasid Süüria ja Egiptus Yom Kippuri sõda Iisraeli vastu. 1973. aastal tungis Süüria Liibanoni, kus okupatsioon kestis kolm aastakümmet. Ka Liibanoni kodusõda lakkas alles 15 aasta pärast.

1990–1991 osales Süüria Lahesõjas USA juhitud koalitsiooni poolel. Ehkki sellele järgnes mõningane suhete soojenemine lääneriikidega, lõppesid 1990. aastatel peetud läbirääkimised Iisraeliga tagajärjetult. 2005. aastal tõi Süüria väed Liibanonist välja.

2011. aastal nn Araabia kevade mõjul alanud rahumeelsed protestid ägenesid armee vägivaldse reaktsiooni mõjul, viies Süüria kodusõjani, mis kestab praeguseni. 2011. aasta juulis rajasid riikliku armee väejooksikud Vaba Süüria Armee. Riigi territoorium on jagunenud valitsusvägede, opositsiooni ja kurdide käes olevaiks aladeks, Süüria majandus on purustatud ning riigiaparaadi teovõime äärmiselt piiratud. ÜRO andmeil on Süüria kodusõjas 2011–2014 surnud kuni 136 000 inimest. Naaberriikidesse Jordaaniasse, Liibanoni, Türki ja Iraaki on rännanud üle 1,7 miljoni põgeniku.

Vaata ka muuda

Palmyra (ka Palmyre, Tadmur, Tudmur, Tadmor), kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse aastast 1980.^[3]^[4]^[5]^[6]

Viited muuda

↑ Umaijaadid, EE 7, 1994; muudetud 2014
↑ "Report of the Commission Entrusted by the Council with the Study of the Frontier between Syria and Iraq". World Digital Library. 1932. Vaadatud 9.07.2013.
↑ UNESCO World Heritage Centre:Palmyra
↑ "Past Horizons Archaeology: Researchers solve mystery of Palmyra". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. aprill 2014. Vaadatud 25. septembril 2018.
↑ "Pal.M.A.I.S. – Palmira, Missione Archeologica Italo-Siriana". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. september 2011. Vaadatud 25. septembril 2018.
↑ "Palmyrena, Syrian-Norwegian archaeological surface survey in a 30 × 120 km area between Palmyra and Isriyeh". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. märts 2012. Vaadatud 25. septembril 2018.

[1] Umaijaadid, EE 7, 1994; muudetud 2014

[WDL-2] "Report of the Commission Entrusted by the Council with the Study of the Frontier between Syria and Iraq". World Digital Library. 1932. Vaadatud 9.07.2013.

[fpnfD-3] UNESCO World Heritage Centre:Palmyra

[l5Qpu-4] "Past Horizons Archaeology: Researchers solve mystery of Palmyra". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. aprill 2014. Vaadatud 25. septembril 2018.

[32SuC-5] "Pal.M.A.I.S. – Palmira, Missione Archeologica Italo-Siriana". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. september 2011. Vaadatud 25. septembril 2018.

[GrzFU-6] "Palmyrena, Syrian-Norwegian archaeological surface survey in a 30 × 120 km area between Palmyra and Isriyeh". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. märts 2012. Vaadatud 25. septembril 2018.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]