Sõjakomissar
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2010) |
Sõjakomissar oli sõjaväeline ametiisik Nõukogude armees, kes vastutas mobilisatsiooni ja sõjaväekohuslaste eest.
Sõjakomissar Nõukogude Venemaal muuda
Sõjakomissar Nõukogude Venemaal oli riigi poliitilise juhtkonna poliitiliste otsuste realiseerimist ja täitmist kontrolliv poliittöötaja Nõukogude relvajõududes.
1) Sõjakomissaride ametikohad Nõukogude Venemaal loodi 1918. aastal, kui pärast oktoobrirevolutsiooni tagajärjel võimu haaranud VSDT(b)P juhtkond ei usaldanud algusaastatel Punaarmee väeosade juhtideks määratud "vana Vene Imperaatorliku armee" kaadriohvitsere ning nende tegevuse kontrolliks määrati Punaarmee ja Punalaevastiku väeosade juhtkonda Nõukogude võimule ustavad bolševikud, kes kuulusid väeosade kollektiivse juhtorgani Sõjanõukogu liikmetena lahingutegevuses taktikaliste ja strateegiliste otsuste vastuvõtjate hulka ja ilma kelle nõusolekuta ei jõustunud kaadrisõjaväelaste kavandatud sõjalised otsused. 4. märtsil 1918 moodustati Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega vägede kõrgema ülemjuhatuse juurde Kõrgeim Sõjaline Nõukogu, kuhu kuulus sõjaline ülemjuhataja ja 2 komissari ning analoogselt loodi ka sõjanõukogud armeede ja laevastike juhtkondades.
31. märtsil 1918 arutas VK(b)P KK pleenumil sõjakomissaride tegevuse sõjaväes ning Nõukogude kõrgeim parteiline juhtkond avaldas 6. aprillil 1918 määruse "Sõjakomissaridest, sõjanõukogu liikmetest", mille kohaselt olid sõjakomissarid otsesed "Nõukogude võimu poliitorganid Nõukogude armees". Täiendavalt loodi sõjakomissaride ehk komissaride ametikohad kõigis Nõukogude sõjaväeosades, üksustes, asutustes ja sõjalistes õppeasutustes; armeedes ja laevastikes nimetati sõjakomissarid Revolutsiooniliste Sõjanõukogude liikmeteks.
Sõjavägedesse määratud sõjakomissaride tegevuse koordineerimiseks ja juhtimiseks moodustas sõjaasjade rahvakomissar 8. aprillil 1918 Ülevenemaaline sõjakomissaride büroo (1919. aasta aprillist Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Poliitiline osakond, 15. maist Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Poliitvalitsus, VK(b)P KK Sõjalise osakonna õigustes.
Venemaa kodusõja ajal tegutsesid Punaarmees sõjakomissaridena hiljem kommunistliku partei tegevuses suurt tähtsust omanud: Reinholds Bērziņš[1], Andrei Bubnov, Kliment Vorošilov, Jan Gamarnik, Vladimir Zatonski, Sergei Kirov, Valerian Kuibõšev, Valeri Mežlauk, Konstantin Mehonošin, Anastass Mikojan, Georgi Ordžonikidze, Jossif Stalin, Jossif Unšliht jpt.
Pärast Venemaa kodusõja lõppu ja Nõukogude võimu kindlustumist, aastatel 1925–1928 taastati sõjaväeüksustes kaadriohvitseride ainujuhtimine ning sõjakomissaride ametikohad asendati väeosade komandöride asetäitjatena poliitalal, kes tegelesid väeosade isikkoosseisu poliitharidusega, parteilise ja komsomolitööga.
1937. aasta mais taastati väeosades uuesti sõjakomissaride ametikoht ja 1940. aastal asendati uuesti komandöri asetäitja poliitalal ametikohaga.
1941. aasta 16. juulil moodustati uuesti väeosade sõjakomissaride ametikohad, kuni 9. oktoobrini 1942, kui taastati uuesti väeosade ainujuhtimine väeosade sõjalise juhi poolt.
2) Sõjakomissarid olid NSV Liidu piirkondlike sõjaliste haldusasutuste – sõjakomissariaatide juhid.