Rzeczpospolita ajalugu (1648–1764)
Artiklis puuduvad viited. (September 2017) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2023) |
Rzeczpospolita ajalugu (1648–1764) katab perioodi Poola ja Leedu suurvürstiriigi ajaloost alates ajast, kui nende ühisriik muutus suures ulatuses 17. sajandi keskel võideldud sõdade ja invasioonide teatriks, kuni ajani just enne Rzeczpospolita viimase kuninga Stanisław August Poniatowski valimist.
17. sajandist alates koges aadlidemokraatia laastavaid sõdu ning langes sisemisse korratusse ja siis anarhiasse ja liikus selle tulemusena allamäge. Kord võimas liitriik oli muutunud sisevõitlustes ja välisinterventsioonis haavatavaks. 1648. aastal haaras kasakas Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus tohutu Poola-Leedu riigi lõuna- ja idaosa ning varsti järgnes Rootsi invasioon, mis raevutses läbi Poola südamaa. Võitlus kasakate ja Venemaaga jagas Ukraina; liitriigi poolt kaotatud idaosa muutus Vene tsaaririigi sõltlaseks. Jan III Sobieski, kes võitles pikaleveninud sõdades Osmanite riigi vastu, taaselustades taas kord liitriigi sõjalise võimu. Ühe otsustava osalemisega aitas ta aastal 1683 vabastada Viini Türgi rünnakutest.
Sellest hoolimata järgnes edasine lagunemine. Liitriik, allutatud aastani 1720 peaaegu pidevale võitlusele, kannatas laastavat rahvastiku kadu ja tohutut kahju oma majandusele ja sotsiaalsele struktuurile. Majanduslikku tagasilangust ei korvatud täielikult liitriigi olemasolu ajaks. Valitsus muutus suurte sisekonfliktide (näiteks Lubomirski rokosz Jan II Kazimierzi vastu ja mässulised konföderatsioonid), rikutud seadusandlike protsesside (nagu liberum veto kurikuulus kasutamine) ja välishuvidega manipuleerimise tõttu ebatõhusaks. Aadliklass langes käputäie võimsate perekondade kontrolli alla, kellel olid kindlaksmääratud territoriaalsed valdused, linnarahvastik ja infrastruktuur varisesid kokku, üheskoos enamuse talupoegade farmidega.
Kahe Saksi Wettinist kuninga, August II Tugeva ja August III valitsemised tõid liitriigile rohkem poliitilist kahju ja vähetähtsaid reforme. Põhjasõda, mida kaasaegsed nägid kui läbikukkumise perioodi, võis olla otsustav löök, mis Poola-Leedu riiki kriitiliselt nõrgestas. Preisi kuningriik muutus tugevaks piirkondlikuks võimuks ja võttis Habsburgide monarhialt Sileesia. Kuid liitriigi-Saksimaa personaalunioon pani aluse reformiliikumise tekkele liitriigis ja alguse Poola valgustuskultuurile.
Majanduslik ja sotsiaalne langus muuda
Sõjakahjustused, majanduslik langus, sotsiaalne lagunemine muuda
Majanduslangust liitriigis 17. sajandi teises pooles on sageli nähtud kui sõdadest põhjustatud riigi hävitamise tulemust. Esindatud olid ka muud majandussurutise tegurid, mis mõjutasid sel ajal suurt osa Euroopast, millega liitriigi pärisorjusepõhine mõisamajandus oli püüdnud kohaneda. Vastuvõetud lahendused viisid lõpuks põllumajandustegevuse tõhususe halvenemiseni, madalama tootlikkuseni ja maarahvastiku pauperisatsioonini. Kuid määral, milleni majanduslik tagasilangus liitriigis edenes, ei olnud paralleele naaberriikide majandustes, kellest mõned praktiseerisid sama tüüpi maamajandusega. Ehkki 1655.–60. aastate sündmuste ajal toimunud sõjakahjustused olid eriti laastavad, allus liitriik pidevale võitlusele aastast 1648 aastani 1720.
Erinevalt varemvõidelnud sõdadest, mis mõjutasid enamasti tohutu riigi äärealasid, oli 17. sajandi keskpaigast alates kistud võitlusse ka Kesk-Poola. Kaks Põhjasõda osutusid eriti hävitavaks. Teise Põhjasõja ajal läbis liitriiki mitu suurt võõrarmeed. Riigi pikaajaline roll lahinguväljana, sõdurite ja armeede võõrustajana koos nõudlike maksude ja rüüstamispoliitikaga Põhjasõja ajal halvendas oluliselt riigi majandust, mis ei olnud veel toibunud kaks põlvkonda varem tekkinud kahjust. Sisevõitlus ja rüüstamine tasustamata liitriigi sõdurite poolt lisandusid kahjudele.
Kõigi ühiskonnagruppide ressursside hävitamine ja ammendumine, mis mõjutasid külasid ja linnu, millest paljud kaotasid tegelikult oma linliku iseloomu. Tööstus ja tootmine kannatasid, samuti riigikassasse laekuvad rahalised vahendid. Sõjakaotused ja epideemilised haiguspuhangud (eriti aastatel 1659–63) vähendasid rahvastiku kolmandiku võrra 6–7 miljonini. Kui talupojad, linnarahvas ja tavaline šlahta kaotasid igaüks oma majandusliku baasi, sai magnaatide klassist ainus märgatavaks majanduslikuks ja poliitiliseks tegevuseks võimeline sotsiaalne grupp, mis viis nende täieliku domineerimise poole selles, mis liitriigi poliitikast järele jäänud.
Sõda ja majanduslik surve süvendasid juba olemasolevaid killustumise protsesse ja klassikonflikte sotsiaalsete klasside vahel ja sees. Ksenofoobia ja sallimatus muutusid valdavaks, erinevad sotsiaalsed ja territoriaalsed grupid rõhutasid oma eraldi staatust ja traditsioone. Renessansiajastu reformijate riigiehitamise jõupingutused tühistati.
Edasine kihistumine aadli seas muuda
.jpg)
16. sajandil valdav põllumajandusliku tootmise organisatsioon, šlahta folwark andis 17. sajandi keskpaigaks teed magnaatide latifundiumitele, tohutule maamõisate võrgustikule. Latifundiume oli kogu Poola-Leedu föderatsioonis, kuid need arenesid laiemalt krooni idapoolsemas osas, olles laienenud selles suunas enne Lublini uniooni. Sõjakahjustused mõjutasid mitmekesiseid magnaatide valduseid vähemal määral, kui keskmise šlahta üksikuid mõisaid, mis muutis šlahta üha rohkem nende "vanematest vendadest" sõltuvateks klientideks. Osa latifundiumist oli tavaliselt välja renditud või juhitud palgatud šlahta- või linna-, sageli juudihaldushierarhia poolt, kusjuures iga kiht kasutas pärisorjade tööd. Ärielu eriaspekte territooriumitel, sealhulgas põllumajandus, kaubandus, kaevandamine ja tootmine, oli šlahta varem kontrollinud õiguslikult kaitstul viisil. Nüüd, detsentraliseeritud ja anarhistlikus feodaalriigis oli magnaatide klassil võimalik oma riigipõhistes valdkondades kehtestada absoluutne võim, mis ei põhinenud seadustel, vaid nende praktilistel eelistustel. Piirkondlik võim ja vägi, mille magnaadid saavutasid, avaldus erinevate vahenditega, sealhulgas erasõjaväega.
Magnaatide kasvanud domineerivus mõjutas negatiivselt siiani olulise tähtsusega keskmise šlahta klassiterviklikkust. Šlahta killustumine süvendas suures riigis detsentraliseerimise tendentse. Magnaadid rajasid šlahta toetajate võrgustikke ja riigitruudus asendus truudusega, mis põhines piirkondlikel sidemetel, kui nõrgad riigi institutsioonid ei pakkunud aadlile ei atraktiivseid karjäärivõimalusi ega piisavalt kaitset.
.jpg)
Magnaatide kontroll alamšlahta (šlahta zaściankowa) (rühma, mille liikmetel oli vähe või üldse mitte varandust ja nad olid nõrgalt haritud) üle oli juba ammu teada. Alamšlahta oli kasulik, kuna see pakkus hulgaliselt relvastatud mehi, kes suutsid mõjutada erinevaid avalikke sündmusi, nagu seimikesed või valimised, vastavalt saadud juhistele. Kõige sagedamini oli peamine magnaatide "klienteel" madalaima taseme aadlikud, czynszownicy (rentnikud), vabad, kuid maata ja vaesed, kelle staatus sarnanes tegelikult talupoegade omaga: nad sõltusid täielikult rikkast patroonist. Brukowcy (kodutud) ei omanud varandust ega tegelenud erinevate aladega. Kodune šlahta tegutses magnaadiperekondade majapidamistes teenijatena. Šlahta zaściankowa kitsamas mõttes, või zagrodowa (taluinimesed) oli väga arvukate omadustega alamaadel; alamate kihtide seas omasid nad üksi mingit, vähemalt sümboolset privilegeeritud aadli staatust.
Põhimõtteliselt suurema tähtsusega oli keskmise aadli roll, varandusega ja paremini kvalifitseeritud inimesed, kes võisid jätkata karjääri magnaatide õukondades või saada oma magnaat-heategijate abiga omandatud avalikke ameteid. Nimetatud aadlikud kogesid magnaatide kaudu, keda nad teenisid, ka materiaalset kasu, nagu kasumlik maarent, ja õiguslikku kaitset tavaliste ja sageli hooletute ja häirivate kohtuvaidluste ajal.
Magnaadid ise või magnaadiklannid moodustasid ühiste piirkondlike või muude huvidega rühmitusi või fraktsioone. 17. sajandil piirdusid fraktsioonid tavaliselt piirkonnaga, nagu Leedu Paci või Sapieha perekondade klikid. 18. sajandil rajasid Czartoryski ja Potocki perekonnad suure tähtsusega üleriigilised magnaatide fraktsioonid.
Allutamine magnaatide huvidele toimus mitte ilma vastupanuta, vaid erinevad šlahta liikumised lõpetasid koostöö ja 18. sajandi esimeses pooles lakkas keskmine aadel olemast sõltumatu jõud riiklikus poliitikas.
Õigusliku eristumise puudumine erinevate aadlikihtide vahel andis paljudele aadlikele võltsi tunde võrdsusest ja võimalustest. Suurem enamus Leedu, Vene või Saksa päritolu aadlist poloniseeriti ja katolitseeriti. Veidi protestantlikku aadlit jäi aktiivseks Kuninglikul Preisimaal ja Suur-Poolas. Pärast vastureformatsiooni võidukäiku kaotasid jesuiidid ja teised katoliiklikud kasvatajad stiimuli anda konkurentsivõimelist kvaliteetset haridust. Šlahta masside tagasihoidlik mentaliteet ja lähedusepuudumine oli muutunud tavaliseks, ja kui riik koges oma suurimat langust, mõnules tavaliselt ühtne šlahta valitud rahva sarmatismi ideoloogias ja põlgas kõike välismaist. Lahknevust ei talutud, korruptsioon oli kõrgeim, samas kui avalik moraal oli madalaim.
Vaimsemate magnaatide seas, mõjutatud väliselementidest liitriigi kuninglikus õukonnas ja Lääne-Euroopa vooludest, oli väliste (sageli Prantsuse ja Saksa) viiside ja moodide imetlemine üha tavalisemaks muutumas. Magnaadid ehitasid tellisest ja kivist hiilgavaid paleesid peamistes linnades ja oma maavaldustes; puidust mõisad ja šlahta sotsiaalse elustiili pidamine püüdsid jäljendada rikaste, kuulsate ja võimsate elu ja ümbrust.
Põllumajanduslik tagasilangus ja talurahvas muuda
Sügav põllumajanduslik kriis kestis 1650. aastatest kuni 1720. aastateni. Pidevas sõjaolukorras ja ebasoodsates majandustingimustes koormati talupoegi üha suuremate kohustustega. Nende kogukonnad kannatasid rahvastiku vähenemisest ja paljud külad kadusid sootuks. Pärisorine tööjõud paigutati ümber ja nende maatükid võeti kinnisvara koondamise skeemides üle (et veelgi kasvatada maamajanduse juba domineerivat folwark osa), või mõisnike ülesanded asendati feodaalrendi korraldusega, kui see näis maaomanikele kasumlikum. Need ja paljud muud meetmed, ulatudes äärmusliku ekspluateerimiseni ja koormiste pealepanekuni, ei toonud kaasa tootmise kasvu, vaid muutis kriisi veelgi teravamaks, hävitades talupoegade põllumajandustegevust. Kõik piirkonnad ei kannatanud võrdselt, kui Põhja-Poola (Gdański Pommeri ja Suur-Poola) põllumajandus jäi mõõdukalt kasumlikuks, samas Lõuna-Poola (Väike-Poola) koges suurimat maaelu vähenemist, ja seega ka taluperede pärilike valduste osakaalu suurimat langust.
Pärast Bogdan Hmelnõtskõi ülestõusu ja Rootsi uputust oli ligikaudu 35% küladest Kuninglikul Preisimaal ja 60% Podoolias täielikult hävitatud.
Kalduvus oli igal külal või väikesel külade kogumil, mis võibolla vastab vallale, funktsioneerida iseseisva organismina, mida meelevaldselt valitses isanda haldur, kohaliku omavalitsuse mõningase osalusega, mille jätkuv olemasolu sõltus koostöö tasemest. Kihelkonnakoolid õpetasid peamiselt katekismust koos sotsiaalse koolitusega. Üks talupoegadele lubatud tegevus, mõnikord selliste toodete, nagu õlu isanda pruulikojast, kohustusliku ostmise tõttu isegi nõutud, oli osalemine küla kõrtsielus. Kõrtsid pakkusid mõningat meelelahutust, toimisid olulise rahvakunstiloomingu turustajana ja juhuslike kontaktide kohana talupoegadele suuresti tundmatu välismaailma reisivate esindajatega.
Üha vaesemate külade keskmised elutingimused olid väga halvad ja ekspluateeritud talupojad kasutasid erinevaid vastupanuvorme, kõige sagedamini põgenemist eriti kuritahtlike maaisandate juurest. Mõned külad või alad osalesid ettenähtud ülesannete täitmisest kollektiivses keeldumises või, harvem etnilistel Poola maadel, relvastatud mässudes. Kostka-Napierski ülestõus toimus aastal 1651, mässe oli Podhale piirkonnas aastal 1670 ja muudes piirkondades aastatel 1735–38. Sileesias mässas etniline Poola talurahvas aastatel 1722–29 ja aastal 1750 Pszczyna ümbruses, kui kaasati Preisi armee. Maanteeröövlijõukude tegevus oli teine talupoegade vastupanuvorm; mõned selle juhid, eriti mägipiirkondadest, said surematuks rahvajuttudes.
Suuremahuline talupoegade relvastatud vastupanu sai oluliseks teguriks liitriigi idapoolsetel Vene maadel, kus see segunes kasakarahutustega.
Linnade ja linnaklasside lagunemine muuda
Linnade langus oli liitriigi majandusliku lagunemise kõige ilmekam aspekt. Renessansiajastu kapitalistlike tavade tekkivad ilmingud nõrgenesid või hävitati, mis pidurdas pöördumatult lühi- ja pikaajalisi majandusliku arengu aspekte absoluutväärtuses või võrreldes Poola naabritega, või isegi krooni poolt kaotatud Sileesia ja Pommeri osadega.
Talupojad, kes moodustasid traditsiooniliselt linnakaupmeeste klientidest elulise osa, olid nüüd vaesunud ja oma feodaalisandate poolt sunnitud piirama oma oste sellega, mida toodeti või müüdi nende kodumõisas, suuresti peatades oma rolli mängimise siseturul. Turg muutus veelgi hullemaks tänu rahakriisile, sõjapurustustele ja tõsiasjale, et mõned kõige suuremad Poola ja Leedu munitsipaalkeskused oli kaotatud naaberriikidele, kas püsivalt või sõjaõnne pöördumisel.
Aeglane ülesehitus pärast 1720. aastat toimus ebaühtlaselt, kus mõnel suurel linnal, Varssavi ja Danzig (Gdańsk) nende seas, läks kõige paremini, samas kui teised, nagu Kraków, kahanesid 10 000 asukani, jäädes surutisse. Enamus väiksemaid linnu kannatasid tõsiselt, väljaarvatud Suur-Poola lääneosas, kus toimus Wschowa märkimisväärne tõus.
Muutused muutsid pürjeliklasside etnilist iseloomu. Talupoegade sissevool linnadesse aeglustus nireks, samas kasvas märgatavalt juudi asukate osakaal. 18. sajandi keskel liitriigis elanud 750 000 juudist (teised allikad annavad umbes miljon 1770. aastatel) elas 3/4 linnades, moodustades peaaegu poole kogu linnarahvastikust. Juudid olid väga töökad, aktsepteerisid isegi marginaalset kasumit ning domineerisid varsti käsitöös ja kaubanduses, eriti väiksemates linnades. Nende kogukonnad (Kahal autonoomsed kogudused) viisid läbi ulatuslikke laenutehinguid, teenindades Poola keskmist ja ülemist sotsiaalset kihti. Kristlik linnarahvas tegi aegajalt edutuid katseid piirata juutide ärilisi õigusi.
Mõnel Poola linnal oli de non tolerandis Judaeis "privileeg", mis tähendas, et nad suutsid juudid linna haldusalast välja jätta. Paljud juudid suutsid sageli siiski linna piiresse jääda, samas teised elasid jurydykas, tavaliselt feodaali haldusalas oleval alal väljaspool linnamüüre. Juudid elasid ka štetlites, nende oma väikelinnades, olles feodaalisanda kaitse all. Juudid toimisid tavaliselt juudi kohtusüsteemi alluvuses, mis allus (seimi mandaadiga) aadlikohtutele konflikti korral munitsipaalvõimude või teiste kristlastega ja apellatsiooni korral. Ruumiline eraldatus oli vaid osaline ja liitriigis ei olnud ametlikke getosid. Juudi asukad linnades osalesid avaliku infrastruktuuri hooldamisel ja panustasid mujal, sealhulgas ühine sõjaline kaitse.
Keskvalitsuse nõrkus ei võimaldanud kehtestada ühtset üleriigilist majanduspoliitikat, isegi kui tehti nõrku katseid rakendada merkantilismi ja riiklikku protektsionismi (mida praktiseeriti laialdaselt Euroopas). Kaubandustasakaal jäi negatiivseks enamuse ajast ja riigi transiidiroll vähenes. Tsentraalse kontrolli puudumine avas liitriigi ärakasutamisele arenenumate majanduste poolt. Selles piirkonnas toimunud rahakriis ja kaootiline poliitika, samuti Friedrich II poolt Poola valerahaga üleujutamine tõid kaasa tohutu devalveerimise ja majandusliku kaotuse. Kui linnarahvas töötas üha enam põllumajanduses, kus oli tööjõu järele nõudlus, kahanes tsunftikäsitöö ja tootmine, linna keskklassi põhiosa, murdosani oma varasemast võimsusest. Kuid liitriik suutis säilitada või taastada enamuse kaevandamisest, metallurgiast ja rasketööstusest, millest mõned olid sõjaliselt tähtsad.
Üleriigilised linnaklassid marginaliseerusid ja kaotasid mõju, kui isegi 18. sajandi lõpus hõlmas linnarahvastik mitte rohkem kui 15% liitriigi kogurahvastikust. Enamus linnu olid eraõiguslikud (vastandina "kuninglikele" või avalik-õiguslikele), nende asukatele rakendati vastavalt feodaalisandate kehtestatud suvalisi kohustusi. 18. sajandil kuulus kuningalinnas Krakówis linnamüüride vahel 55% maast kirikule, 17% aadlile ja vaid ülejäänud tegelikule linnarahvale. Linnade lagunemist pidasid valgustatumad šlahta publitsistid (Garczyński, Fredro, Leszczyński) üheks peamiseks teguriks, mis aitas kaasa riigi langusele.
Liitriigi linnade rahvastikud olid kaubanduse, klassi, etnilise päritolu, usulise kuuluvuse või kohtualluvuse tüübi põhjal killustunud ja vaevlesid sisekonfliktides. Kõige ettevõtlikumad ja edukamad pürjelid suutsid ühineda aadliseisusega, lahkudes seega linnapiirkondadest või lisades linnades pingeid. Linnarahvas suuremates linnades, sealhulgas Danzigis, toetas välisinvasioonide ajal pühendumusega ja suuremeelselt riigi üritust. Liitriigi linnade ülemkiht kaotas oma varem silmapaistva rolli kultuuri edendamisel, kuid Sileesias, kus Poola väikeaadlit enam ei olnud, jätkas protestantlik linnarahvas mitmetes linnades poolakeelset haridus- ja kultuuritegevust, sealhulgas kirjanduslik töö ja väljaanded. 18. sajandi keskpaigani olid Poola ja Saksa pürjelid Danzigis, Thornis (Toruńis) ja teistes Kuningliku Preisimaa omavalitsustes Poola valgustusajastu pioneeride seas. Tavaline teadmatuse, mahajäämuse ja eelarvamuse kolkakliima paljudes väikelinnades leidis väljendust arvukates nõiaprotsessides. 18. sajandi esimesel poolel ehitati Varssavis palju magnaatide elukohti ja viidi ellu avalikke parandusprojekte.
Taastumise algus muuda
Esimesed saabuvat majanduslikku taastumist näitavad muudatused toimusid aastatel 1725–50. Selgemini nähtav põllumajanduslik ja tööstuslik progress toimus kahel järgnenud kümnendil (1750–70) ja see oli seotud sellega, et põllumajandusturg Euroopas oli paranenud. Varasemal perioodil tehti teatavaid tehnilisi edusamme, mis aitasid kaasa põllumajanduse parandamisele ja, mis veelgi olulisem, maaelu sotsiaalsete suhete iseloomu muutusele. Alates Poznańi piirkonnast ja siis mujal Lääne-Suur-Poolas ja Kuninglikul Preisimaal asendati mõisa pärisorise töö nõuded talupoegade maarendi ja rahaliste hüvitiste kogumisega omanike poolt. Sunniviisilise töökohustuse "väljaostmist" eelistasid sageli talupojad ise, kuna see parandas nende rahalist olukorda ja taasühendas nad linnaturgudega.
Samad kaks piirkonda ja pealinn Varssavi said tööstusliku tegevuse ja linna äriettevõtete valdkonnas ka mõõduka ärkamise. Suure kaubamaja rajasid aastal 1723 Varssavis Prantsuse hugenotid. Tootmisettevõtteid loodi mitme magnaadi poolt erinevates piirkondades. Kõige tähtsamate hulgas oli arenev rauatööstus Lõuna- ja Kesk-Poolas (Vana-Poola tööstuspiirkond). Need tagasihoidlikud tööstusliku progressi märgid ilmnesid liitriigis ligi poole sajandi pikkuse viivitusega mitte ainult võrreldes Poola lääne- ja lõunanaabritega, vaid ka võrreldes Venemaaga.
Territoriaalse terviklikkuse kaitseks võideldud sõjad, valitsuse langus muuda
Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus, talupoegade liikumised, kasakate liit Venemaaga muuda
_(cropped).jpg)
Pikemalt artiklis Rzeczpospolita ajalugu (1569–1648)#Kasakad ja kasakate vastuhakud
Kauakestnud kasakate ülestõus algas aastal 1648 ja seda juhtis Bogdan Hmelnõtskõi. See oli suur rahvuslik ja sotsiaalne liikumine, kui üha enam ära kasutatud Vene talupoegade massid ühinesid kasakatega võitluseks šlahta rõhujatega. Poloniseerimine, katolitseerimine, riigi toetus uniaadikirikule (eriti Lääne-Ukrainas) sageli tagakiusatud õigeusu arvelt ja ukraina rahva kultuuriliste võimaluste eitamine olid mõned tegurid, mis aitasid rahutustele märkimisväärselt kaasa. Hoolimata allasurumisest muutusid Vene elemendid piirkonnas 17. sajandi esimesel poolel küpsemaks, koondusid ja kogusid jõudu kõigil ühiskonna tasanditel. Sellest tulenevalt ühinesid ülestõusuga ka suurem osa Ukraina aadlist Kiievi ja Bratslavi vojevoodkondades ning Ukraina linnarahvastik.
1648. aasta tavatult kuiv suvi ja rändtirtsurünnakud põhjustasid saagi ikaldumise ja Ukraina näljahäda lisandumise piirkonna ebastabiilsusele.
Kui Władysław IV tegi ettevalmistusi kavandatavale Türgi-sõjaretkele, selleks ajaks, kui seim ettevõtmise peatas, oli suur arv kasakasõdalasi mobiliseeritud ja sõjalise valmisoleku seisundisse pandud. Väljapaistva juhi, Zaporižžja registrikasakate armee kirjutaja Bogdan Hmelnõtskõi väljailmumine oli veel üks otsustav tegur. Olles Poola aadlimehe Daniel Czapliński poolt valesti koheldud ja suutmata ametlike kanalite kaudu hüvitist saada, suundus Hmelnõtskõi Zaporižžja Sitši, kus ta agiteeris juba 1630. aastate repressioonidest kibestunud ja nüüd ka oodatud sõja peatamise tõttu rahutuks tehtud kasakate hulgas. Hmelnõtskõi pani kasakaväe tõhusalt pooli vahetama. Ta suutis saavutada Krimmi khaaniriigi toetuse, kasutades ära tatarlaste (ja nende Osmanitest isandate) huvi hävitada liitriigi sõjaline pealetungivõime. Kasaka-tatari liit, uus tegur piirkondlikus sõjapidamises, oli sõjaliselt väga tõhus.
Poola aadlivabariigi eksliku ja lühinägeliku kasakapoliitika, Esimese kahe Vasa kuninga valitsemisajal, katastroofilised tagajärjed hakkasid oma mõju avaldama, esimene kord paljudest. 1648. aasta aprillis ja mais hävitasid kasaka-tatari ühendväed Kollaste Vete lahingus ja Korsuni lahingus täielikult krooniarmee, vangistasid kroonihetmanid Mikołaj Potocki ja Marcin Kalinowski. Tuhanded registrikasakad, kes olid saadetud koos Poola vägedega võitlema, veendi mässajate poolt pooli vahetama. Dramaatiliste sündmuste tagajärjel haarati levivasse sotsiaalsesse murrangusse tohutu ulatusega Dnepri Ukraina ja algas piirkonna eraldumine Poola kuningriigist.
Ukraina maapotentaat Jeremi Wiśniowiecki, kes asus kaitsma oma tohutut ohustatud latifundiumit ja selle rahvast, alustas mai lõpus taganemist Vasak-kalda Ukrainast. Mõningase eduga kasakate vastu võideldes puutus ta kokku mässajate halastamatusega, kuid ei andnud konfliktile lahendust ja vältis kokkulepitud lahenduse võimalust. Wiśniowiecki viis oma armee juuli lõpus Starokostjantinivi lahingus Maksim Krivonisi juhitud kasakavägede vastu; selle ebaselge tulemus võimaldas Wiśniowieckil ja tema üksustel jätkata läände liikumist.
.jpg)
Władysław IV surm 20. mail ja vastuoluline interregnum tegid olukorra halvemaks. Kantsler Jerzy Ossoliński ja vojevood Adam Kisiel, Ukrainlaste hulgas mõjukas magnaat, pooldasid kasakate vaigistamiseks vajalikke möönduste tegemist. Teised magnaadid, eriti Wiśniowiecki, Aleksander Koniecpolski ja Janusz Radziwiłł, nõudsid korratuse kõrvaldamiseks vajalikke ükskõik kui radikaalseid karistusi. Valimisseim oli samuti otsustamatu ja äsjanimetatud väejuhid ebapädevad, mis andis septembris katastroofilise lüüasaamise Piljava lahingus. See võimaldas Hmelnõtskõil liikuda Lwówi ja Zamośći suunas, millega ülestõus laienes Volõõniasse ja Valgevenesse.
Olukord tegi võimalikuks, et isehakanud kasakahetman Hmelnõtskõi sai mõjutada kuninga valimist, kus Jan Kazimierz Waza valiti tema toel. Jan Kazimierz ja aadli rahufraktsioon tegid pakkumisi ja laskusid viljatutesse kõnelustesse Hmelnõtskõiga, kes oli taandunud Ukrainasse. Veebruaris 1649 rääkis enesekindel hetman, kõneldes nüüd "Vene rahvuse" täielikust vabastamisest, Perejaslavis läbi Adam Kisieliga, kuid kokku lepiti vaid ajutises vaenutegevuse peatamises. Mõlemad pooled jätkasid relvastumist ja kevadel sõjategevus jätkus.
Volõõniat kaitsvad Poola üksused suutsid juulis ja augustis Wiśniowiecki juhtimisel kaitsta oma kindlustatud Zbaraži laagrit ülekaalukate kasaka- ja tatari-armeede vastu. Nende olukord muutus üha meeleheitlikumaks, kui peamine krooni vägi kuningas Jan Kazimierzi juhtimisel lähenes päästmiskatsel. Vaenlane üllatas kuningat Zborivi lahingus, kuid Ossoliński päästis Poola armee edukate läbirääkimistega tatari khaani İslâm Giray III-ga, kes muretses kasakate kasvava võimu pärast. Kuna Leedu väed Janusz Radziwiłłi juhtimisel saabusid samuti Dnepri piirkonda, nõustus Hmelnõtskõi talle soodsast vaenutegevusest loobuma, Zborivi lepinguga räägiti läbi kasakate ja Õigeusu kiriku tingimused (liitriik tunnistas ametlikult hetmanaati).
Rahuperiood kestis augustist 1649 kuni veebruarini 1651, kuid Poola pool takistas Zborivi kokkulepete rakendamist ja edasised kokkupõrked olid paratamatud. Hmelnõtskõi jätkas diplomaatilist tegevust ja saavutas Osmanite lubaduse kaitsest ja endale Moldova valitsemise pärast sultanile läänitruudusvande andmist aastal 1650. Kasakahetmani saadikud lõid ka kontakte liitriigi dissidentide ja rahulolematute talupoegadega mitmes Poola krooni ja Sileesia piirkonnas.
Kostka-Napierski ülestõus puhkes juunis 1651 Podhale piirkonnas. Talupoegadest mässajad, mõjutatud Hmelnõtskõist ja selle ülestõusust, võtsid üle Czorsztyni lossi, kust nende juht Napierski väljastas universaalid, mis kutsusid talupoegi üles heitma endalt oma isandate ike. Ülestõusuga oli vähe liitujaid ja see suruti varsti maha, juhid hukati. Olid veel mõned muud talupoegade mässukeskused, sealhulgas üks, mille organiseeris Piotr Grzybowski Suur-Poolas.
Veebruaris 1651 liikus hetman Kalinowski kasakatele vastu, kuid kandis suuri kaotusi ja taganes Kamieniec Podolskisse; mais võitles ta end välja Sokalisse, kus ta ühines krooniarmee kogumisega. Juunis liikusid nii regulaararmee kui ka šlahta pospolite ruszenie otsustavalt tatari-kasakavägede vastu. Berestetško lahingus oli kuningas Jan Kazimierz suuteline panema vaenlase oma valitud vastasseisu ja raskes võitluses kasakaarmee purustama, samas põgenevad tatarlased võtsid Hmelnõtskõi kaasa. Siiski päästis enamuse kasakasõdureid üks nende väljapaistvaid väejuhte Ivan Bogun.
Berestetško, "Poola sõjaväe üks suurimaid saavutusi", kaotas aastast 1648 pärineva ohu liitriigile, kuid ei toonud Ukraina konfliktile lahendust. Šlahta võitlejad lahkusid varsti. Hmelnõtskõi grupeerus ringi ja jätkas koos tatari abivägedega sõjalist ahistamist. Kui krooni ja Leedu ühendarmee ei suutnud korrata Berestetško võitu ebaselges Bila Tserkva lahingus, sõlmisid kaks poolt Bila Tserkva rahu, mis vähendas Zborivi lepingu kasakasaavutusi.
Sultani toel püüdis hetman Hmelnõtskõi allutada Moldova vürstiriiki, nõudes oma poja Timofij abiellumist Radziwiłłi perekonnaga seotud Moldova valitseja Vasile Lupu tütre Ruxandraga. Pärast Vasile keeldumist saatis hetman Moldovasse tugeva kasaka-tatari armee. See vägi kohtus mais 1652 hetman Kalinowski ja tema üle 10 000-mehelise krooniarmeega. Poolakatele katastroofilises Batigi lahingus enamus neist, sealhulgas Kalinowski, tapeti.
Abielu sõlmiti, kuid Moldova bojaarid salasepitsesid hospodari vastu. Timofij suri oma äia kaitstes, kui Poola-Transilvaania vägi piiras Suceavat. Poola peaväed Jan Kazimierzi juhtimisel jäid laagrisse Žvanetsi juures. Jan Kazimierz rääkis tatari khaani İslâm Girayga taas läbi ja nõustus detsembris 1653 vana Zborivi lepingu tingimustel Žvanetsi lepinguga.
Tatarlased, olles seotud piirkondliku jõudude tasakaalu säilimisega, võib-olla päästsid liitriigi, otsustades mitte toetada kasakaid kriitilistel juhtudel. Kuigi korraks kasutasid nad oma positsiooni ja tegevuse eeliseid (kuningas nõustus mitte takistama järgmist tatari orjapüüdmisretke Poolasse), oli poolakatele Berestetško võit raisku läinud.
.jpg)
Liitriigi ja kasakate võitlejad ei suutnud jõuda sõjalise lahenduseni, Krimmi ja Osmani liidud ei olnud Bogdan Hmelnõtskõi jaoks usaldusväärsed ning Ukraina oli viieaastases võitluses laastatud. Ukrainlaste orjastamine tatari "liitlaste" poolt, katkud ja näljahädad täiendasid laastamistööd ning rahvastiku vähenemine ulatus mõnes piirkonnas 40%-ni. Kaotused tekitasid kahju kasakaarmee ühtsusele ning tõid kaasa suurema Moskva-meelsuse ja sõltuvuse kirdenaabrist. Kasakahetman pöördus oma varasemate kontseptsioonide poole suurendada koostööd Venemaaga (kõnelused tsaaririigiga toimusid juba aastal 1651, kuid Berestetško kaotuse tõttu ei toimunud seda tehingut sel ajal), riigiga, millel palju kaugemad ühised ajaloolised traditsioonid, kuid tihedad keelelised, religioossed ja idaslaavi kultuurilised sidemed Ukrainaga. Kasakajuhid ootasid ühelt poolt Venemaa abi selle kõrvaldamisel, mis oli jäänud liitriigi aadlivõimust Ukrainas, ja teiselt poolt laialdast autonoomiat kasakariigile. Poola lüüasaamised piirkonnas veensid tsaar Alekseid loobuma oma mittesekkumise poliitikast ja pöörduma liitriigi vastu.
Vene missioon saabus Perejaslavi jaanuaris 1654 ja siin vastuvõttev kasakanõukogu nõustus (mitte ilma tõsiste kahtlusteta ja mõttetute üritusteta kontsessioonide üle läbirääkimiseks) tsaari ülemvõimuga. Kasakatele pakuti valitavat hetmaniametit, 60 000 registrit ja maavaldust. Hmelnõtskõi ja kogu tema Zaporižžja armee lubasid olla Vene valitseja ustavad järgijad ja Ukraina võeti Vene tsaaririigi kaitse alla. Kõigist seisustest ukrainlased kogunesid, või olid sunnitud kogunema Kiievisse ja teistesse linnadesse läänitruuduse vande andmiseks; osa ilmalikest ja õigeusu vaimulikkonna juhtidest vaidlustas või keeldus. Tegelik kokkulepe sai valmis aprillis Moskvas, kus kasakasaadikud suutsid tsaaririiki veenda nõustuma enamuse kasakanõudmistega (määrati Ukraina autonoomia ulatus) ja saavutasid lubaduse Vene interventsioonist liitriiki.
.jpg)
Kasakahetman ja tema nõuandjad kavatsesid sõjalist liitu ühise võitluse hõlbustamiseks Poola vastu, isegi eelnevatel aastatel omandatud mõningase suveräänsuse kaotamise hinnaga; Venemaale avanes uus tee imperialistlikuks laienemiseks. Perejaslavi Raada, "Ukraina Venemaaga ühendamise" akt oli liitriigi seisukohast mäss koos välissekkumisega. See viis uue Vene-Poola sõjani, mis kestis aastast 1654 aastani 1667. Võimas Vene armee tungis liitriiki ja konflikt kasakatega muutus sõjaks tsaaririigiga.
Vene plaanid sisaldasid mitte ainult Ukraina liidendamist, vaid ka Venemaa poolt kaugemal põhjas kaotatud maade tagasivõtmist. Osmanite riik ja Krimmi khaaniriik, mures uue konfiguratsiooni pärast, kaldusid nüüd liitriiki toetama. Koos tatarlastega tegid Poola üksused hävitava rünnaku Ukrainasse ja võitlesid 1655. aasta alguses võidukas Okhmativi lahingus Vene ja Ukraina ühendvägede vastu. Hiljem samal aastal tegi Hmelnõtskõi vasturünnaku, võttis Lublini ja jõudis Wisłani, kuid oli sunnitud tunnistama Jan Kazimierzi ülimuslikkust taas, kui tema jõupingutusi nurjasid tatarlased. Kuni oma surmani aastal 1657 viis kasakajuht, vaatamata Perejaslavi Raadale, läbi sõltumatut poliitikat, kavatsedes ära kasutada hävingut, mis oli liitriiki tabanud, kuid ka parandada suhteid suurriigiga, keda ta raputas.
Leedu suurvürstiriigis lõppes esimene faas sõjas tsaaririigiga liitriigi täieliku kaotusega. Škłoŭ lahingus ja Šapialievičy lahingus purustasid venelased väikese Janusz Radziwiłłi juhitud Leedu väe. Riik jäi vallutajatele avatuks. Valgevene linnad alistusid üks teise järel ja aastal 1654 langes pärast kolmekuulist piiramist Smolensk. Järgmisel aastal võtsid venelased Minski, Grodna (Hrodna) ja Vilniuse. Koos samaaegse Rootsi sõja hävinguga pidi liitriik aastal 1656 nõustuma Vilniuse vaherahu kokkuleppega.
Liitriigi suutmatus emantsipeerida kasakad tõi kaasa piirkondliku jõudude tasakaalu nihkumise (Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus tähistab pöördepunkti) ja tõi kaasa Venemaa läände laienemise, mis viis lõpuks liitriigi iseseisva olemasolu kaotuseni.
Kaitse- ja välispoliitika kriisi ajal muuda
Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus oli algus pikale sisemise kriisi perioodile Rzeczpospolitas. Välisolukord halvenes ka Rootsi, Venemaa, Preisimaa ja Osmanite riigi tugevuse kasvamise tõttu. Olles sunnitud võitlema samaaegselt Läänemere ja Ukraina rinnetel, kannatas liitriik märgatavat territoriaalset kaotust, isegi kui sel ajal ei olnud selle eksistents tegelikult ohustatud. Peamised Euroopa riigid, sealhulgas Louis XIV Prantsusmaa, pidasid liitriiki piirkondlikuks võimuks ja kasulikuks partneriks, mis oli vajalik Euroopa jõudude tasakaalu komponent. Seda arusaama toetasid sõjalised võidud, eriti hetman ja siis kuningas Jan III Sobieski omad.
Detsentraliseeritud riigis ja riigikassas oli sõjaline potentsiaal ebaefektiivse maksuaparaadi ja puuduliku maksustamise poolt takistatud. Liitriik jäi 17. sajandi teises pooles oma relvajõudude ees suurtesse võlgadesse. Sõjalised konföderatsioonid või mässud, mille kaudu armee "kogus" oma tasu tavaliselt kuninga ja kiriku mõisatest, muutusid üha tavalisemaks. Hetman Sobieski ei suutnud oma Hotini võitu jätkata osaliselt sellepärast, et tasustamata Leedu ja krooni väed lahkusid. Liitriik suutis välja panna kõige rohkem 60 000-mehelise armee (pluss ebalojaalne pospolite ruszenie), samas kui Habsburgide monarhia või Vene tsaaririik suutsid välja panna kaks korda rohkem. Pärast kasaka-tatari sõdu ja vähemal määral pärast 1655. aastat tuli relvajõud peaaegu täielikult ümber ehitada.
Liitriigi vägedes oli palju kõrgem ratsaväe osakaal (50%), kui mujal Euroopas jalaväe-domineerimisega armeedes, mis oli Euroopas ületamatu kvaliteediga. Jalavägi oli ka kõrge lahinguväljaväärtusega. Suurtükivägi oli hästi välja töötatud ja efektiivne, ligi 2000 ühikut kogu riigis. Enamus ja kasvav osa sõduritest oli nüüd kohalikku, mitte võõrpäritolu, kusjuures vähenes šlahta osakaal, kes siiski hõivasid väejuhatuse ja domineerisid ohvitserikorpuses. Kõrgeimad auastmed kuulusid rikastele magnaatidele, märkimisväärseks erandiks oli Stefan Czarniecki, tagasihoidlikuma päritoluga aadlimees. Czarniecki võttis kasutusele talupoegade massi aktiivse osalemisega sissisõja. Hiljem tegi viimase suure Poola lahinguedu võimalikuks Jan Sobieski universaalne sõjaline talent.
Üks suur liitriigi kaitse nõrkus ja mahajäämus oli märgatava moodsate kindlustuste süsteemi puudumine enamusel selle territooriumil, mis võimaldas sissetungivatel armeedel tekitada sõjaliste jõupingutustega võrreldes ebaproportsionaalset kahju. Erandiks oli Wisła jõesuu piirkond ja kagu, kus olid võimsad, isegi tühjaksjäänud kindlused, nagu Kamieniec Podolski (Kamjanets-Podilskõi) loss.
Rahalised raskused mõjutasid ka liitriigi diplomaatiat ja välispoliitikat. Jan III pidas residentdiplomaate mitmes suures pealinnas, kuid seim piiras seda, mida nad teha võisid. Seim keelas pikaajalised residentvälisesindused Varssavis, millist keeldu paavst ja mitmed valitsused eirasid. Seim ise saatis oma missioone üsna sageli välismaale. Magnaadid, sealhulgas riigi tippametnikud, eriti hetmanid, viisid ellu oma välistegevust ja teenisid mõnikord oma isikliku kasu saamiseks välisriike. Kui Euroopa diplomaatias domineeris prantsuse keel, oli Poolas ametlik keel ikka veel ladina keel. 1684. aasta Püha Liiga leping, milles eirati Poola hiljutist sõjalist panust ja Poola huvisid, oli vaid üks näide liitriigi diplomaatia tõhususe puudumisest.
Rootsi invasioon, Ida-Preisimaa volitamine muuda
Rootsi invasioon liitriiki, tuntud Uputusena, toimus Teise Põhjasõja kontekstis. Aastal 1655 oli liitriigi ellujäämine ohustatud, kui liitriik, venelaste pealetungist juba kriitiliselt nõrgestatud, kes okupeerisid enamust Leedu suurvürstiriigist, ja Hmelnõtskõi kasakate poolt kiiresti Ukrainas hõivatud maad, langes Rootsi suurrünnaku alla. Rootsi juhid, julgustatuna Vestfaali rahu saavutustest, sealhulgas Pommeri hertsogiriigi lääneosa, kavatsusega Poola suuri raskusi ära kasutada, lootes kergesti võtta vähemalt Kuramaa ja Preisimaa ning seeläbi kindlustada oma täielik ülemvõim Läänemere piirkonnas.
Muretsedes Venemaa tugevuse ja edusammude pärast Ida-Läänemere piirkonnas ja Liivimaa suunas, blokeerisid rootslased nende edenemise Dünaburgi (Daugavpilsi) ülevõtmisega. Rootsi kuningas Karl X Gustav julgustas ka Poola magnaatide opositsiooni, kes ei olnud rahul Jan Kazimierzi valitsemisega; Hieronim Radziejowski, liitriigist seimi kohtu poolt välja saadetud, oli magnaatide esindaja Stockholmis. Liitriigi aadel lootis, et Rootsi monarhi kaitse omandamine või isegi tema valitsemisega leppimine aitaks neil tagasi võita maad idas, mis kaotati võitluses mõne viimase aasta jooksul.
Rootsi armeed sisenesid liitriiki Pommeri ja Liivimaa dominioonidest, Pommeri vägi ületas piiri 25. juulil Arvid Wittenbergi juhtimisel. Ujście lahingus võitles Suur-Poola pospolite ruszenie lühikest aega, kuid andis varsti alla ja nõutas oma provintsile Karl Gustavi kaitset. Magnus De la Gardie armee ületas Leedu piiri lubadustega aidata vastupanus venelastele. Janusz ja Bogusław Radziwiłł nõustusid siin Rootsi kuninga ülemvõimuga ja sõlmisid 20. oktoobril Kėdainiai uniooni lepingu, millega Leedu moodustas uniooni Rootsiga, mitte Poolaga.
Teised Poola krooni provintsid olid selleks ajaks samuti Rootsi kuningale alistunud. Varssavi ei hakanud sissetungijatele vastu ja rööviti põhjalikult paljaks. Jan Kazimierz võitles, kuid sai Żarnówi lahingus lüüa ja pidi põgenema, esialgu Żywieci ringkonda ja siis Oberglogausse Oppelni (Opole) hertsogiriigis Sileesias, väljapoole krooni. Krakówit kaitsti Stefan Czarniecki käsul otsustavalt kolm nädalat, kuid linn pidi alla andma, kui päästevägi rootslaste poolt Wojniczi lahingus purustati. Lõviosa Poola aadlist ja relvajõududest kuulutas ustavust Karl Gustavile.
Rootslased ei suutnud saavutada kohalike toetust ja pidasid liitriiki vallutatud riigiks, allutades selle laialdasele vägivallale, röövellikule kontributsioonile, halastamatusele ja rüüstamisele. Spontaanne rahva vastupanu tekkis esialgu talupoegade hulgas, alustades jagelusest, milles nad võitlesid Myślenice juures. Partisanirühmadesse kuulus ka linnarahvast ja šlahtat, kes pettununa Karl Gustavis vahetasid poolt ja asusid võitlust juhtima. Krzysztof Żegocki juhtis ülestõusu Suur-Poolas. Karpaadi eelmäestiku piirkonna üksused olid eriti edukad, vabastades Nowy Sącz ja palju teisi linnu. Lwów (Lviv) ja Zamość seisid nii kasakate kui ka rootslaste rünnakute vastu, sarnaselt Danzig (Gdańsk) ja Marienburg seisid rootslaste rünnakute vastu. Mõned Leedu väed Paweł Jan Sapieha juhtimisel olid jäänud ustavaks Jan Kazimierzile. Nad võitlesid Podlaskies Radziwiłłide vastu ja võtsid Tykocini. Jan Kazimierz, ise ikka veel Sileesias, andis välja universaali, mis kutsus üles rahvuslikule vastupanule rootslaste vastu, ja asus 18. detsembril tagasitulekule Poolasse. Liitriigi ainus liitlane, Krimmi khaan Mehmet IV Giray, kes oli just võitnud Hmelnõtskõid, pakkus abi ja toetust.
Pauliinide Jasna Góra klooster Częstochowas oli 1655. aasta lõpul mitu nädalat piiramisrõngas. Kloostri kaitsmise edul oli poolakatele suur psühholoogiline ja vaimne tähtsus. Suurepärase pühamu ja kindluse Jasna Góra mõnesaja vabatahtlikuga meeskonnaga kaitsmise jõupingutusi juhtis prior Augustyn Kordecki. Enne aasta lõppu, kui talupoegade päästeüksused paigale lähenesid, olid Rootsi väed sunnitud piiramisest loobuma. Poolakad muutusid sõja selles staadiumis sõjaliselt üha tõhusamaks. Nad kasutasid rünnakut rahvuslikule pühamule ühenduspunktina; see lisas nende võitlusele usulise dimensiooni ja innukuse (katoliikluse kaitsmine ja protestantismivastasus).
29. detsembril taganesid kroonihetmanid oma eelnevast toetusest Karl Gustavile ja rajasid Tyszowce sõjalise konföderatsiooni eesmärgiga Rootsi sissetungijatele vastu seista. 1656. aasta jaanuaris tuli Jan Kazimierz võõrsilt tagasi ja olles vaimustunud Poola tavaliste inimeste poolt tehtud panusest sõjajõupingutustele, kuulutas Lwówis pidulikult oma toetusest talurahva ebaõiglaste kohustuste leevendamisele.
Karl Gustav keskendus Preisimaa ülevõtmise lõpetamisele. Thorn (Toruń) alistus võitluseta, Marienburg pärast piiramist. Danzig, keda toetasid Madalmaad, jäi vallutamata. Rootsi kuningas suutis saavutada soodustusi Brandenburgi kuurvürstilt ning Preisimaa hertsogilt ja liitriigi vasallilt Friedrich Wilhelm I-lt (mis puudutas tema Preisimaa valitsemist), kes Warmia piirkonna eest nõustus Königsbergis saama Rootsi vasalliks. Karl Gustav liikus siis lõunasse, kavatsusega lõhkuda Poola sõjaline vastupanu.
Poolakad olid ikka veel ebasoodsamas olukorras, et kohtuda Rootsi armeega avatud väljal, ja Czarniecki väed said veebruaris 1656 Gołąbi lahingus lüüa. Hiljem kasutas Poola väejuht edukalt sissisõja taktikat, ahistades vaenlast, hoidudes samas võitlusest peaarmeega. Karl Gustav oli varsti sunnitud loobuma Zamośći piiramisest ja kavandatud rünnakust Lwówile. Tema katse hoida vaenlane piki Sani jõe joont oli edutu, kuna tema väed olid Czarniecki, Jerzy Lubomirski ja Sapieha poolt surutud lõksu, mille moodustasid Sani ja Wisła jõed. Kui Czarniecki jättis paiga maha, et kohtuda ja purustada Warka all lähenev Rootsi päästevägi Badeni markkrahvi Friedrichi juhtimisel, suutis Karl Gustav keerulistes oludes põgeneda, kuid tohutu Poola ülestõus haaras initsiatiivi ja lõhkus Rootsi kaitse. Enamus Väike-Poolast vabastati (peale Krakówi) ja Suur-Poola puhastati samuti rootslastest pärast Czarniecki ja Lubomirski sõjaretke sinna. Juuni lõpus rünnati tormijooksuga Varssavit, mida kaitses Wittenberg, ja võeti rahvaväe poolt tagasi.
Abi otsides tegi Rootsi kuningas Friedrich Wilhelmile pakkumise Suur-Poola näol. Kahe monarhi ühendatud armeed lähenesid Varssavile ja võitlesid juuli lõpus kolmepäevases raskes lahingus Poola ja Leedu vägede vastu, keda aitasid tatarlased; võitis Rootsi-Brandenburgi koalitsioon. Friedrich Wilhelm pidi aga pärast seda taganema, kui tema hertsogiriiki ründasid Poola ja Tatari väed. Hetman Gosiewski suutis ühendatud vaenlase Prostki lahingus alistada, samas Czarniecki jätkas põhjalikumat puhastustegevust Suur-Poolas, millele järgnesid kättemaksusissetungid Brandenburgi marki ja Taga-Pommerisse.
Rahvusvaheline jõudude tasakaal nihkus 1656. aasta sügisel samuti liitriigi kasuks kokkuleppe tõttu Venemaaga, mida motiveeris osaliselt tsaaririigi strateegiline huvi hoida ära Poola-Leedu riigi kokkuvarisemine ja Rootsi kontrollimatu laienemine. Mitte loobudes oma nõudmistest ja saavutustest idas, liikus Venemaa Rootsi vägede vastu Liivimaal, mis hõlbustas ka nende eemaldamist Leedust. See uus olukord sundis Karl Gustavit muutma oma kogu Poola vallutamise plaane ja tegema ettepanekuid territoriaalse jaotamise kava osas, millega Rzeczpospolita oleks täielikult kaotatud ja tema suudaks hoida vähemalt mõnda Rootsi väljavaadet.
Esiteks andis Rootsi kuningas Labiau lepinguga suveräänsed õigused Preisimaal ja Suur-Poola valduses Friedrich Wilhelmile. Detsembris 1656 sõlmiti Radnotis Transilvaanias mitme monarhi ja muu osapoole osalusel jaotamisleping.
Üks lepinguosalisi oli György II Rákóczi, Transilvaania vürst, kelle väed sisenesid 1657. aasta alguses röövides liitriiki, jõudes koostöös rootslastega nii kaugele põhja, kui Varssavi ja Brest. Rákóczi esialgu edukas pealetung oli lõpuks soodne Poola tagajärgedele, kuna see tõi kaasa rahvusvaheliste huvide uue konfiguratsiooni, mis takistas Radnoti lepingu elluviimist.
Seni üsna ükskõikne liitriigi liitlane Austria hakkas muret tundma tugevneva Transilvaania pärast, kes ohustas tema Ungari valdusi, mis tõi kaasa liitriigi esindajatega Viinis läbiräägitud abistava sõjalise kokkuleppe ja Austria diplomaatilise initsiatiivi eesmärgiga Brandenburg Rootsist eraldada. Lubomirski väed ründasid Transilvaaniat ning taganev Rákóczi sai poolakatelt ja tatarlastelt Podoolias Czarny Ostrówi all lüüa. Poola ja Austria ühendväed võtsid Krakówi tagasi. Taani astus Rootsi vastu sõtta ja sai liitriigi liitlaseks.
Austria vahendajad aitasid kaasa otsustava tähtsusega läbirääkimistele Brandenburg-Preisimaa Friedrich Wilhelmi ja liitriigi vahel, mis päädis 1657. aasta sügisel Wehlau-Brombergi lepingutega. Lepingud tugevdasid tunduvalt Preisi poolt, kui Friedrich Wilhelm sai vastutasuks Karl Gustavist loobumisele Hertsoglikul Preisimaal suveräänseks valitsejaks, lõpetades Ida-Preisimaa ajaloolise sõltuvuse liitriigist. Preisi valitseja oli ka teiste privileegide, sealhulgas territoriaalsete (Lęborki ja Bytówi läänid, Draheimi Starostwo), saaja. Preisi seisused lõpetasid truudusvandega, kui uus hertsog ametisse pühitseti, ja igavene liit kohustas Preisi valitsejat andma sõja korral liitriigile tagasihoidlikku abi.
Jõupingutused Rootsi garnisonide eemaldamiseks Kuningliku Preisimaa ja Liivimaa linnadest jätkusid. Aastal 1658 andis Thorn (Toruń) pärast pikka piiramist alla, kuid rootslased hoidsid Marienburgi ja Elbingit (Elblągi) kuni sõja lõpuni. Karl Gustav viis oma peamise sõjalise operatsiooni Taanisse. Aastal 1658 toimus Poola-Brandenburgi-Austria ühine sõjaretk Rootsi Pommerisse ja siis Taanisse. Poola üksused Stefan Czarniecki juhtimisel paistsid silma Alsi saare ja Koldingi kindluse ülevõtmisel ning aastal 1659 Nyborgi lahingus, kus rootslased said raske kaotuse.
Prantsusmaa muretses, et Rootsi eemaldatakse Saksa-Rooma riigi poolt survestatud rahuläbirääkimistelt, mis algasid Danzigi lähistel Oliwas 1660. aasta alguses. Oliwa rahu sõlmiti mais, pärast Karl Gustavi surma. Poola pool vajas nüüd jõu säilitamist võitluseks Venemaaga ja vanas demarkatsiooniliinis lepiti enamasti kokku, kus liitriik säilitas Kuramaa ja Kagu-Liivimaa, sealhulgas Daugavpilsi. Kuningliku Preisimaa protestantidele anti usuvabadus, Friedrich Wilhelm pidi oma vallutused Rootsi Pommeris Rootsile tagastama. Jan II Kazimierz loobus oma nõudmistest Rootsi troonile. Oliwa rahu osapooled olid liitriik, Brandenburg ja Rootsi ning seda tagas Louis XIV.
Friedrich Wilhelmi suveräänne ülevõtmine kohtas Preisimaa hertsogiriigis vastupanu. Aadlifraktsioon Christian Ludwig von Kalcksteini juhtimisel ja Königsbergi pürjelid Hieronymus Rothi eestvedamisel valmistasid ette relvastatud ülestõusu. Opositsioon moodustas aastal 1662 liidu ja pöördus abi saamiseks liitriigi poole. Liitriik, olles hõivatud sõjaga Venemaaga ja sisemise rahutusega sõjaväes, abi ei lubanud. Friedrich Wilhelmi väed sisenesid Königsbergi ja vangistasid mässu juhid. Von Kalckstein põgenes Poolasse, kuid tabati aastal 1670 Preisi valitseja esindaja poolt, viidi hertsogiriiki ja hukati.
Uputuse pikaajalised kahjulikud mõjud hõlmasid ksenofoobsete hoiakute ja sallimatuse suurenemist Poolas. Usulisi vähemusi, keda süüdistati välisvastaste toetamises, kiusati taga ja neid survestati emigreeruma, Poola vennad sunniti riigist lahkuma. Liitriigi valitsuse rahvusvaheline staatus oli palju kahanenud, eriti otsustava tähtsusega Läänemere piirkonnas (kontrolli kaotamisega suurema osa Liivimaa ja Ida-Preisimaa üle).
Gadjatši leping, sõda Venemaaga, Andrussovo vaherahu ja Ukraina jagamine muuda
.jpg)
Poola-Leedu magnaadid olid hõivatud oma idapoolsete vanade kasakatele ja Venemaale kaotatud feodaalmaade tagastamise küsimusega. Oli veel üks ja kõige olulisem, isegi kui hiljaks jäänud ja lõppkokkuvõttes tühine, katse lahendada kasakakonflikti sõbralikult, kaasates Ukraina partnerina liitriigi föderatsiooni.
Pärast Hmelnõtskõi surma valiti kasakahetmaniks Ivan Vigovski. Vigovski esindas kasakate ülemist kihti ja otsis sõltumatust Venemaast liidu kaudu Karl Gustaviga ja siis liitriigiga, kus mõned juhid mõistsid ja tahtsid muuta minevikupoliitika eksimusi. Asjakohase lepingu valmistasid teiste hulgas ette ariaan ja Kiievi kojaülem Juri Nemiritš, kes esindas Vigovskit, ning Jan Kazimierzi poolelt Tšernigivi vojevood Stanisław Kazimierz Bieniewski. Gadjatši leping sõlmiti 16. septembril 1658.
Lepingu ja väljapakutud liidu sätted hõlmasid Vene suurvürstiriigi loomist, mis sarnaselt Leedu suurvürstiriigiga oleks saanud oma riigiametid ja osaluse liitriigi seimis. Õigeusu kirikule oleks antud Katoliku kirikuga võrdsed õigused ja õigeusu piiskopid oleks saanud kohad senatis. Aadliseisus pidi antama paljudele paremal järjel kasakatele ("...siis võetagu ette, et igast rügemendist üks sada saab aadliseisusse"). Kuid kasakaregister oli piiratud 30 000-ni ja Poola šlahtale oli lubatud sõjaeelsete valduste tagastamine, seega oleks paljud tavalised kasakamässulised kahandatud taas feodaalse talurahva seisusse. Seim ratifitseeris lepingu vastumeelselt 1659. aasta mais, siiski oli kasakate läbiräägitud saamisi oluliselt vähendatud, mis aitas kaasa pakti lõplikule kadumisele, tagasilükkamisele septembris üha Moskva-meelsema kasakanõukogu poolt. Kasakate lihtliikmetele pakkus Vigovski läbiräägitu liiga vähe ja tuli liiga hilja. Otsustav tegur, mis hukutas Gadjatši lepingu, seisnes selles, et märkimisväärne Vene lihtaadel (mitte magnaadid), mis oleks moodustanud peamise Ukraina eliidi tugeva huviga luua Vene suurvürstiriik, oli pärast kümmet aastat võitlust peaaegu tervikuna füüsiliselt likvideeritud.
Gadjatši leping muutus ka peamiseks teguriks, mis viis liitriigi taas võitlusse tsaaririigiga, kes pidas lepingut eelnevalt kokkulepitud vaherahu rikkumiseks. Lähenev Vene armee sai 1659. aasta juulis Konotopi lahingus lüüa Vigovskilt, keda abistasid poolakad ja tatarlased. Järgnenud rahutustes kasakate seas tapeti Juri Nemiritš. Kuid Moskva surve jätkus ja sügisel sunniti Ivan Vigovski hetmaniametist lahkuma ja asendati Juri Hmelnõtskõiga, Bogdani pojaga. Hmelnõtskõi sõlmis 27. oktoobril Venemaaga uue Perejaslavi kokkuleppe, katses säilitada Ukraina ühtsus (vasak-kalda kasakarügemendid olid juba Vene poolele asunud). Artiklid kahandasid oluliselt Ukraina autonoomiat ja hetmani võimu. Kiievi patriarh läks Moskva patriarhi alluvusse. Venemaa järkjärgulist kogu Ukraina liidendamist takistasid siiski järgnenud sõjalised arengud.
Vene armeed liikusid edasi aastal 1660. Liitriik kogus kokku kõik oma sõjalised vahendid ning Leedus võitsid Stefan Czarniecki ja Paweł Jan Sapieha Ivan Hovanskit Palonka lahingus. Venelased pidid loobuma Lachavičy piiramisest ja taanduma üle Lääne-Berezina jõe. Vilniuse vabastasid poolakad järgmisel aastal. Suure tähtsusega oli Jerzy Lubomirski ja Stanisław Potocki Volõõnia võit Vassili Šeremetjevi üle Tšudnivi lahingus oktoobris 1660. Juri Hmelnõtskõi, kes sai samuti lüüa, nõustus Jan Kazimierzile alluma ja kiitis heaks Gadjatši lepingu nõrgema versiooni (kasakatele).
Liitriigi kaitsmine ja suurema osa Leedu suurvürstiriigist tagasivõtmine, kuigi edukas, ei toonud kaasa kõigi 1650. aastatel kaotatud maade tagasisaamist. Smolensk jäi Venemaa kätte ja Ukraina jagatuks, kusjuures Dnepri parem (lääne)kallas (Juri Hmelnõtskõi alluvuses) jäi vastavalt Perejaslavi lepingute sätetele liitriigiga ja vasak kallas Venemaaga seotuks. Kuna Zaporižžja Sitš tegeles ka ise poliitikaga, põhjustas terve Ukraina jagamine väga ebastabiilse olukorra ja sisemise võitluse, mis on Ukraina ajaloos tuntud kui Ruina. 1663. aasta jaanuaris valiti Tšigirinis kasakahetmaniks Poola-meelne Pavlo Teterja, kuid tema võimu ei tunnistatud Vasakkalda Ukrainas, kus juunis valiti Venemaa toel Ivan Brjuhovetski.
Jan Kazimierz tegi veel ühe katse kaotuste ümberpööramiseks ja kogu Ukraina tagasisaamiseks, rünnates tsaaririiki 1663. ja 1664. aastal. Kuigi mõned tema eelüksused lähenesid Moskvale, tõi võitlus Vene rahva ja ilmaga kaotuse, mis koos sisemiste raskustega kodus tegi tagasitõmbumise vältimatuks. Liitriigi ebaõnn julgustas Poola-vastaseid tundeid Paremkalda Ukrainas. Rahvaülestõusud siin suruti suurte jõupingutustega maha, hetman Czarniecki suri võitluses aastal 1665. Liitriigi aadel püüdis oma Ukraina valdusi tagasi saada ja võitlus põhjustas Ukrainas laialdase hävingu. Aastal 1665, kui krooniväed Paremkalda Ukrainast välja toodi, kahanes Poola-meelne orientatsioon kasakate seas märgatavalt ja Teterja kaotas võimu.
Poola-Kasaka-Tatari sõja ajal, 19. detsembril 1666 uuendas uus Paremkalda hetman Petro Dorošenko kasaka-tatari liitu ja kõrvaldas Vinnõtsja juures piirkonnas paiknenud Poola väed, lõpetades tegelikult Poola sõjalise võimu Ukraina üle. Järgnevatel aastatel juhtis Dorošenko kasakasõdalasi ja osales poliitilistes manöövrites, mis hõlmasid liitriiki, Venemaad ja Osmanite riiki, Hmelnõtskõi unistuse asjatus tagaajamises tugeva Ukraina riigi ülesehitamiseks.
Ukraina rahutuste ja Türgi–Tatari interventsiooniohu survel sõlmisid liitriik ja Venemaa aastal 1667 kokkuleppe Andrusovo külas Smolenski lähedal, mille kohaselt kuulus Ida-Ukraina nüüd Venemaale (koos laialdase kohaliku autonoomia ja sisemise armeega). Vaherahu sätted olid soodsad tsaaririigile, kes tagatud territoriaalse kasu kaudu peatas Poola idaekspansiooni ja hõlbustas oma tulevast edasiliikumist läände. Smolenski, Tšernigivi ja Novhorod-Siverski piirkonnad olid Poolale nüüdsest kadunud, lisaks Vasak-kalda Ukrainale koos Kiievi ja Zaporižžja Sitšiga (viimane üksus jäi lühikeseks ajaks Vene-Poola ühise järelevalve alla). "Poola Liivimaa", Połacki ja Viciebski vojevoodkonnad ning ala Dünaburgist põhjas (Latgale) jäid liitriigile. Korrigeerimist toimus ikkagi, kuid Poola-Leedu ida- ja põhjapiirid stabiliseeriti põhiliselt, kuni Esimese jagamiseni.
Sõdadeperiood Osmanite riigiga, Jan III Sobieski muuda
Osmanite riik, kes oli eelnevalt Bogdan Hmelnõtskõi poolt Ukraina asjadesse kaasatud, tõlgendas nüüd sultan Mehmet IV ja tema suurvesiiri Ahmed Köprülü juhtimisel Ukraina korratust võimalusena oma sõjaretkeks piirkonda. Liitriigi sõber, Tatari khaan Mehmet IV Giray kõrvaldati aastal 1666 ja Paremkalda Ukraina kasakahetman Petro Dorošenko, otsides Poola-Vene läbirääkimiste poolt ohustatud Ukraina ühtsust, nõustus Osmanite süseräniteediga. 1666. aasta sügisel kõrvaldasid tatarlased liitriigi sõjaväeüksused Dnepri Ukrainast, kuid 1667. aasta seim vähendas riigi armee ometi kuni 20 000 meheni.
Aastal 1667, kui tatari-kasaka väed ründasid Lwówi (Lvivi), seisis hetman Jan Sobieski väikese väega nende vastas. Pärast seda, kui Poola väed pidasid kaks nädalat vastu vaenlase rünnakutele Pidhaitsi lahingus, nõustusid tatarlased uuendama liitu liitriigiga ja Dorošenko tunnistas selle võimu.
Varsti loobus kuningas Jan II Kazimierz Waza troonist ja asendati abitu Michał Korybut Wiśniowieckiga, mis langes kokku intensiivse fraktsioonide võitlusega liitriigis. Dorošenko ettepanek anda kasakatele täielik autonoomia Ukraina liitumise eest liitriigiga lükati tagasi ja Poola komitee nimetas Dorošenko hetmaniametikohale Mihailo Hanenko. Dorošenko palus abi türklastelt ja nende tatari liitlastelt, kuid tatarlased said kaks korda lüüa Sobieskilt, kes aastal 1671 nad ja Dorošenko Bratslavi vojevoodkonnast välja surus.
Kuid siit alates olid Osmanid, olles edukalt lõpetanud sõja Veneziaga Kreeta pärast, valmis sõjaks liitriigiga. Sõda kuulutati ametlikult ning suur Türgi, tatari ja kasaka invasioonivägi Mehmet IV juhtimisel tungis Bratslavi alale ja Podooliasse. Liitriik oli sisemise korratuse seisundis ja tõhusaks kaitseks võimetu, kaugeim Kamieniec Podolski (Kamjanets-Podilskõi) linnus andis alla, Türgi armee liikus Lwówi suunas, samas tatarlased rüüstasid läänes, jõudes Sani jõeni, võttes arvukalt tsiviilvange. Sobieski ründas vastu, liikudes Krasnystawist lõunasse ja vabastades 44 000 orjastatut, kuid sellest ei piisanud, et takistada Butšatši rahu allkirjastamist oktoobris 1672, liitriigile alandavatel tingimustel. Osmanite riik võttis Podoolia, Bratslavi ja Kiievi vojevoodkonnad ning võttis vastu suure iga-aastase rahalise "kingituse".
See tulemus avaldas Poolas kainestavat mõju. Nääklused lõppesid, 1673. aasta seim rahastas 50 000-mehelise armee, tehti diplomaatilisi korraldusi, et tagada Krimmi khaaniriigi neutraalsus ja Venemaa koostöö. Hetman Sobieski sõjaline pealetung algas sügisel.
Sobieski otsustas rünnata kolmest Türgi korpusest suurimat, mis paiknes Hotinis, kus pool sajandit varem oli Osmanite riigiga veel üks lahing toimunud. Hotini lahing oli võidetud, kui Sobieski jalavägi ja ratsavägi ründasid ja võtsid üle vaenlase kindlustatud positsioonid hetman Chodkiewiczi endises laagripaigas. Katkise sillaga Dnestri jõel purustati lõksujäänud Osmanite armee 11. novembril 1673. Lahing oli selleks ajaks suurim maismaavõit Osmanite riigi üle Euroopas.
Edasisele sõjalisele edule oli kahjulik kuningas Michał Wiśniowiecki surm. Leedu hetmani Mykolas Kazimieras Pacase Sobieski käsualusena võitlemisest keeldumine sundis Sobieskit loobuma oma kavandatud liikumisest Doonau suunas. Poola üksused, kes olid võtnud Iaşi Moldova vürstiriigis, sunniti varsti lahkuma türklaste poolt, kes suutsid oma teiste väekoondistega Kamieniec Podolskis taasühineda.
Jan Sobieski, aastal 1674 kuningaks valitud kui Jan III, jätkas sõda Türgiga. Aastal 1674 lubas Venemaa endale sõjalist tegevust Osmanite riigi vastu ja muutus Türgi pealetungi subjektiks, mille eesmärk oli aidata nende liitlast Dorošenkot, kes oli sel ajal Vene piiramisrõngas Tšigirinis. Sobieski toetas Venemaad sõjaliselt, saades protsessi käigus Bratslavi ala türklastelt tagasi. Aastal 1675 võitis Sobieski Lwówi suunduvaid türgi-tatari vägesid, kui Terebovlja kaitsjad ja lähenev Poola abivägi peatasid vaenlase peaväe, mis seejärel taandus Moldova vürstiriiki. Teine Osmanite väljaajamist soodustav tegur oli venelaste edu, mis viis Tšigirini ülevõtmiseni ja Dorošenko alistamiseni.
Sõja lõpptulemus määrati 1676. aasta kampaaniaga, koos läbirääkimiste ja järgnenud diplomaatilise tegevusega. Osmanite armee sisenes Pokuttjasse ja sattus piki Dnestri jõge ülesvoolu liikudes kuningas Sobieskiga Žuravno lahingusse. Vähemuses poolakad talusid kaks nädalat vaenlase rünnakuid, pärast mida lepiti Prantsusmaa vahendusel kokku vaherahus. See jättis siiski Podoolia koos Kamienieci, Bratslavi ja teiste aladega Türgi kätte. Ukraina kindlustest tuli loobuda Osmanite edu valguses sõjas Venemaaga. Seetõttu oli Žuravno leping liitriigi vaatepunktist vaid ajutine relvarahu.
Rahu Türgiga oli siiski Jan III Sobieski eesmärgiks, kes, seistes silmitsi uue olukorraga Euroopas pärast Pürenee rahulepingut, soovis jätkata ambitsioonikat poliitikat liitriigile otsustava tähtsusega Läänemere alal.
Prantsusmaa oli muutunud suurimaks Euroopa võimuks ja, otsides täiendavat hegemooniat, vaatas oma konkurentide-vastaste liitude poole. Osmanite riik ja Rootsi olid Prantsusmaale juba tähtsad Habsburgide-vastased komponendid, ja liitriik, pärast Oliwa rahu sõlmimist Rootsiga rahus, muutus järgmiseks kandidaadiks. Poola oli aga traditsiooniliselt Austriaga seotud ja püüded lõhkuda seda suhet, millel oli palju magnaatidest toetajaid, täitsid kogu Louis XIV valitsusaja.
Prantsuse-meelne laager kujunes Poolas juba 1660. aastatel, osaliselt kuninganna Ludwika Maria torkimisel, ja Jan Sobieski oli selle liige. Nende plaan valida liitriigi kroonile Prantsuse-meelne kandidaat sai tagasilöögi, kui Michał Korybut Wiśniowiecki abiellus Austria Eleonorega. Pikaleveniv Poola-Osmanite sõda sobis Viini poliitikutele hästi, kuna kaitses kagupiiri liitriigi osalusel, seega võisid nad täielikult pühenduda sõjale Prantsusmaaga.
Jan Sobieski valimine 1674. aastal, kes oli abielus Prantsuse päritolu Maria Kazimieraga, näib olevat otsustavalt tugevdanud Prantsuse-meelset fraktsiooni. Aasta hiljem sõlmiti Poola kuninga ja Louis XIV vahel salajane Javorivi leping, mis nägi ette Friedrich Wilhelmi ja tema Brandenburgi margi vastu kavandatud sõjale Prantsuse hüvitise kahekordistamise sõja korral ka Austriaga. Poola kavatses sõjaliselt Rootsiga koostööd teha ja saada lõpuks tasuks Preisimaa hertsogiriigi, võibolla ka midagi Sileesias.
Prantsuse-Poola kavatsusi häirisid nii rahvusvahelised kui ka liitriigi sisesed takistused. Austria ja Brandenburg pakkusid omalt poolt raha kuninga rivaalidele, et teda käsist siduda. Viin ja Moskva sõlmisid oma lepingu Sobieski poliitika vastu, milles välisriigid lubasid esimest korda kaitsta šlahta "vabadusi", liitriigi nõrkuse tagatisi. Kõige tähtsam on, et rootslaste sõjalised püüdlused nurjusid.
Läänest Pommerist tulnuna said Rootsi väed lüüa ja Friedrich Wilhelm võttis Stettini. Katse võtta Preisimaa hertsogiriiki nurjus samuti. Aastal 1677 sõlmiti Danzigis salajane Poola-Rootsi kokkulepe, mille kohaselt lubas Jan III lasta rootslased läbi Liivimaa Preisimaale, lisaks tugevdades neid oma väega. Rootsi interventsioon jäi venima ja lõppes veel ühe kaotusega. Vaid Louis XIV diplomaatiline tegevus hoidis rootslastele ära Stettini kaotamise.
Lisaks sellele viimasele väidetavale liitriigi katsele Läänemere piirkonnas oli Jan III mõnda aega segatud ka Habsburgide-vastasesse diversiooni Ungaris, mis oli haaratud Imre Thököly juhitud kurutsite ülestõusust. Ungari mässajaid aidati vabatahtlike ja varustusega, ja aastal 1677 sõjaretkega Ungarisse, mida juhtis Hieronim Lubomirski.
Kui kuningas ei suutnud aadlit veenda tegevuse vajalikkuses põhjas, suunas riigi valitsus oma tähelepanu taas idas kaotatud maade tagasisaamise suunas. Kuid Venemaas nähti nüüd liitlast Osmanite võimu vastu. Selleks, et saada tagasi Türgile kagus kaotatud alad ja taastada mõju Moldovas, püüdis Jan III luua suurt Euroopa Osmanite-vastast liitu. Kuigi tema ideed kohtasid külma vastuvõttu enamikus Euroopa võimukeskustes peale paavsti ja Viini, töötasid Türgi enda sõjalised ettevõtmised Sobieski plaanide kasuks.
Mehmet IV, olles lõpetanud aastal 1681 sõja Venemaaga, oli valmis alustama Thököly kaitset ja liikus Austria vastu. Seistes silmitsi valikuga jätta Habsburgide riik oma saatuse hooleks või moodustada sellega liit Osmani sissetungijate alistamiseks, valis Sobieski teise võimaluse, eemaldades end ja tegutsedes sisemiselt Prantsuse-meelse laagri vastu.
Piiratud vastastikune kaitseliit Austriaga kiideti seimis heaks ja sõlmiti 1. aprillil 1683. See nägi ette vastastikuse kaitsekohustuse vaenlase rünnaku korral kas Krakówile või Viinile. Tõepoolest, juulis asus üle 100 000-meheline Osmanite armee Kara Mustafa paša juhtimisel Viini piirama.
Hieronim Lubomirski juba võitles türklastega keiser Leopoldi abistamiseks ja Sobieski marssis kiiresti oma 25 000 mehega Viini lahinguväljale, kus nad täiendasid kokku 70 000-mehelist liitlasarmeed, mis koosnes ka austerlastest ja sakslastest. Sobieski asus juhtima rünnakut piirajatele ja peamine lahing toimus 12. septembril 1683. Võitlusega olid tihedalt seotud liitriigi jalavägi, suurtükivägi ja ratsavägi. Tuhanded Poola husaarid olid suurepäraselt kaasatud võidukas rünnakus Kara Mustafa laagrile. Osmanite pealetungivõimekus sai lõhutud, isegi kui Kara Mustafa suutis rünnakust päästa osa oma taganevast armeest. Viin, värav läände, pääses Konstantinoopoli saatusest.
Vaenlase jälitamine viis kahe Párkány lahinguni. Esimeses vastasseisus sattus Sobieski üllatusrünnaku alla ja vaid kaks päeva hiljem, 9. oktoobril purustasid poolakad üheskoos austerlastega Osmanite Põhja-Ungari valdusi kaitsva Türgi armee.
Siinkohal otsisid liitriigi kaitset Ungari, Transilvaania ja Moldova juhid. Selliste suhete aktiivne otsimine nõudnuks vastasseisu Habsburgide monarhiaga. Soovimata või suutmata seda teha, otsustas kuningas Jan III ühineda Püha Liigaga, Osmanite-vastase liidu ja viimase Euroopa ristisõjaprojektiga, kuhu kuulusid ka Kirikuriik, Veneetsia ja Saksa-Rooma riik. Pakti põhieesmärkideks olid kaotatud territooriumite tagasisaamine ja ühine võitlus kuni ühiselt kokkulepitud rahu saabumiseni. Püha Liiga korraldused piirasid rangelt liitriigi suutlikkust kasutada oma võimalusi ja edaspidiseid tagasilööke võib seostada detsentraliseeritud ja ebaefektiivse Poola diplomaatia ebaõnnestumisega, et kaitsta läbirääkimistel riigi rahvuslikke huvisid.
Pärast Viini võitu puudus eufoorilisel kuningas Sobieskil tunnetus realistlikust poliitilisest otsustusvõimest. Jättes Kamienieci tagasisaamise unarusse, ründas ta türklasi edutult Moldovas. Keisri ja paavsti diplomaatide survel nõustus ta (et motiveerida Venemaad ühinema sõjaga Osmanite riigiga) sõlmima "igavese" rahulepingu tsaaririigiga, mis sõlmiti Moskvas aastal 1686. Leping kinnitas ja täiendas Venemaa eelmisi (Andrussovo vaherahu) territoriaalseid omandamisi ja tagas Venemaale õiguse sekkuda liitriigi asjadesse selle õigeuskliku rahvastiku huvide kaitsmiseks. Venemaa läbiräägitud kohustused ei küündinud täieliku Osmanite-vastase osalemiseni. Aastal 1686 ühines Venemaa Püha Liigaga.
Otsustav arveteõiendamine Osmanite riigiga pidi toimuma aastal 1686 Püha Liiga liitlaste koordineeritud rünnakuga erinevatele Osmanite provintsidele. Koordineerimine osutus kehvaks ja Jan III poolt Doonau pealetungiks kogutud suur vägi ei teostanud olulisi sõjalisi operatsioone. See ja veel üks nurjunud sõjaretk Moldovasse aastal 1691 tähistasid liitriigi sõjalise võimsuse videvikku.
Oma järelejäänud elu jooksul kõhkles haige kuningas Habsburgide-meelse ja Prantsuse-meelse poliitika vahel. Tema poeg Jakub Ludwik Sobieski abiellus Hedwig von Neuburgi, keisrinna õega. Kuninganna Maria Kazimiera, kes edendas liitu Prantsusmaaga, sõlmis aastal 1692 endale lepingu Louis XIV-ga, kuid ei suutnud veenda oma abikaasat, kes tundis seotust Püha Liiga truudusega, et nii teha.
Pärast Sobieski surma püüdis kuningas August II Tugev veel ühte Osmanite-vastast liitriigi kampaaniat korraldada, mille jooksul võideldi vaid Pidgaitsi lahingus. Lõplik Karlowitzi rahu lõpetas aastal 1699 Püha Liiga sõjad Osmanite riigiga. Liitriik peatas Podoolia koos Kamieniec Podolskiga ja Bratslavi piirkonna tagasisaamise. Austria Habsburgide monarhia, mis laienes Ungarisse ja Transilvaaniasse, muutus juhtivaks Kesk-Euroopa jõuks.
Pärast sajandivahetust ei olnud Poola Ukrainasse enam Vene aadlit järele jäänud (vähesed paljudes sõdades ellujäänud otsisid varjupaika Dnepri jõe vasakkaldal) ja Paremkalda Hetmanaati enam ei eksisteerinud. 18. sajandi jooksul saabusid ja taasasustasid laastatud ja tühjaksjäänud Ukraina maad tuhanded Poola šlahta perekonnad ja sajad tuhanded Poola talupojad. Vasakkalda Hetmanaat võitles Ivan Mazepa juhtimisel, kuid rahustati venelaste poolt halastamatult maha ja lõpuks hävitati.
Liitriigi poolt 17. sajandi teises pooles võideldud sõjad täitsid oma peamist rolli kaitsta nii palju kui võimalik idapoolseid valduseid, kus magnaatide latifundiumid enamalt jaolt asusid. Laiaulatuslikud välispoliitika vajadused jäeti tähelepanuta, riigi toimimine oli veelgi halvem ning sõjalised jõupingutused ja hävitustöö aitasid kaasa majanduse edasisele lagunemisele.
Magnaatide oligarhiad, keskvalitsuse langus muuda
Jan II Kazimierz Waza, Michał Korybut Wiśniowiecki ja Jan III Sobieski valitsemised tõid kaasa valitsusvõimu edasise languse ja tõhususe kaotuse, nii kuningliku kontrolli alal kui ka seadusandliku (kesk- ja kohaliku) võimu võimekuse alal. Tavalise šlahta vähenenud edukusega toimusid võimsate magnaatide ja kuninga õukonna muutuvate liitude sees võimuvõitlus ja üsna nõrgad, veel vähesed katsed süsteemi reformida. Jan Kazimierzi ja tema naise Ludwika Maria aegadest, kes hoolitsesid liitriigi heaolu eest, kuid olid hõivatud murest kuningliku pärimise küsimuses, jagunes Poola-Leedu riik mitteametlikult arvukateks territoriaalseteks valdusteks, mida tegelikult kontrollisid piirkondlikud kõrgfeodaalisandad, kes soovisid eelkõige järgida oma era- ja perekonna huvisid.
Janusz Radziwiłł, kõige võimsam Leedu magnaat, loetakse vastutavaks esimese liberum veto juhtumi eest, mida kasutati 1652. aasta seimi arutelude katkestamiseks. See laialdaselt kuritarvitatud tegevus viis lõpuks enamuse oluliste seadusandlike toimingute halvamiseni ja välisvõimud kasutasid oma šlahta-asemikke sisemise reformi takistamiseks liitriigis.
Jan Kazimierzi kehvad suhted magnaatidega aitasid kaasa tema esialgsele võõrandumisele liitriigi aadlist ja relvajõududest 1655. aasta Rootsi Uputuse ajal. Aastal 1658 sõnastas kuningas šlahta patriootlikuma fraktsiooni toel reformiprogrammi, mis sisaldas häälteenamuse reeglite kehtestamist parlamendiistungjärkudel. Ettepanekut toetas aastal 1658 Senat ja seda käsitles seim, mis aastal 1659 asutas komitee uute menetluste rakendamiseks, kuid reformid muutusid peagi lahkarvamuste ohvriks vivente rege ja kuninga pärimisküsimuste üle. Kuigi 1661. aasta seimi ajal Jan Kazimierz ennustas ja hoiatas liitriigi jagamise eest Venemaa, Brandenburgi ja Austria poolt, kui korrastamata pärimisasjad põhjustavad märgatavaid interregnumi perioode, sai reformiprogramm selleks ajaks lüüa ja armee jäi tasustamata.
Hetman Jerzy Sebastian Lubomirski oli opositsiooni keskne kuju, kes oli vastutav kuningliku paari ettevõtmiste ja üritatud reformide lüüasaamises. Tema õhutusel loodi aastal 1661 kroonimaadel ja Leedus tasustamata sõdurite konföderatsioonid. Armee konföderatsioonid kestsid kaks aastat, sundisid parlamenti väljastama suuri rahasummasid, laastatud mõisu ja lõpetama reformiprotsessidest järelejäänut.
Ludwika Maria püüdis sundida Lubomirskit riigist lahkuma. Aastal 1664 süüdistati teda riigireetmises ja mõisteti seimi kohtu poolt süüdi koos vara konfiskeerimise, häbimärgistamise ja riigiametitest vabastamisega. Lubomirski otsis Sileesias keisrilt kaitset, kogus armee ja viis läbi diplomaatilist tegevust eesmärgiga moodustada rahvusvaheline koalitsioon Poola kuninga vastu.
Aastal 1665 sisenes Lubomirski liitriiki avaliku mässuga, mis sai tuntuks kui Lubomirski Rokosz. Peamine sõjaline vastasseis toimus juulis 1666 Inowrocławi lähedal (Mątwy lahing), kus mässajate väed tapsid tuhandeid kuninga parimaid mehi. Võit ei toonud Lubomirskile suurt edu, ta lahkus taas riigist ja suri varsti, kuid Jan Kazimierz pidi ametlikult loobuma oma ja kuninganna vivente rege valimiskatsetest. Pärast vaidlusalust ja katkestatud 1668. aasta seimi loobus kuningas troonist ja lükkas arvukate edasikaebuste ümbervaatamise tagasi. Ta astus siiski samme mõjutamaks oma järglust, vabandades oma vigu (valitsemise tasakaal oli selgelt negatiivne) ja ennustades taas Rzeczpospolita lõplikku surma.
Süsteemi ning eelkõige keskse ja kohalike parlamentlike nõukogude funktsionaalsuse lagunemisega saavutasid konföderatsioonid tähtsa rolli, aseainena, kuid vajaliku valitsemisviisina. Konföderatsioonid, mis tegelikkuses kujutasid endast tavaliselt tihedamini koondunud magnaatide fraktsioone, olid ajutised (kestes mõne aasta) liidud, mille liikmed olid aeg-ajalt sunnitud ühinema, kuid olid vandunud ja sageli sügavalt pühendunud. Konföderatsiooni otsused tehti üldiselt häälteenamusega. Kogu aadel võis liituda, ja ka mõned linnakodanikud ühinesid. Konföderatsiooni juhtisid marssal ja nõukogu ning see oli tavaliselt suunatud monarhi vastu või püüdis kaitsta riiki välissurve eest.
.jpg)
1669. aasta valimistel näitas kogunenud šlahta ootamatult oma muskleid ja tegutses juhtivate magnaadiparteide vastu. Pärast seda, kui valimisseim sõelus välja kõik kandidaadid, kes mingil moel rikkusid õiguslikku protsessi, näitas hirmus rahvahulk oma eelistust keskpärasusele, valides asjatundmatu ja saamatu Michał Korybut Wiśniowiecki. Wiśniowiecki abiellus viitsekantsler, piiskop Andrzej Olszowski soovitusel Eleonorega Austriast, kellest sai tunnustatud Poola kuninganna.
Tekkinud tihedamad suhted Austria Habsburgide riigiga aitasid kaasa liitriigi tõmbamisele selle liitude sfääri ja konfliktidesse Osmanite riigiga.
Kasvava Austria mõju tõttu pahane priimas Mikołaj Prażmowski ja hetman Jan Sobieski juhitud Prantsuse-meelne laager hakkas tugevalt kahjustama kuningas Michałi valitsemist. Liberum veto kinnistus veelgi, kui 1669. aasta seim katkestati enne, kui selle seaduslik tähtaeg möödus. Aastal 1672, pärast seda, kui veel seadusandlikke katseid oli nurjatud ja kui liitriik seisis silmitsi otsese Osmanite invasiooniga, nõudis Prażmowski kuninga tagasiastumist ja Michał vastas pospolite ruszenie kokkukutsumisega, mis muutus Gołąbi konföderatsiooniks, näiliselt riigi kaitseks, kuid tegelikult monarhi fraktsiooni kaitsmiseks ja edendamiseks.
Butšatši rahuga häbistatuna seisis liitriik silmitsi ka kodusõjaga, kui Gołąbi konföderatsiooni poolt ametist vallandatud Sobieski rajas võistleva Szczebrzeszyni konföderatsiooni. Pärast viljatut nääklemist ja Prantsuse-meelse partei kuningakandidaadi surma, surutuna sõjalisse vajadusse, leppisid kaks konföderatsiooni aastal 1673 lõpuks kokku. Kokkulepe tegi võimalikuks ühise seimi, mis suutis esitada vajalikud rahalised ja sõjalised meetmed.
Pärast Michał Wiśniowiecki surma ülendas 1674. aasta valimisseim Jan Sobieski, kes tänu hiljutisele väliedule Osmani rindel suutis välja tõrjuda teised varasemad lemmikud, sealhulgas hertsog Charles de Lorraine. Sobieski oli haritud ja paljureisinud mees paljude huvide ja harrastustega, meisterliku parlamendiliikme ja diplomaadi Jakub Sobieski poeg. Suurt väejuhti Jan III Sobieskit lummas võimalus luua algupärane Poola valitsev dünastia, ja nagu tema eelkäijad, lubas ta pärimisküsimusele tähelepanu mitte osutada, halveneva riigi kiireloomuliste küsimuste arvelt.
Jan III kavatses esialgu ellu viia oma erinevaid plaane, sealhulgas Preisimaa hertsogiriigi vallutamine, pärimisõigus järglastele ja parlamendireform, liidu kaudu Prantsusmaaga. Seistes silmitsi kindla vastuseisuga Austria-meelsete magnaatide laagrist, loobus kuningas pärast 1678. aastat oma Prantsuse-meelsest poliitikast ja koostööpartneritest. Ilmajäetuna märgatavast sisemaisest toetusest tema projektidele pidi Sobieski 1686. aastast võitlema ka Austria, Brandenburgi ja Rootsiga, kes nõustusid koos tegutsema, et vältida muudatusi Poola vaba valimise süsteemis (Venemaa ja Austria olid sarnase arusaamiseni jõudnud juba aastal 1675).
1688/1689. aasta seimil nõudsid kuninga toetajad otsustavat tegutsemist järjest julgema kodumaise opositsiooni vastu, kuid Jan III muutus nõrgemaks ja hoidus vaenlaste vastu jõuliselt tegutsemast ja järgis oma püüdlusi.
Kuninga vanema poja Jakub Ludwik Sobieski 1691. aasta abielu Hedwig von Neuburgiga andis suhete mõõduka paranemise Viiniga.
Haige kuninga viimased valitsemisaastad nägid liitriigis kasvamas korratust, seadusetust, fraktsioonidevahelist võitlust ja anarhiat. Monarh ei suutnud kontrollida isegi enam vaenu oma naise Maria Kazimiera ja nende poja Jakubi vahel. Jan III surmaga aastal 1696 algas pikim, vastuolulisim ja riutuim interregnum riigi ajaloos.
Liitriigi-Saksimaa personaalunioon muuda
Varajane Wettinite valitsemine, Põhjasõda muuda
Olukord oli pärast 1697. aasta valimist liitriigis mõnevõrra muutunud ja ootamatult tõusis Wettinist August II Tugev, jõuka Saksimaa kuurvürstiriigi valitseja (kui Friedrich August I). Ta investeeris suuri summasid, omandas välistoetust ja pöördus oma valimise tagamiseks katoliiklusse, kuid hääletusprotsess ei andnud talle selget võitu. Varasem favoriit François Louis, Conti prints, omas palju toetajaid ja kuulutati priimas Michał Stefan Radziejowski poolt valitud kuningaks. August ja tema järgijad tegutsesid siiski palju kiiremini ja otsustavamalt, kui Prantsuse prints, kelle hilinenud saabumine Danzigisse, kuhu ta seilas, kuid takistati Augusti pooldajate poolt seal randuda, ei olnud piisav, et takistada saksi troonile saamist. Selle tulemuse kinnitas pärast esialgset rahutust 1699. aasta "rahustamisseim".
Liitriigi ja Saksimaa personaalunioon kestis üle poole sajandi, kuid ühendas kaks põhimõtteliselt erinevat poliitilist ja majanduslikku üksust, kes kumbki panid pahaks tihedamat lõimumist ja ühendamist, mille poole August pidevalt püüdles. See raskus kontrollis loomulikult valitseja "absolutistlikke" suundumusi mõlemas riigis ja tema toimimist Wettinite perekonna dünastilises domineerimises. Ambitsioonikas ja võimekas August, kes püüdis järgida Louis XIV samme, arvestamata konkreetse olukorra praktilisi piiranguid, nõrgenes oma seikluslikest ettevõtmistest nii Poolas kui ka Saksimaal.
August II paigutas võimsa Saksi armee liitriiki ja rakendas erinevaid väliseid surveid, et muuta oma poliitilist süsteemi, mis vaid võõrandas Poola aadlit ja demoraliseeris veelgi laiemat ühiskonda, kes sunnitud jälgima rikutud, kuid kõigil tasemetel edutut moodustist. Liitriigi sõjaväel puudusid andekad väejuhid ja see kaotas oma võitlustahte, isegi kui Põhjasõja ajal võis see olla kuni 50 000-meheline (lisaks 30 000-mehelisele Saksi armeele). Pärast 1717. aastat oli radikaalselt vähenenud Poola armee muutunud oma endise hiilguse tühjaks kestaks. Ka liitriigi diplomaatia langes tundmatusse, hoolimata sellest, et August II omas laialdast residentidest Euroopa diplomaatia teenistust ja kes enamuses olid saksid. Liitriik oli muutunud passiivseks osaliseks Euroopa poliitikas, millele vastandusid aktivistid, kuid selles mõttes Saksi õukonnale murettekitavad.
Oma valitsemisaja alguses jõudis August II üksmeelele Brandenburgi kuurvürsti Friedrich III-ga, mis võimaldas Hohenzollerni valitsejal aastal 1698 Elbingi (Elblągi) üle võtta. Tugev negatiivne reaktsioon liitriigis andis veel ühe võimaluse rünnata endist Preisi vasalli, mis võis olla Augusti eesmärk. Kuid küsimus lahendati läbirääkimiste kaudu ja Friedrichi taandumisega linnast aastal 1700, kuid sellele järgnes piirkonna osaline taasokupeerimine aastal 1703.
Leping Saksimaa, Venemaa ja Taani osalusel, millega allakirjutanud otsisid võimalusi tagasi saada varem Rootsi poolt hõivatud territooriumid, sõlmiti aastal 1699 ja sai eellooks Põhjasõjale. Taanlased olid mures Rootsi tungimise pärast Holsteini, rahu Osmanite riigiga võimaldas Peeter Suurel suunata oma tähelepanu põhja ja August II esindas Poola nõudeid Liivimaale, kus tema kaitset küsis Liivimaa aadli esindaja Johann Reinhold von Patkul.
Vaenutegevus algas 1700. aasta alguses, kui taanlased ründasid Holsteini ja August üritas ootamatult Riiat vallutada. Kuid Rootsi armee oli valmistunud ja Karl XII erakordse juhtimise all, liidus Inglismaa ja Madalmaadega, sundis Taanit varsti rahu sõlmima ja purustas Peeter I suurema väe Narva lahingus. August II, suutmata isegi pärast pikka piiramist Riiat vallutada, tahtis sõjast välja astuda. Kuid Rootsi jaoks näis Saksimaa ja liitriigi unioon strateegilise ja majandusliku ohuna ja Karl nõudis, et August vabastaks rahu tingimusena Poola trooni. Rootsi monarh ootas liitriigis märkimisväärset toetust, kus Leedus võimas ja kuritahtlik Sapieha magnaadifraktsioon sai kodusõjas lüüa (Valkininkai (Olkieniki) lahing novembris 1700) ja oligarhid pöördusid kaitseks ja Augusti eemaldamiseks Karli poole.
Karl võitis Saksi armeed aastal 1701 lahingus Riia lähedal, hõivas Kuramaa ja sisenes liitriiki, mis sel ajal ei olnud ametlikult sõjas osaline. Rootslased võtsid Varssavi ja liikusid Krakówi suunas, mis samuti langes, kui Saksi ja Poola väed juulis 1702 Klissowi lahingus lüüa said. Veel Saksi kaotusi toimus järgmisel aastal Pułtuski ja Thorni (Toruńi) all, mis lõhestas liitriigi aadli ja süvendas Saksi-vastast opositsiooni, mida juhtis kardinal Radziejowski. Kutsuti kokku peamiselt Suur-Poola aadlist koosnev Varssavi konföderatsioon ja 14. veebruaril 1704 kuulutati August Karl XII soovide kohaselt troonilt tõugatuks. 12. juulil toimus Poznańi vojevoodi Stanisław Leszczyński kuningaks valimine. See oli esimene vaba valimine, mille tulemuse kehtestas välisvalitseja ja valitud noor, haritud Poola magnaat oli täielikult Karlile alluv. Stanisławi ülendamisele järgnes üleriigiline kodusõda ja Varssavi rahu (1705), eesmärgiga allutada liitriik Rootsi võimule. Rootsi monarhile anti püsivalt laialdasi territoriaalseid ja muid soodustusi, nagu õigus majutada ja värvata vägesid, ja ta kavatses kasutada liitriigi vahendeid võitluseks Venemaaga, oma peamise vastasega.
Enamus Poola aadlist oli Varssavi konföderatsiooni vastu ja pidas Leszczyński valimist ebaseaduslikuks. Peamiselt Augusti-meelne partei moodustas 1704. aasta mais Sandomierzi konföderatsiooni, mida juhtis marssalina Stanisław Denhoff, kuulutades oma kavatsust kaitsta kuningat ja riigi ühtsust ja otsides tsaaririigilt kaitset. Seepärast sõlmiti 30. augustil 1704 hiljuti venelaste poolt võidetud Narvas leping eesmärgiga hõlbustada ühisrinnet Rootsi vastu, andes Venemaale õiguse võidelda Rootsi armeega liitriigi territooriumil. Liitriigile lubati (ei täitunud kunagi) Liivimaa tagasisaamist ja tsaaririik kohustas end aitama Semjon Palij kasakate ülestõusu mahasurumisel Paremkalda Ukrainas, kuid leping avas võimalusi Venemaa tulevasele sekkumisele liitriigi asjadesse.
Arengud sõjalisel rindel aga ei läinud enam nii, nagu lootis Saksi-meelne enamus. Ühine Vene-Saksi-Poola pealetung nurjus, kui Karl sundis venelasi Grodnost loobuma ja Saksi-juhitud koalitsiooniarmee sai aastal 1706 Fraustadti lahingus lüüa. Tema jaoks soodsal Hispaania pärilussõja tulemusel suutis Karl XII siseneda Saksa-Rooma riiki ja okupeerida Saksimaa. August II pidi nõustuma 1706. aasta Altranstädti rahu alandavate tingimustega, milles ta loobus Poola kroonist.
Enne lepingu ratifitseerimist suutis August siiski lüüa Kaliszi all ühendatud Rootsi ja Varssavi konföderatsiooni väge, mis jättis enamuse liitriigist Rootsi okupantidest puhtaks, kuni Karl Sileesia kaudu taas sisenes. Sandomierzi konföderatsioon pidas oma liitu Peeter Suurega ka Karli Moskva-pealetungi ajal, kui Vene väed Poolast lahkusid. Stanisław Leszczyński tagala kaitseks jäetud väed said selle ja Poola Karli-vastaste poolt Koniecpoli lahingus lüüa. Stanisław ja Rootsi üksused, keda häirisid taas Sandomierzi konföderaadid, ei suutnud läbi murda ja ühineda Karliga, kes oli Ukrainas ummikus, kus kasakahetman Ivan Mazepa ei suutnud suuresti täita oma rootslastele lubatud toetust. Venelased hävitasid Liivimaalt läheneva Rootsi abiväe ja seega aitas Sandomierzi konföderatsiooni liitlaste tegevus oluliselt kaasa Karli lõplikule kaotusele Poltava lahingus aastal 1709.
Pärast Poltavat viidi ülejäänud Rootsi väed liitriigist välja ja August II võim taastati, kui Leszczyński otsis pelgupaika Rootsi-kontrollitud Stettinis. Karl XII põgenes Benderisse, Osmanite võimu alla, ja oli ikka vee rahutuste põhjuseks liitriigis. Vene-Türgi sõda (1710–1713), mille algatas Karl, lõppes tsaar Peetri kaotusega, kes kohustus oma väed liitriigist välja viima. Augusti sõjaretked Lääne-Pommerisse aastatel 1711–13 koos taanlaste ja venelastega andsid vaid Stettini Preisimaale.
Neil asjaoludel soovis August lõpetada oma osalemise sõjas ja vabastada end Peeter I-sõltuvusest, mis oli eelnevalt vormistatud 1709. aasta Thorni lepinguga, kuid saavutas vaid osalist edu. Rootsiga rahu saavutamine, mis tugevdanuks Augusti seisundit suhetes Peetriga, muutus samuti ebaselgeks, kuna Karl XII esitas ülemääraseid nõudmisi, sealhulgas suurt hüvitist Leszczyńskile. Vaenutegevuse jätkamine oli vajalik, kuna Karl, tulles maapaost tagasi, alustas Stralsundis armee loomist, ohustades Saksimaad ja Poolat. Stralsundi piiramine (1711–15), mille võtsid ühiselt ette Saksimaa, Preisimaa ja Taani väed, lõppes selle vallutamisega ja lõpetas põhimõtteliselt Saksimaa osalemise suures sõjas. Liitriik-Saksimaa lõpetas ainsa riigina võidukas koalitsioonis ilma territoriaalse kasutu.
August II tegevuse eesmärgiks oli kuningavõimu tugevdamine liitriigis. Aadli vastuseis Saksi vägede paigutamisele Poolasse, selle maksumus ja sisemiselt ähvardav roll viis sõjalise vastupanuni, mille esimene katse oli aastal 1714 ja seejärel kindlamalt aastal 1715, kui tegevus ühendas Rootsi-meelse ja Vene-meelse laagri ning Peeter I tugi oli tagatud. Sügisel organiseeriti krooniarmees Saksi-vastane võimekus ja võitlus algas, kus ulatuslikult osalesid mitte ainult šlahta, vaid ka sõjalisest panusest rõhutud talupojad. Novembris moodustati eesmärgiga saksid liitriigist välja ajada Tarnogródi konföderatsioon, Stanisław Ledóchowski sai selle marssaliks.
Laienev liikumine, võimetu missiooni üksi täitma, taotles Peeter I vahendust. August nõustus ja järgnes mitu kuud Vene suursaadiku poolt hõlbustatud läbirääkimisi, kusjuures vaheldumisi käisid võitlused. Lõpuks nõudis August Vene vägede sekkumist, konföderaadid said saksidelt Kowalewo lahingus lüüa ja 3. novembril 1716 sõlmiti Varssavis leping kuninga ja Poola aadli vahel. Leping ratifitseeriti ühepäevase Hääletu seimi poolt 1. veebruaril 1717, nimetus tuli sellest, et debatt ei olnud lubatud. Tulemuseks oli kompromiss, milleni jõuti kuninga ja Tarnogródi konföderatsiooni esindajate läbirääkimistel, kuid tsaaririigi vahendus ja järelevalve tähistasid pöördepunkti Poola-Vene suhetes.
Varssavi leping ja Hääletu seim lahendasid arvukalt vaidlusi tekitanud küsimusi ja tulemuseks oli riigi piiratud reformimine, hõlmates osa, mida nõudsid rohkem valgustatud šlahta poliitilised publitsistid (Stanisław Szczuka, Stanisław Dunin-Karwicki). Poola-Saksimaa suhet piirati rangelt personaaluniooniga. Saksi ministritel keelati otsustada Rzeczpospolitad puudutavaid asju. Kuningas võis pidada vaid 1200 Saksi ihukaitse sõdurit ja tal ei lubatud pikemat aega Saksimaal elada .
Liitriigi sõjaline jõud oli tegelikult 18 000 sõduriga piiratud, kuid oli tagatud püsiva maksustamiskorraga. Riigieelarve, kuigi suurem, moodustas vaid murdosa Venemaa või Preisimaa omast. Hetmani-tasemel väejuhtide privileege vähendati. Piiranguid rakendati ka piirkondlike seimikeste õiguslikule pädevusele, mida osutus raskeks rakendada keskse seimi pideva puudulikkuse tõttu.
Poolas ja Saksimaal Põhjasõja käigus tekkinud suunamuutused peegeldasid jõudude uut konfiguratsiooni Euroopas ja olid püsivat laadi, millest kaasaegsed ei olnud kohe teadlikud. Saksa-Rooma keiser Karl VI ja Suurbritannia kuningas George I töötasid aastal 1719 Viinis välja liidu August II-ga, eesmärgiga kontrollida keiserliku Venemaa laienemist, kuid mis nõudis liitriigi osalemist. Kuid Peeter I tegi liitriigiga koostööd, tõmbas oma väed sel samal aastal välja ja vastavalt ei ratifitseerinud seim lepingut. August suutis endiselt end Peetri protektoraadist vabastada, kuid vastutasuks jäeti välja Uusikaupunki rahu läbirääkimistelt, mis aastal 1721 sõja lõpetas. Venemaa võttis Liivimaa ja liitriik ei jaganud enam piiri Rootsiga. Tegelikult oli Poola, lisaks Rootsile, sõja peamine ohver, tema rahvastikule, majandusele, iseseisvuse tasemele, võimele poliitiliselt tegutseda ja enesekaitse potentsiaalile tekitatud kahju tõttu.
Hiline Wettinite valitsemine, Poola pärilussõda, magnaatide fraktsioonid muuda
August II Tugeva 15 viimast valitsemisaastat iseloomustas jätkuv magnaatide fraktsioonide erategevus, kuid ka kauaoodatud rahu saabumine ja liitriigi reformistliku laagri moodustumine. Pärast seda, kui 1717. aastast olid tema kõige ambitsioonikamad või äärmuslikumad ettevõtmised piiratud, keskendus August II oma pojale Friedrich Augustile Poola pärimisõiguse tagamisele, mille vastu olid nii siseriiklikud kui ka välismaised jõud. August otsis toetust Austrialt ja tal oli keiserlikke poliitilisi ambitsioone. Poeg Friedrich August pöördus katoliiklusse ja abiellus aastal 1719 keiser Joseph I tütre Maria Josephaga.
Liitriigis pettus August kroonihetman Adam Sieniawski ja Leedu hetman Ludwik Pociej karmist vastuseisust, kes võitlesid kuninga õukonnas ja keda kaitses tsaar Peeter. Nad lõhkusid järjest parlamendiistungeid ja sundisid 1724. aastal kuningat oma usaldusväärset ministrit Jacob Heinrich von Flemmingit peamise sõjalise formatsiooni juhtimisest eemaldama.
.PNG)
Sel ajal oli August suuteline Thorni (Toruńi) verekohust enda poliitiliseks kasuks kasutama. Verekohus oli usuline häiring ja vastasseis, hõlmates katoliiklasi ja protestante (luterlasi), millele järgnes riigikohtu otsus, mis mõistis 10 protestanti surma. Asi peegeldas usulise sallivuse üldist halvenemist liitriigis, mõisteti välismaal laialdaselt hukka ja vaid Peeter I surm hoidis ära välise sõjalise interventsiooni, mida vastuseks ette valmistati ja milles pidi osalema Preisimaa Friedrich Wilhelm I. August keeldus süüdimõistetute nimel sekkumast ja tema seisund mittekahetseva ja järeleandmatu šlahta seas paranes. Järgnenud jõupingutused Poola välissuhete normaliseerimiseks lõppesid, kui liitriik sattus fraktsioonide võitlusse, mille peamised osalised olid kaks hiljuti moodustatud suurt rivaalitsevat magnaatide laagrit, mida juhtisid vastavalt Czartoryski perekond ja Potocki perekond.
Äsja esiletõusnud Czartoryski partei, tuntud kui Familia, väljendas patriootilist muret, näitas poliitilist aktiivsust, nägi uudne välja ja oli seotud August II-ga. Sinna kuulusid võimsad valgustajad nagu August Aleksander Czartoryski, Michał Fryderyk Czartoryski ja Stanisław Poniatowski, väga edukas kindral ja diplomaat, varem Rootsi Karl XII teenistuses.
Potocki laager püüdis võidelda Familia tõusu vastu ja ühendas suuremat osa ajalooliselt silmapaistvamaid perekondi, sealhulgas Leedu Radziwiłłid, Sapiehad ja Ogińskid; nende juhtide hulgas olid Józef Potocki ja priimas Teodor Andrzej Potocki. Toetajad, halastamatu konkurents tippametitele takistasid keskvalitsuse tegevust August II valitsemisaja lõpul. Stanisław Konarski, tuntud teedrajav reformija mõistis hukka seimi menetluse rikkumise ja kaitses Familia' seisukohti alustava publitsistina aastal 1732.
August II arvestas Familia toetusega seoses tema poja Friedrich Augusti Poola-pärandiga, kuid kui Prantsusmaa Louis XV abiellus Marie Leszczyńskaga, hakkasid tõusma viimase isa, endise lühiajalise kuninga Stanisław Leszczyński võimalused, kuni ta saavutas mõlema magnaatide laagri ja suurema osa šlahta toetuse. Kuid liitriiki ümbritsenud riigid olid mõlema kandidaadi vastu. Et kontrollida olukorda nende nõrgas Poola-naabris, sõlmisid nad mitu lepingut, alustades aastal 1720 Potsdamis Venemaa ja Preisimaa vahel, mis tipnes Kolme musta kotka lepinguga aastal 1732. Selles lepingus osales ka Austria ja see määras Portugali infanti Manuel de Bragança tulevaseks Poola kuningaks. August II viimase minuti meeleheitlikud sepitsused ja skeemid katkestas tema surm 1. veebruaril 1733.
.jpg)
Suurem osa Poola aadlist valis 12. septembril 1733 haruldasel üksmeelel Leszczyński. Endisel kuningal puudus aga tugev toetus isegi Prantsusmaalt ja ta pidi Varssavisse maskeeritult hiilima.
Saksi õukond suutis vahepeal Peterburi ja Viiniga kokkuleppele jõuda ning laiendatud soodustustega, sealhulgas Kuramaa andmine keisrinna Anna Ivanovna favoriidile Ernst Johann von Bironile, tagada nende toetuse salajases Löwenwolde lepingus. Leidus lahket Poola aadlit, Vene sõdurid toodi sisse ja 5. oktoobril "valiti" Wettin kui August III kuningaks. Liitriigi kroon, taas vaidlusalune, otsustati relva jõul.
Friedrich Augusti armee sisenes liitriiki ja võttis Krakówi, kus jaanuaris 1734 toimus kroonimine. Stanisław Leszczyński läks Danzigisse, kus ta ootas tõsist abi Prantsusmaalt. Linn ise toetas teda ning pani Vene ja Saksi vägedest ümber piiratuna neli kuud julgelt vastu, aga kui krooniarmee päästeüritus venelaste poolt nurjati, pidi Danzig 29. mail 1734 alla andma.
Tabatud Leszczyński toetajad sunniti tunnistama Augustit, samas kuningas ise põgenes ja leidis varjupaiga Preisimaal Friedrich Wilhelmi kaitse all. Königsbergis andis Stanisław novembris 1734 välja manifesti, millele vastuseks moodustati Tarnobrzegi lähistel Dzikówi konföderatsioon, selle marssal oli Adam Tarło. Konföderaadid kogusid relvastatud vastupanu, mis oli mõeldud liitriigi terviklikkuse ja iseseisvuse kaitseks, kuid Venemaa ja Saksimaa vägedel ei olnud suuri raskusi nende üksuste kaotamisel.
Prantsusmaa, võidukas Austria üle läänes, kaotas oma (mitte kunagi väga tugeva) huvi Stanisław Leszczyński toetamiseks ja sõlmis aastal 1735 Viinis vaherahu, millest sai aastal 1738 rahuleping. Leszczyński pidi jätma Poola krooni ja sai vastutasuks eluajaks lääniks Lotringi hertsogkonna.
Liitriigis rahunes olukord 1736. aasta Rahustamisseimiga, mis omistas lõpuks riigi tippametid Józef Potockile (kroonihetman) ja peamistele Augusti valijatele. Võõrväed lahkusid liitriigist, kuid selle suveräänsus jäi tõsiselt ohustatuks ja Poola aadel kaotas tegelikult oma kõige kallima privileegi, riigi monarhide vaba valimise.
August III halvenev tervis sundis teda lõpuks poliitilisest tegevusest loobuma ja selle oma võimsatele vahendajatele, sealhulgas minister Heinrich von Brühlile ja marssal Jerzy August Mniszechile üle andma. Pärast 1754. aastat toetas Augusti õukond Familia reformistlikku tegevust, mis oli ikka veel kaasatud magnaadiparteide võitlusse. Järgnenud Saksimaa kaotused Seitsmeaastases sõjas põhjustasid Dresdeni õukonna ja selle Poola toetuslaagri täieliku poliitilise mandumise.
Sisemine poliitiline võitlus oli mõjutatud varajasest valgustusideoloogiast ja Poola-Leedu riigi halvenenud seisundi teadmisest. Reformide vajalikkust, sealhulgas kiireloomulisi sotsiaalseid küsimusi, nagu linnaklasside majandusliku ja poliitilise mõjuvõimu suurendamine ja isiklik vabadus talurahvale, käsitleti arvukates kirjutistes. Stanisław Konarski alustas haridusreformi, Stanisław Poniatowski üllitis enne 1744. aasta seimi selgitas Czartoryski partei terviklikku reformiprogrammi, sealhulgas merkantilismi ja majandusliku arengu edendamist. Antoni Michał Potocki võistlevast laagrist postuleeris samuti põhilisi sisemisi reforme.
Magnaatide fraktsioonid kasutasid välisabi: Potocki rühma toetas Preisimaa Friedrich II, Czartoryski Familia tajus keiserlikku Venemaad tulevase liitriigi saatuse lõppotsustajana. Kodumaiste pettuste ja välismaise sekkumise juures ei saanud hädavajalikud riigikassa ja sõjaväereformid kunagi teoks, hoolimata paljudest ilmsetest võimalustest ja tihedatest kõnedest, eriti 1744. aasta seimil. 1750. aastatest ja ülejäänud August III valitsemisajal langes liitriik anarhiasse, korruptiivsesse erategevusse ja piiramatusse jõukasutusse välisjõudude poolt.
Liitriiki ümbritsevates riikides toimusid märkimisväärsed ümberkorraldused. Endise Hertsogliku Preisimaa nüüd suveräänsed Hohenzollerni valitsejad tugevdasid oma kontrolli ka Läänemere rannikualade üle, mis asusid liitriigi Kuninglikust Preisimaast läänes, ja otsisid võimalust Poola Pommeri osade annekteerimiseks, sealhulgas "Via Regia" ühendus Ida-Preisimaa ja Preisi kuningriigi lääneosade vahel. Kui Venemaa takistas sel ajal nende plaanide elluviimist, suunas Friedrich II oma tähelepanu Sileesia tagasivõtmisele, see piirkond oli mitu sajandit olnud Böömimaa ja Austria kontrolli all.
Kasutades ära Habsburgide dünastilist kriisi pärast Maria Theresia troonilesaamist, tungis ta aastal 1740 Sileesiasse. Austerlased püüdsid vallutatud ala tagasi saada, kuid said Mollwitzi lahingus lüüa ja olid seejärel hõivatud Austria pärilussõjast. Breslau eelrahu ja Berliini rahu (1742) andsid Preisimaale suurema osa Sileesia territooriumist. Preisimaast sai Poola ainus läänenaaber ja Preisi edusammud ähvardasid (seni tugevat) etniliselt poola, sageli protestantlikku Sileesia rahvastikku kasvava germaniseerimise survega. Habsburgide riik talletas palju paremini vähemuste kultuure kui Hohenzollernid Ida-Preisimaal.
Esimesele Sileesia sõjale järgnesid teine (1744–45), mille peatas Dresdeni rahu, ja kolmas (1756–63). Saksimaa osales kõigis kolmes, lootes territoriaalset ühendust liitriigiga. Preisimaaga liidus Saksi armee purustati Friedrichi Olomouci kampaania ajal aastal 1742. Teises (kui Preisimaa tungis kuurvürstiriiki) ja kolmandas sõjas asus Saksimaa toetama Habsburge, püüdes 1744. aasta seimil edutult Poola osavõttu. Varssavi leping (1745) ei suutnud oluliselt tugevdada Augusti positsiooni liitriigis.
_005.jpg)
Seitsmeaastane sõda põhjustas Saksi armee hävingu, mis preislaste poolt rünnatuna kapituleerus Pirnas aastal 1756; Saksimaa langes Preisimaa okupatsiooni alla. Vaatamata kaugeleulatuvatele Preisi ja Vene ekspansionistlikele kavadele säilitas Hubertusburgi rahu aastal 1763 piirkonna territoriaalse status quo. Kuigi Saksimaa kaotused takistasid (pärast August III) Wettinite personaaluniooni jätkumist liitriigiga, oli relvitu ja kaitsetu Rzeczpospolita naaberriikide poolt palju kindlamaks territoriaalseks sissetungiks küps.
Unioon Saksimaaga andis mõlemale osalevale ühiskonnale kasulikke majanduslikke ja kultuurilisi tagajärgi. Saksid olid olulised varajase valgustatuse intellektuaalse voolu levitamises liitriigis. Józef Aleksander Jabłonowski, teadusühingu asutaja Leipzigis, oli üks Saksimaal aktiivseid poolakaid. Personaaluniooni aegu mäletatakse Poola-Saksa positiivsete vastasmõjude perioodina.
Sarmatismi-ajastu kultuur muuda
Sarmatism ja vastureformatsioon muuda
Kultuuri valdkonnas domineeris aastatel 1648–1764 barokkstiil, viimastel kümnenditel moodustus ka varajane valgustatus. 18. sajandi keskpaik oli üleminekuperiood kahe vahel. Olles osa mittehomogeensest Euroopa barokist, omas liitriik ainulaadset, algset positsiooni. Lääne-Euroopa elemendid segunesid orientaalse mõjuga ning rahvusliku stiili ja traditsiooniga, kõik täielikult ühendatud laiemas piirkondlikus sarmatismikultuuris.
Tihedad kultuurilised kontaktid Itaaliaga, mis pärinesid renessansiajast, olid tugevalt säilinud. Arvukalt Itaalia kunstnikke töötas liitriigis, neid toetasid kuninga ja magnaatide õukonnad, samas paljud Poola kõrgaadlikud reisisid Itaaliasse õppima, osalema palverännakutes või tutvuma vaatamisväärsustega, ja üha rohkem ka Prantsusmaale, et kasvatada aristokraatlikke kontakte ja tutvuda lääne eluviisidega sellistes suurtes keskustes nagu Pariis või Versailles.
18. sajandil muutus domineerivaks kasvav Prantsuse kultuuriline mõju, millega kõrvuti kasvas Euroopas Prantsusmaa poliitiline tähtsus ning selle kunsti ja kirjanduse õitseng. Kaks kuningannat, kes olid prantslased, Ludwika Maria ja Maria Kazimiera, aitasid oluliselt kaasa kultuurilistele kontaktidele ja üha tavalisematele peresidemetele Prantsuse ja Poola aristokraatlike ringkondade vahel. August II, kes ise oli prantsuse keele imetleja ja Versailles eeskujude järgija, õukond tugevdas suundumust ja prantsuse keel oli sealt alates tavakasutuses, kuid enamasti magnaatide klassi sees.
Saksa kultuurilised eeskujud mõjutasid tugevalt Saksa ja protestantlikke pürjeleid, eriti Kuninglikul Preisimaal ja Poznańi alal, mõned neist olid saanud hariduse protestantlikes ülikoolides Saksamaal. Saksa kultuur muutus märgatavaks 18. sajandi liitriigi personaaluniooni kontekstis Saksimaaga. Vähem levinud, kuid esindatud oli ka muude protestantlike Lääne-Euroopa kultuuride mõju, mille varasematel etappidel oli Hollandi mõju märgatavam kui Inglise. Juudi pürjeliringkonnad liitriigis olid olulised kaubandus- ja kultuurikontaktides. Mõned juudid said hariduse välismaal vähestes Euroopa ülikoolides, kes juudi kandidaate vastu võtsid.
Idamaised mõjud hakkasid selgelt eristuma ja läbi kogu 17. sajandi kasvama. Liitriigi aadel arendas eelistust tatari, türgi, pärsia ja ka idaslaavi kunstilistele maitsetele, mis olid seotud islamirindel võideldud sõdade ja saadud saagiga ja Poola aadli oletatava Musta mere ranniku (sarmaadi) päritoluga. Kirjanduslikud ja keelelised huvid liikusid samuti selles suunas. jesuiidist misjonär Tadeusz Krusiński reisis palju ja avaldas ladina keeles, sealhulgas 1733. aasta aruanne tema kogemusest Pärsias.
17. sajandi algusest põhines Poola barokkkultuur ideoloogiliselt sarmatismil ja vastureformatsioonil, mis selle sajandi jooksul sulandati katoliku rahvusliku missiooni üheks võimsaks vooluks. Poola, Leedu ja Vene aadel taandati seega üheks ühise päritoluga messianistlikuks "rahvuseks", kelle kutsumus oli kristluse ja vabaduse kaitsmine Euroopas. "Valitud" poola rahva ainulaadselt mõistetavat rolli propageerisid selle perioodi juhtivad kirjanikud, sealhulgas Wacław Potocki ja Wespazjan Kochowski, ja see jäi pikaks ajaks rahvusliku müstika osaks. Selle väidetavalt kodanikumõtlemisega, enesekindla vaatepunkti praktilised kõrvalsaadused olid kolkapatriotism, ksenofoobia, seisak ja sallimatus. Poola katoliku kirik jäi samuti rahvuslikuks ja intellektuaalselt tagurlikuks kuni 18. sajandini, kui Trento kirikukogu reforme hilinenult ja järk-järgult rakendati. Mitme ordu kloostrite tohutu levik sel ajal omas vähe konstruktiivset mõju rahva vaimsele elule või rahvahariduse tasemele. Nõidade kohtuprotsessid ja hukkamised näiteks, kuigi mitte nii tavalised kui Saksamaal, toimusid pidevalt 18. sajandi keskpaigani.
Poola rahvas muutus 17. sajandi esimesel poolel üldiselt tagasi katoliiklikuks, kuid protestantide-vastased rünnakud jätkusid. Need võtsid enamasti kirjutatud katoliku propagandapamflettide ja eriarvamuste range kirikutsensuuri vormi. Üks selge näide usuvähemuste vastu võetud aktiivsest tagakiusamisest oli Poola vendade väljasaatmine, kes Rootsi uputuse ajal toetasid tugevalt kuningas Karl Gustavit. 1658. aasta seim mõistis niinimetatud ariaanid väljasaatmisele, väljaarvatud juhul, kui nad pöördusid katoliiklusse. Selle tagajärjel lahkus aastal 1660 liitriigist mitusada perekonda (umbes 5000 inimest), samas kui teised, keda ähvardas surmanuhtlus ja vara konfiskeerimine, võltsisid pööramist, et vaid allutada end edasisele seadusjärgsele tagakiusamisele. Poola vennad kuulusid kõige valgustatuma ühiskonnaosa hulka ja nende väljasaatmine avaldas tugevat negatiivset mõju riigi intellektuaalsele arengule. Teised protestantlikud usulahud jäid vähemalt ametlikult 1573. aasta Varssavi konföderatsiooni reeglite poolt kaitstuks. Paljud Sileesia protestandid tulid liitriiki, et vältida taaskatoliseerimist Saksa-Rooma riigis pärast 1648. aasta Vestfaali rahu. Siiski järgnesid varsti uued piirangud.
"Ariaani register", kehtestatud pärast sekti lahkumist, sisaldas tegelikkuses mitmesuguseid juhtumeid usulisest tagakiusamisest ja ametlikust kirikust eraldumise süüdistustest, nagu ateism või apostaasia. Apostaasia keelustati aastal 1668. Aastast 1673 võisid vaid katoliiklased saada aadli või indygenat hulka; välismaise aadli staatuse tunnustamine (üleviimine). Aastal 1717, pärast Põhjasõja hävingut, ei lubatud protestantidel nende koguduste struktuure taastada või uusi luua. Neil keelati pidada riigiameteid ja eemaldati kesksest parlamendist. Kõik diskrimineerivad seadused koguti 1733. aasta seimi statuuti, pärast mida ei omanud liitriigi protestandid enam olulisi poliitilisi õigusi. Religioonist inspireeritud vägivalla tegelikud juhtumid, nagu 1724. aasta Thorni verekohus, olid haruldased ja domineeris märkimisväärne usuvabadus. Mitteaadlikud meelitasid vähem kontrollimist ja paljud välismaised tagakiusatud vähemused võisid riiki asuda ja oma usu säilitada. Õigeusu kiriku hierarhiat liitriigis sunniti uniooniga nõustuma 18. sajandi alguses.
Paljuvähenenud protestandid jäid olulisteks. Nad tegid koostööd mitmete usulahkudega ja esitasid kaebusi seoses Oliwa rahu garantiidega või väliseks (Preisi, Inglise ja Hollandi) kaitseks piirangute kehtestamise korral. Sileesia osadesse, Pommerisse ja Preisimaale jäänud etnilised poolakad ja kultuuriliselt aktiivne asurkond oli protestantlik pürjeliklass kui nende juhtiv osa.
Küps barokkkultuur muuda
Sarmatismi ja vastureformatsiooni domineerimine ning liitriigi nõrk kultuuriline areng eelmise perioodiga võrreldes olid tihedalt seotud vähenenud üldhariduse tasemega. Mis oli jäänud järele sõdadest hävitatud või kahjustatud ja huvipuuduses koolisüsteemist, keskendus usulisele haridusele ja kultiveeris sidet šlahta "vabadustega". Kihelkonnakoolide ja keskkoolide arv kasvas 18. sajandil, tõsisem reform algas 1840. aastatel. Paljusid keskhariduskolledžeid juhtisid jesuiitide ja piaristide vaimulikud ordud. 18. sajandi alguses oli kirjaoskamatuse tase vahemikus umbes 28% kõrgaadlil kuni 92% väikeaadlil, kusjuures üle 40% keskmisel aadlil ja pürjelitel.
Protestantlikel keskkoolidel läksid mõnevõrra paremini, eesotsas hästijuhitud gümnaasiumitel Danzigis ja Thornis. Sileesias asusid Poola protestantlikud koolid, eesotsas pietistliku kooliga Teschenis ja munitsipaalkooliga Breslaus.
Kõrgkoolid püsisid pikema aja jooksul muutumatuna. Huvitatud noored kõrgaadlikud või rikkad pürjelid läksid õppima Itaaliasse või teistesse Lääne-Euroopa riikidesse. Jesuiitlik Breslau akadeemia loodi aastal 1702 ja meelitas tudengeid liitriigist. Olemasolevad kohalikud asutused Krakówis, Vilniuses, Zamośćis ja Lwówis õpetasid enamasti skolastilist teoloogiat ja filosoofiat.
Seepärast olid teaduslikud saavutused üldiselt tagasihoidlikud. Üks edukas astronoom oli Johannes Hevelius (1611–87) Danzigist, kuulus täpsete taevavaatluste poolest omavalmistatud seadmetega. Adam Adamandy Kochański ja Stanisław Solski olid jesuiitlikud matemaatikud ja astronoomid; viimane oli ka insener.
.jpg)
Ajaloo uurimises on kõige tähtsam Kasper Niesiecki heraldikatöö "Poola kroon" (1740), mis pakub palju informatsiooni Poola šlahta klannide kohta.
Sotsiaalne ja poliitiline mõtlemine tekitas vähe uut. Selle peamised esindajad 17. sajandil olid Krzysztof Opaliński, Andrzej Maksymilian Fredro ja Stanisław Herakliusz Lubomirski. Nad postuleerisid piiratud sotsiaalset reformi. 18. sajandi alguses kavandasid Stanisław Antoni Szczuka ja Stanisław Dunin-Karwicki seadusandlikke, riigikassa ja sõjalisi reforme.
"Nowe Ateny" (Uus Ateena), Benedykt Chmielowski poolt aastatel 1745–46 avaldatud esimene entsüklopeedia ei olnud teaduslikult aktuaalne. Populaarsetest põllumajanduskäsiraamatutest valmistati kõige täielikum Jakub Kazimierz Hauri poolt aastal 1675. 1661. aasta "Merkuriusz Polski Ordynaryjny", esimene trükitud perioodika, kestis aasta (41 numbrit). Esimene püsiv ajaleht oli Kurier Polski, mida 1729. aastast avaldasid piaristid ja siis jesuiidid.
Kirjanduse areng tõi kaasa palju uusi žanre ja teemasid, töö kavandatud sisu oli sageli mattunud raskesse sõnaohtrusse ja teistesse stilistilistesse kaunistustesse. Tegelikult ei kuulunud ükski autor Euroopa parimate hulka. Eepiline vorm oli valdavalt nii usuline, kui ka ajalooline või fantaasialugu, nii luules kui ka proosas. Pastoraal oli populaarne, näiteks rüütliromaanis, nagu lüürikas üldiselt. Eelistati tavaliselt väljatöötatud vormi. Originaalse ja loomingulise materjali väljaandmine oli kiriku range tsensuuri tõttu raske; paljud lubavad tööd jäid vaid käsikirja vormi.
Jan Andrzej Morsztyn, kuninglikus õukonnas aktiivne magnaat, esindas conceptismo voolu. Ta kirjutas romantilist luulet ja välismaiste tööde asjatundlikke tõlkeid. Zbigniew Morsztyn oli Poola vendadega seotud sõdur ja poeet. Ta pidi veetma poole oma elust maapaos Preisimaal ja lõi realistlikku luulet, mis puudutas sõjaväelase elu raskusi ja ohte. Veel üks poeet ja Poola vend Wacław Potocki pöördus katoliiklusse. Tema luule kujutas Poola maa-aadli elu ja ajaloolisi sündmusi. Ta kirjutas eepose "Hotini sõja käik" (1621. aasta oma) ja oli sügavalt mures sotsiaalse ebaõigluse pärast liitriigis ja selle languse pärast. Šlahta apoloog Wespazjan Kochowski ei väljendanud selliseid kahtlusi, kuid isegi tema ei suutnud varjata oma klassi progresseeruvat mandumist. Pideva võitluse ajastul muutus memuaaride kirjutamine sageliharrastatud kunstiks. Jan Chryzostom Pasek oli üks selle žanri juhtivaid esindajaid Euroopas.
_02.jpg)
Makaronismi, ladina keelega segatud poola keelt kasutati kirjutamisel sageli. 18. sajandi keskpaiga liikumist puhastada poola keel ladina keele segust juhtisid Stanisław Konarski ja Franciszek Bohomolec.
Kuninglik õukonnateater jätkas Jan Kazimierzi, Jan III, August II ja August III ajal. Välistrupid toodi Itaaliast (Itaalia repertuaar oli kõige populaarsem), Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Vähemalt 10 magnaatide-toetatud teatrit tegutses Saksi ajal, sealhulgas Ujazdówi lossis, kus Stanisław Lubomirski oma komöödiaid lavastas, ja Podhorces, kus näidati hetman Wacław Piotr Rzewuski ajaloolisi näidendeid. Kooliteatreid hoidsid jesuiidid, piaristid ja teatiinid ning seal oli üldsusele usulisi näidendeid, sealhulgas müsteeriumid, passioonid ja jõuluetendused, tavaliselt rahvapäraste elementidega.
Muusika teenis enamasti kiriku vajadusi ja oli jäänud peamiselt Itaalia mõju alla. Oreleid toodi välismaalt ja ehitati kohapeal; 1682. aastal Leżajskis ehitatud instrument on kõrgeima kvaliteediga. Palju instrumentaal- ja vokaalansambleid tegutses erinevates kirikuinstitutsioonides. Bartłomiej Pękiel komponeeris polüfoonilist muusikat, sealhulgas a cappella missad ja esimesed Poola kantaadid. Stanisław Sylwester Szarzyński kirjutas instrumentaalmuusikat, millest vaid üks sonaat on säilinud. Praktiseeriti ka ilmalikku (õukonnabändid) ja rahvamuusikat ning rahvatants masurka kristalliseerus sel perioodil. Välismaiseid oopereid ja ballette lavastati Varssavis August II ja August III ajal.
Parim Poola baroki kunstiline väljendus on selle arhitektuur, mis arenes Itaalia, Hollandi, Saksa ja Prantsuse mõjul, koos tugeva kohaliku komponendiga. Uusi viimistletud eluasemeid ja usulisi rajatisi, või vanemate, sõjas purustatud ehitiste ümberehitamist rahastasid magnaadid ja kirik. Püha Peetruse ja Pauluse kirik Vilniuses või Padua Püha Antoniuse kirik Czerniakówis, Varssavis on baroki rikkaliku dekoratiivstiili (vaata stukk) näited. Võlvi- või kuplimaalid, üldise esteetilise disaini osana, suurendasid muljet optiliste illusiooniefektide abil. Ka skulptuuri peamine ülesanne oli täiendada interjööri kujundust.
Varssavis 17. sajandi teises pooles Tylman van Gamereni poolt ehitatud Krasiński palee on muljetavaldav monumentaalehitis. Hiljem aga eelistati mugavamat ja intiimsemat elamispinda, säilitades samas endise suurejoonelisuse. Kuningas Jan III Wilanówi palee on selle trendi varajane esindaja. Rokokoo stiil oli võidukas Wettinitest valitsejate ajal ja praegune Saksi palee Varssavis ehitati August II poolt sel viisil ümber. Arvukalt magnaatide elamuid Varssavis ja mujal riigis, kus endised kindlustused asendati parkide ja paviljonidega, järgisid trendi.
Väikeaadlike mõisad ja samuti paljud maakirikud olid ehitatud puidust. Nende ehitajad olid kohalikud ja huvitavad kohalikud stiilid on säilinud ehitistes veel esindatud.
Jerzy Siemiginowski-Eleuter oli tuntud maalikunstnik, üks paljudest, kes töötas Jan III jaoks. Poola vennad Krzysztof Lubieniecki ja Teodor Lubieniecki maalisid Lääne-Euroopas. Szymon Czechowicz esindas 18. sajandil usulist maali. Eriti huvitavad on sarmaatilised portreemaalid. Tavaliselt anonüümne, osutab see sageli truult tavaliste Poola aadlike ja magnaatide otsustavalt isiklikele eripäradele, isegi kui seda piirab kunstiline tava. Surnuportreed on selle tüübi oluline alamkategooria.
Isegi selle tsivilisatsiooni mõjude vähenemisega jätkus liitriigi lääne ja ida vaheliste kultuuriliste ja diplomaatiliste kontaktide vahendi või kanalina, kusjuures Poola kultuur ja keel olid rahvusvaheliselt olulised ja säilitasid selle atraktiivsuse arvukates välis(Tatari, Vene, Vallahhia, Moldova, Saksa)ringkondades ja kasutuses. See kultuuriline huvi aitas 17. sajandil kaasa liitriigi Leedu ja Vene aadli enamuse poloniseerimisele. Etniliselt mittepoolakatest linnaklassid olid sellest protsessist veelgi vähem mõjutatud ja talurahvas veelgi vähem, nii et riigi näiv kultuuriline ja keeleline ühtsus oli suuresti illusioon. Etniliselt poolakatest rühmad liitriigist läänes (Sileesias ja Pommeris) jäid sageli Poola valitsevate ringkondade poolt kui mitteaadlikud tähelepanuta ja nende sidemed nende etnilise päritoluriigiga nõrgenesid. Need tegurid tegid poolakate jaoks hiljem keeruliseks nende õige koha leidmise kaasaegsete Euroopa rahvaste ja riikide moodustamise protsessis.
Varajane valgustatus muuda
Valgustusajastu hoovused olid täielikult välja arenenud Lääne-Euroopas, eriti Inglismaal ja Prantsusmaal, kust selle ideoloogia ja paradigmad jõudsid liitriiki Saksimaaga uniooniperioodi viimase veerandsajandi jooksul. August II levitas Prantsusmaa kultuuri, samas Stanisław Leszczyński selle sotsiaalset ja filosoofilist mõtlemist. Kuningliku Preisimaa protestantlikud pürjelid sattusid varakult ratsionalistliku filosoofia mõju alla. Nemad ja paljud edumeelsed Poola katoliiklased järgisid sakse ja tunnustasid Christian Wolffi mõõdukat ratsionalismi ja olid sellest inspireeritud.
Valgustusajastu mõtlejate postuleeritud sotsiaalsed muutused sõltusid hariduse paremast tasemest ja laiemast levitamisest. Teatiinidel oli liitriigis vähe kolledžeid, kuid need olid esimesed koolireformi katsed 1830. aastatel. Lunéville'is, Lorraine'is rajas Stanisław Leszczyński kadetikorpuse, kooli Poola ja kohalikule aadlile. Kõige olulisemaks osutus Stanisław Konarski algatus. Noor piarist õpetas tema korraldusel juhitud koolides, läks õppima ja õpetama Rooma ning pärast Prantsusmaa, Saksamaa ja Austria kaudu tagasipöördumist pühendus ise pedagoogilisele, teaduslikule ja publitsistlikule tööle. 1740. aastal rajas ta Varssavis Collegium Nobiliumi, kõrgekvaliteetse keskharidusasutuse aadlinoortele. Kool edendas kodanikukohustusi selliste meetoditega nagu arutelud ja kooliteater, mille jaoks kirjutas ta tragöödia ja kus näidati Voltaire'i tragöödiaid. Hoolimata paljudest jesuiitide ja teiste vastuväidetest järgiti Collegium Nobiliumi suundumust. 1754. aastal reformiti kõik piaristlikud kolledžid ja jesuiitlikud koolid järgnesid peagi. Rakendati uued õpikud ja õpetajakoolitusmeetodid. Kooliteatri alal jätkas Konarski tööd Franciszek Bohomolec, kes aegunud mängukava üle vaadates kirjutas või kohandas paljusid komöödiaid.
Piiskopid Andrzej Stanisław Załuski ja Józef Andrzej Załuski olid suured teaduse patroonid. 1747. aastal avasid nad Varssavis avaliku raamatukogu, tuntud kui Załuski raamatukogu, ühe suurima Euroopas. Józef Załuski kogus teadlasi ja andis neile ülesande taaselustada ja laiendada Poola teaduslikke ja muid kultuurilisi saavutusi renessansiajast. Loodi sihtasutusi Poola bibliograafia väljaarendamiseks ja käivitati palju kirjastustegevust.
Konarski kohustus koguma kõik seimi seadusandlikud dokumendid kokku teosesse "Volumina legum". Andrzej Stanisław Załuski laiendas oma patronaaži kõige silmapaistvamale ajaloolasele liitriigis, Gottfried Lengnichile Danzigist, tulevasele Stanisław II õpetajale. Lengnich kirjutas aastal 1742 "Ius publicum Regni Poloniae", Poola poliitilise süsteemi suurepärase kirjelduse, ja Kuningliku Preisimaa ajaloo. Seotud töid tehti 18. sajandi esimeses pooles mitmete Danzigi, Thorni, Elbingi ja Königsbergi teadlaste poolt. Saksa juurtega teadlased olid vastutavad ja katalüüsisid suuremat osa varajasest teaduslikust taassünnist liitriigis.
Väljaanded ja ajakirjad kasvasid arvult ning teenisid üldsuse harimise ja teavitamise eesmärke. Varaseimad avaldati saksa keeles ja paljud olid mõeldud välismaiseks tarbimiseks, alates Lengnichi Polnische Bibliothekist aastatel 1718–19. Saksimaa Lorenz Christoph Mizler postuleeris majandusuuendused ning toimetas ja avaldas Poolaga seatud ajakirju saksa keeles aastatel 1753–56 (Warschauer Bibliothek, Acta Litteraria) ja poola keeles Nowe Wiadomości Ekonomiczne i Uczone (Uus informatsioon on säästlik ja õpetlik) aastatel 1758–61. Teodor Bauchi Thornist Der polnische Patriot ja Adam Kazimierz Czartoryski Monitor olid esimesed "moraalsed" ajakirjad, pühendatud uuele ideoloogiale ja eetikale.
Stanisław Leszczyński ringkonnast tuli aastal 1743 (dateeritud 1733) Głos wolny wolność ubezpieczający (Vaba hääl vabaduse kaitsel), koos tervikliku poliitilise ja sotsiaalse reformi programmiga. Väljaandes toetati talupoegade isiklikku vabadust ja astuti samme nende suurema majandusliku iseseisvuse tagamiseks. Stefan Garczyński kirjutas aastal 1750 Anatomia Rzeczypospolitey Polskiej, kus ta kritiseeris tugevalt alamklasside sotsiaalset ja majanduslikku raskust ja edendas merkantilismil põhinevat majanduspoliitikat.
Erilise tähtsusega olid Stanisław Konarski kirjutised. Koolireformi kõrval võitles ta mitme aasta jooksul keskvalitsuse reformimise ja aadliklassi moraalse uuenemise eest, sealhulgas mitteaadli koormiste vähendamine ja parandamine. Oma kõige tähtsamas töös "O skutecznym rad sposobie" (Istungi tõhusast viisist, 1760–63) tutvustas ta ulatuslikku reformiprogrammi Poola parlamentaarses süsteemis ja liitriigi poliitilist ümberkorraldamist, mis hõlmas ka monarhi abistamist alalise valitsusnõukoguga.