Sõltumatu Albaania

Sõltumatu Albaania viitab Albaaniale alates Osmanite riigist sõltumatuse väljakuulutamisest kuni selle täieliku rahvusvahelise tunnustamiseni. Parlamentaarne riik kuulutati välja 28. novembril 1912 Vlorës (siis Osmanite riik, nüüd Albaania vabariik). Selle rahvuskogu moodustati valitsusega samal päeval ja senat loodi 4. detsembril 1912.

Shqipëri Sõltumatu Albaania 1912–1914
Albaania lipp Albaania vapp
Sõltumatu Albaania territoorium ümber Vlorë, Albaania ajutise valitsuse kontrolli all
Valitsusvorm	Endine tunnustamata riik
Pealinn	Vlorë
Religioon	islam, kristlus
Riigikeeled	albaania
Rahaühik	Ladina rahaliidu frank

Albaania delegatsioon esitas Londoni konverentsile memorandumi, paludes Sõltumatu Albaania rahvusvahelist tunnustamist. Konverentsi alguses otsustati, et Albaania piirkond peab jääma Osmanite süseräniteedi alla, kuid autonoomse valitsusega. Delegatsiooni taotlused tunnustamisele, mis põhinesid albaanlaste etnilistel õigustel, lükati tagasi ja 30. mail 1913 sõlmituud lepinguga jagati suur osa nõutud maid Serbia, Kreeka ja Montenegro vahel, jättes Sõltumatule territooriumile vaid keskpiirkonnad, mis läksid suurriikide kaitse alla. Kuue suurriigi suursaadikud kohtusid taas 29. juulil 1913 ja otsustasid luua uue riigi, Albaania vürstkonna, kui põhiseadusliku monarhia. Lõpuks, augustis 1913 sõlmitud Bukaresti rahuga see uus sõltumatu riik loodi, jättes umbes 30–40% etnilistest albaanlastest piiride taha.

Nimi

Riigi nimi Albaania iseseisvusdeklaratsiooni tekstis on Shqipëria. Seda on viidatud ka kui "Sõltumatu Albaania" (albaania: Shqipëria e Mosvarme), "Albaania riik" (albaania: Shteti Shqiptar) või "Sõltumatu Albaania riik" (albaania: Shteti i pavarur shqiptar).

Poliitiline süsteem

Sõltumatu Albaania loodi 28. novembril 1912, see on esimene uuema ajaloo Albaania riik. See oli parlamentaarne riik, mitte monarhia. Mõned allikad nimetavad seda Albaania vabariigiks.

Albaania sai sõltumatuks riigiks läbi 28. novembril 1912 Vlorë rahvuskogul tehtud nelja põhiseadusliku otsuse:

1. Albaania, nagu täna, peab olema omaette, vaba ja sõltumatu
2. tuleb luua ajutine valitsus
3. tuleb valida vanemate nõukogu (senat) abiks ja nõuandjaks valitsusele
4. Euroopasse tuleb saata komisjon kaitsma Albaania huvisid suurriikide ees

Territoorium

Riigivõim piirdus Vlorë, Berati ja Lushnja piirkondadega. Nõutav territoorium oli palju suurem, kui kaasaegse Albaania territoorium ja kui territoorium, mille üle ajutine valitsus oma võimu teostas. See hõlmas Kosovo, Manastiri, Shkodëri ja Ioánnina vilajeti territooriumid. 30. mail 1913 sõlmitud Londoni leping kahandas Albaania riigi territooriumi selle keskpiirkondadeni pärast Albaania poolt nõutud territooriumi märkimisväärse osa jagamist Balkani liitlaste vahel (suurem osa põhja- ja läänealadest anti Serbiale ja Montenegrole, samas Tsamouriá lõunapiirkonnast sai Kreeka osa). Kosovo anti Londoni lepinguga Serbia valdusse Venemaa nõudmisel.

Esimese Balkani sõja ajal püüdsid Kreeka, Serbia, Bulgaaria ja Montenegro kuningriigid kogu piirkonda oma riikidega liidendada (keeldudes täielikult Albaania sõltumatusest), nii okupeeriti enamus vallutatud territooriumist nende armeede poolt. Kuid Sõltumatu Albaania kontrollis tükikest maad, kuhu kuulusid Vlorë, Berat, Fier ja Lushnja.

Ajalugu

Albaania vilajett

Albaania mässajad Skopjet vallutamas, august 1912

 Pikemalt artiklis Albaania vilajett

Kuni septembrini 1912 hoidis Osmanite valitsus albaanlased tahtlikult nelja etniliselt heterogeensesse vilajetti jagatuna, et ära hoida Albaania rahvuslik ühinemine. Noortürklaste algatatud reformid kutsusid esile Albaania mässu, mis kestis jaanuarist augustini 1912. Jaanuaris 1912 hoiatas Albaania saadik Osmanite parlamendis Hasan Prishtina avalikult parlamendi liikmeid, et Noortürklaste valitsuse poliitika viib revolutsioonini Albaanias. Mäss oli edukas ja augustiks 1912 suutsid mässajad saavutada kontrolli üle kogu Kosovo vilajeti (sealhulgas Novi Pazar, Sjenica, Priština ja isegi Skopje), osaliselt Shkodëri vilajeti üle (sealhulgas Elbasan, Përmeti ja Leskoviku), Kónitsa üle Ioánnina vilajetis ning Dibra üle Manastiri vilajetis. Osmanite valitsus lõpetas Albaania mässu 4. septembril 1912, nõustudes kõigi nõudmistega, mis seotud ühendatud autonoomse haldus- ja kohtusüsteemi loomisega albaanlastele ühes vilajetis — Albaania vilajetis.

Esimene Balkani sõda

 Pikemalt artiklis Esimene Balkani sõda

Albaania mässu edu saatis naaberriikidele tugeva signaali, et Osmanite riik oli nõrk. Pealegi oli Serbia kuningriik vastu plaanile Albaania vilajetist, eelistades Osmanite riigi Euroopa territooriumi jagamist nelja Balkani liitlase vahel. Vahepeal lubati anda vallutatud territooriumile kondomiiniumi staatus.

Albaania juhid, sealhulgas Faik Konica ja Fan Noli, organiseerisid 7. oktoobril 1913 Bostonis suure miitingu. Nad otsustasid, et albaanlased peavad "ühinema täielikult Osmanite valitsusega riigi vaenlaste vastu", sest "kui Türgi on võidetud, hakivad Balkani riigid Albaania". See otsus oli riskantne, sest kui Osmanid kaotavad, annaks Albaania osalemine Balkani sõjas Osmanite poolel Balkani liitlastele õigustust jagada Albaania kui Osmanite provints. Albaanlased, kes olid mobiliseeritud Osmanite armeesse, võitlesid oma maa eest, mitte Osmanite riigi eest.

Esimese Balkani sõja ajal ületasid Balkani liitlaste ühendarmeed arvuliselt vähemuses ja strateegiliselt ebasoodsas olukorras Osmanite armeed ning saavutasid kiiret edu. Nad okupeerisid peaaegu kõik Osmanite riigi Euroopa territooriumid, sealhulgas Albaania vilajeti territooriumi.

Novembri alguses 1912 kaebasid Albaania juhid Austria-Ungari keisrile Franz Joseph I-le, selgitades oma maa rasket olukorda, kuna 4 vilajeti osi nõuab ka Balkani Liit, kes viibib vaidlusalustel maadel. Austria-Ungari ja Itaalia olid tugevalt vastu Serbia armee saabumisele Aadria mere äärde, kuna nad tajusid selles ohtu oma ülemvõimule Aadria merel ja kartsid, et Serbia Aadria mere sadamast saab Vene baas. Ismail Qemali, kes oli olnud Albaania saadik Osmanite parlamendis, kindlustas Austria-Ungari toetuse Albaania autonoomiale Osmanite riigis, kuid mitte sõltumatusele.

Ülealbaanialine kongress

 Pikemalt artiklis Ülealbaanialine kongress

Ismail Qemali kutsus esindajad kõigist Albaania vilajeti osadest osalema Ülealbaanialisel kongressil, mida peeti Vlorës 28. novembril 1912. Istungjärgu alguses viitas Ismail Qemali ohustatud Albaania õigustele, mis saadi Albaania mässudes möödunud 4 aasta jooksul, ja selgitas kongressist osavõtjatele, et nad peaksid tegema kõik vajaliku Albaania päästmiseks. Pärast tema kõnet hakati kontrollima dokumente, kuna oli otsustatud, et iga Albaania vilajeti kaza loetakse üheks hääleks, olenemata delegaatide arvust. Kongressist osavõtjaid peetakse Albaania rajajateks.

Pärast iseseisvusdeklaratsiooni

Veebruaris 1913 avaldatud karikatuur näitab Albaaniat kaitsmas end naaberriikide eest. Montenegrot kujutatakse ahvina, Kreekat leopardina ründamas Ioánninat ja Serbiat maona. Tekst albaania keeles: "Põgenege minu eest! Vereimejad elajad!"

Esimene teade väljakuulutatud sõltumatusest saadeti Serbia armee juhtkonnale Ohridis. 29. novembril 1912 vallutas Serbia kuningriigi armee ilma vastupanuta Durrësi ja rajas Durrësi maakonna nelja ringkonnaga (serbia: срез): Durrës, Lezha, Elbasan ja Tirana. Serbia võimud seisid silmitsi suurte raskustega uue maakonna valitsemisel, kuna kõik eraldiolevad väheste sõduritega armeegarnisonid hävitati paari päevaga. Kuigi mõned hõimupealikud panid ette korraldada relvastatud vastupanu Serbia vägedele okupeeritud Albaania osades, otsustas Sõltumatu Albaania ajutine valitsus hoiduda mittevajalikest ohvritest ja sõlmis kokkuleppe (besa) harmoonia säilitamiseks okupeeritud territooriumil.

Albaania rahvusvahelised suhted hakkasid riiklikul tasemel toimima pärast sõltumatuse väljakuulutamist ning valitsuse esimesi diplomaatilisi jõupingutusi oli paluda Albaania riigi rahvusvahelist tunnustamist. Detsembris 1912 esitas Albaania delegatsioon Londoni konverentsile memorandumi, rõhutades albaanlaste etnilisi õigusi ja paludes Sõltumatu Albaania rahvusvahelist tunnustamist, mis koosneks Kosovost, Lääne-Makedooniast, sealhulgas Skopje ja Bitola, ning kogu Epeirose territooriumist kuni Ártani.

Kongressist osavõtjad Triestes

Umbes 120 tähelepanuväärset Albaania poliitikut ja haritlast osales 27. veebruarist 6. märtsini 1913 Albaania kongressil Triestes ja taotles suurriikidelt Albaania poliitilise ja majandusliku sõltumatuse tunnustamist. Isa Boletini ja Ismail Qemali reisisid märtsis 1913 Londonisse, et saada Suurbritannialt toetust nende uuele riigile. 6. märtsil vallutati Kreeka kuningriigi vägede poolt Ioánnina. Märtsis 1913 tapeti Prizreni juures Albaania relvakandjate poolt 130 (või 200) Serbia kuningriigi sõdurit kättemaksuks Serbia armee repressioonide eest.

Aprillis 1913 taganes Serbia kuningriigi armee Durrësist, kuid jäi teistesse Albaania osadesse. Teisest küljest suutis Montenegro kuningriik pärast kuuekuulist piiramist vallutada 23. aprillil 1913 Shkodëri. Kuid kui sõda läbi sai, ei andnud suurriigid linna Montenegro kuningriigile, kes oli mais 1913 lahkuma sunnitud.

Mais 1913 kohtusid Albaania delegaadid Londonis Briti suverääniga ja pidasid Albaania troonile sobivaks Aubrey Herbertit.

Londoni leping

Erinevad Albaaniale Londoni konverentsil 1912–13 kavandatud piirid

 Pikemalt artiklis Albaania jaotamine

 Pikemalt artiklis Londoni konverents (1912–13)

 Pikemalt artiklis Londoni leping (1913)

Suurriigid ei tulnud Albaania tunnustamise taotlusele vastu. Londoni konverentsi alguses, detsembris 1912 lükkasid kõigi kuue suurriigi suursaadikud Sõltumatu Albaania loomise plaani tagasi. Selle asemel otsustasid nad, et Albaania peaks jääma Osmanite süseräniteedi alla, kuid autonoomse valitsusega. Kui sai selgeks, et Osmanite riik kaotab kogu Makedoonia ja territoriaalse ühenduse Albaaniaga, mõistsid suurriigid, et peavad oma otsust muutma.

30. mail 1913 sõlmitud Londoni leping jagas märkimisväärse osa Albaania poolt nõutud territooriumist, olenemata selle etnilisest koostisest, Balkani liitlaste vahel, kahandades Albaania territooriumi selle keskpiirkondadeni.

Pärast Londoni lepingut

Septembris 1913 toetas Sõltumatu Albaania salaja ja aitas Ohrid–Debari ülestõusu, kuna Ismail Qemali arvas, et Sõltumatu Albaania oli liiga nõrk avalikuks vastasseisuks Serbia kuningriigiga. Qemali korraldas Isa Boletini ja Bajram Curri juhitud Albaania vägede samaaegse rünnaku Prizreni piirkonnale. Peshkopia vallutati 20. septembril 1913. Kohalikud albaanlased ja bulgaarlased ajasid Serbia armee ja ametnikud minema, luues rindejoone 15 km Ohridist idas. Ohridis loodi kohalik valitsus. Serbia armee 100 000 meest surusid ülestõusu mõne päevaga maha. Tuhandeid tapeti ja kümned tuhanded kohalikud elanikud põgenesid elu eest Bulgaariasse ja Albaaniasse. Carnegie Fondi rahvusvahelise komisjoni raporti järgi oli põgenenud albaanlaste arv 25 000.

16. oktoobril 1913 rajas Esad paša Toptani — kes oli olnud ka Albaania saadik Osmanite parlamendis — Kesk-Albaania vabariigi halduskeskusega Durrësis. Toptani riik oli ka lühiajaline ja tunnustamata, selle territooriumi piirasid põhjas Mati jõgi ja lõunas Shkumbini jõgi. See lõhestas veelgi niigi kärbitud Albaania territooriumi. Toptani vaidlustas ajutise valitsuse staatuse ja eitas Qemali valitsuse õiguspärasust, rõhutades, et see oli "mõne mehe isiklik looming". Juulis 1913 püüdis Ismail Qemali Toptanit rahustada, nimetades ta siseministriks, kuid tulemuseta. Ka Toptani, nagu Qemali veidi varem, sunniti suurriikide poolt 1. veebruaril 1914 kõrvale astuma.

Novembris 1913 pakkusid Albaania Osmanite-meelsed jõud Albaania trooni Albaania päritolu Osmanite sõjaministrile, Ahmed Izet pašale. Osmanite riik saatis mässu julgustamiseks agente, lootes taastada Osmanite süseräniteeti Albaania üle. Ahmed Izet paša saatis major Beqir Grebenali, samuti etnilise albaanlase, üheks oma peamiseks esindajaks Albaanias. Ismail Qemali kontrollitav Albaania ajutine valitsus vangistas ja hukkas major Beqir Grebenali.

Poliitika

Ismail Qemali ja tema kabinet sõltumatuse esimese aastapäeva tähistamisel Vlorës 28. novembril 1913

Iseseisvusdeklaratsioon

 Pikemalt artiklis Albaania iseseisvusdeklaratsioon

 Pikemalt artiklis Vlorë rahvuskogu

Istungjärgu alguses rõhutas Ismail Qemali, et ainus viis ära hoida Albaania territooriumi jaotamine Balkan liitlaste vahel oli luua sõltumatu riik, eraldi Osmanite riigist. Qemali ettepanek võeti vastu ühehäälselt ja otsustati allkirjastada Albaania iseseisvusdeklaratsioon põhiseadusliku Vlorë rahvuskogu (albaania: Kuvendi i Vlorës) nimel, mille liikmed olid kõigi Albaania piirkondade esindajad. Albaania sõltumatuse väljakuulutamisega lükkas Vlorë rahvuskogu tagasi Osmanite riigi poolt mõni kuu varem kavandatud autonoomia Albaania vilajetile. Täielikuks sõltumatuseks tehti konsensus.

Istung peatati ja äsjaloodud rahvuskogu liikmed läksid Ismail Qemali majja, kes heiskas Skanderbegi lipu oma maja rõdul, kogunenud rahva ees.

Valitsus ja senat

Valitsuse loomine lükati edasi Vlorë rahvuskogu neljandale istungjärgule, mis peeti 4. detsembril 1912, kui kõigi Albaania piirkondade esindajad Vlorësse saabusid. Sel istungjärgul lõid rahvuskogu liikmed Albaania ajutise valitsuse. Valitsus koosnes kümnest liikmest, seda juhtis Ismail Qemali, kuni tagasiastumiseni 22. jaanuaril 1914. Rahvuskogu asutas valitsusele nõuandva rolliga senati (albaania: Pleqësi), see koosnes 18 rahvuskogu liikmest.

Sõltumatu Albaania	Albaania vürstkond	Albaania vabariik	Albaania kuningriik	Albaania Itaalia võimu all	Albaania Saksamaa võimu all	Kommunistlik Albaania	Albaania vabariik
1912–14	1914–25	1925–28	1928–39	1939–43	1943–44	1944–92	aastast 1992

Ismail Qemali nimetati esimeseks Sõltumatu Albaania peaministriks. Samal 4. detsembril 1912 peetud istungjärgul nimetas rahvuskogu teised valitsuse liikmed:

• Peaminister (ja de facto riigipea): Ismail Qemali
• Asepeaminister: dom Nikollë Kaçorri
• Välisminister (ajutiselt): Ismail Qemali
• Siseminister: Myfit bei Libohova (juulist 1913 Esad paša Toptani)
• Sõjaminister: kindral Mehmet paša Derralla (Tetovost Makedoonias)
• Rahandusminister: Abdi bei Toptani
• Justiitsminister: Petro Poga
• Haridusminister: Luigj Gurakuqi
• Avaliku teenistuse minister: Mid'hat bei Frashëri (Ioánninast Kreekas)
• Põllumajandusminister: Pandeli Cale
• Posti ja telegraafi minister: Lef Nosi

Avalikud teenused

Sõltumatu Albaania postmark, 16. juuni 1913

Nädal pärast Sõltumatu Albaania väljakuulutamist loodi esimene posti ja telegraafi ministeerium, ministriks Lef Nosi. Sõltumatu Albaania võttis üle Osmanite postkontorid ja tegi suuri jõupingutusi Albaania postiteenistuse tuvastatavaks tegemisel. Sõltumatu Albaania postkontorid kasutasid Osmanite postitempleid aprilli lõpuni ja mai alguses 1913, siis asendati need Albaania postitemplitega, kus kohanimi templi ülemises osas ja riigi nimi Albaania (Shqipenie) alumises osas. 5. mail 1913 võeti kasutusele esimesed Albaania postitemplid. 7. juulil 1913 esitas Albaania ametliku taotluse Ülemaailmse Postiliidu (UPU) liikmeks saamiseks. Taotlus lükati tagasi ja Albaania sai UPU liikmeks alles aastal 1922.

After Albaania achieved its sõltumatus from the Osmanite riik aastal 1912, jätkas selle õigussüsteem mõnda aega tegutsemist Osmanite tsiviilkoodeksi (Mecelle) järgi.

28. novembrist 1912 kuni 1926. aastani ei verminud Albaania valitsus üldse raha. Tehingud toimusid teiste riikide kuld- ja hõbemüntidega, kusjuures ametlik arveldusühik oli Ladina rahaliidu frank.

Aastani 1912 sõltus Albaania haridussüsteem usuinstitutsioonidest. Moslemid käisid Osmanite koolides, õigeusklikud käisid kreeka või armeenia koolides, katoliiklased käisid itaalia või austria koolides, samas slaavi riikidega külgnevatel aladel käis rahvas serbia või bulgaaria koolides. Kui Albaania kuulutas aastal 1912 sõltumatust, võttis valitsus meetmeid välismaiste koolide sulgemiseks ja albaania omade avamiseks. Aastatel 1912 kuni 1914 ei olnud poliitilise ebastabiilsuse ja Esimese maailmasõja puhkemise tõttu palju võimalusi ja aega rahvusliku hariduse edendamiseks. Esimene ilmalik kool avati Shkodëris aastal 1913.

Isa Boletini Kosovo meestega Vlorë tänavatel, 1912

Rühm võitlejaid Kosovost Isa Boletini juhtimisel oli 4. detsembril 1912 loodud Albaania relvajõudude esimene rakuke. Osmanite väed toetasid Sõltumatu Albaania valitsust 1913. aasta alguseni, kuigi Osmanid ei tunnustanud selle sõltumatust.

Sõltumatu Albaania korrakaitse väed (sandarmeeria ja Albaania politsei) loodi 13. jaanuaril 1913. Umbes 70 endist Osmanite ohvitseri kaasati Sõltumatu Albaania korrakaitseüksuste ohvitserideks. Albaania politsei esimene direktor oli Halim Gostivari, samas kui esimesed sandarmeeria komandörid olid Alem Tragjasi, Hysni Toska, Sali Vranishti ja Hajredin Hekali. Albaania politseivormid olid hallid ja rohelised ning kraed olid punased ja mustad.

Majandus

Albaania majandus põhines pärast aastal 1912 sõltumatuks riigiks saamist algelisel põllumajandusel ja karjakasvatusel, märkimisväärset tööstust ei olnud ja rahvusvaheline kaubavahetus oli vähene. Alates 1912. aastast algas Albaania suunatud tegevus põllumajandusreformi rakendamiseks, mis annaks põllumaa omandi suurmaaomanikelt talupoegadele.

Tagajärjed

Bukaresti rahuga tunnustatud Albaania vürstkonna piirid

 Pikemalt artiklis Albaania vürstkond

 Pikemalt artiklis Kesk-Albaania vabariik

Londoni leping ja Bukaresti rahu käsitlesid lõplikke territoriaalseid kohandusi tulenevalt Balkani sõdade lahendusest. Pärast Londoni lepingu sõlmimist otsustasid kuue suurriigi suursaadikud luua uue Albaania riigi kui päriliku vürstkonna.

Suurriigid keeldusid tunnustamast Albaania ajutist valitsust ja organiseerisid selle asemel rahvusvahelise kontrollkomisjoni hoolitsemaks äsjaloodud vürstkonna haldamise eest kuni uue monarhi saabumiseni. Esimene uue vürstkonna korrakaitse organ oli Rahvusvaheline sandarmeeria.

10. augustil 1913 sõlmitud Bukaresti rahu rajas rahvusvaheliselt tunnustatud Albaania kui sõltumatu riigi. Albaania riigi loomine aastal 1913 pärast Balkani sõdu oli selle ainus poliitiline tulemus.

Pärast Qemali valitsuse sõltumatuse näitamist olid suurriigid vihased ning rahvusvaheline kontrollkomisjon sundis Qemali kõrvale astuma ja Albaaniast lahkuma.

Wilhelm (Albaania vürst) ja tema naine printsess Sophie saabumas 7. märtsil 1914 Albaaniasse Durrësi

Aastal 1914, pärast riigi valitsemise järkjärgulist ülevõtmist valmistas rahvusvaheline kontrollkomisjon ette põhiseaduse (albaania: Statuti Organik) kavandi 216 artiklit. See oli alus seadusandliku võimuga Rahvuskogu loomiseks Albaanias, mis oli kavandatud pärilikuks põhiseaduslikuks monarhiaks. Põhiseaduse järgi oleks uus vürstkond omanud, mõne erandiga, sama halduskorraldust, nagu Osmanite riigi süseräniteedi all. Riik jagati seitsmeks haldusringkonnaks, kust igaüks valis kolm esindajat Rahvuskogusse otsese valimisõigusega. Vürst pidi nimetama kümme esindajat ning kõigi kolme religiooni (islam, õigeusk ja katoliiklus) pead pidid olema ka esindajad Rahvuskogus, mis valiti neljaks aastaks. Täidesaatva võimuga Ministrite nõukogu pidi olema vürsti nimetada. Pärast monarhistliku valitsusvormi kehtestamist rahvusvahelise kontrollkomisjoni poolt aastal 1914 sai Albaania poliitiliseks süsteemiks monarhia.

Suurim rühm albaanlasi, kes jäid väljapoole uut riiki, olid albaanlased Kosovos, 19. sajandi Albaania rahvusluse hällis. Natsi-Saksamaa ja fašistlik Itaalia kasutasid ära albaanlaste rahulolematust ebatäpse etnilise piiri üle.

Mälestuse jäädvustamine

Kuna Albaania kuulutati sõltumatuks 28. novembril 1912, mälestavad kõik albaanlased (ükskõik, kus nad maailmas elavad) iga 28. novembrit oma rahvuspühana (Albaania Iseseisvuspäev või Lipupäev). Albaania vabariigis tähistatakse päeva riigipühana. Kosovo vabariigis sai päev ametlikuks riigipühaks alates 2011. aasta peaminister Hashim Thaçi kabineti otsusest.

Galerii

• 
  16. juuni 1913
• 
  16. juuni 1913
• 
  25. oktoober 1913
• 
  25. oktoober 1913
• 
  1. detsember 1913

Vaata ka

• Prizreni Liiga
• Albaanlaste tapatalgud Balkani sõdades