Rwanda genotsiid
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Veebruar 2019) |
Rwanda genotsiid toimus 1994. aasta aprilli teisest nädalast kuni juuli kolmanda nädalani (s.o umbes 100 päeva) Ida-Aafrikas Rwanda Vabariigis.
.jpg)
Rwanda genotsiidil on teadlaste sõnul eri põhjused – sisemised pinged, välised mõjud ja psühholoogilised tegurid, mille koosmõju viis tapatalguteni. Genotsiidis kaotas 100 päeva jooksul elu kuni 1 miljon Rwanda elanikku, s.o 5–10% kogu elanikkonnast. Selline arv tapetud inimesi on üks haruldasemaid juhtumeid maailma ajaloos, mille puhul pole tegemist loodusõnnetusega. Põhiliselt tapeti etnilist vähemust – tutsisid.[viide?]
1994. aastal, kui president Habyarimana lennuk alla tulistati, kees konfliktne olukord riigis üle ning relvastatud hutud ründasid tutsidest tsiviilisikuid. Valimatult tapeti mehi, naisi ja lapsi, põhjendades seda kurjuse hävitamisega juurestaadiumis. Vaid 3 kuuga tapeti vähemalt 800 000 rwandalast: 10% kogurahvastikust ning 75% tutside vähemusrahvusest.[1]
Pinged Rwanda Vabariigis sundisid valitsust leidma väljapääsu riigisisestest probleemidest ning see suunas riigijuhte haarama viimasest võimalusest oma populaarsus säilitada. Seega vastutavad genotsiidi eest peamiselt tollal juhtivatel positsioonidel olnud ametnikud. Rahvuslik propaganda tagajärjel olid tutsid Rwandas 1994. aastaks sarnaselt juutidega Teise maailmasõja aegse Saksamaa koosseisus "sotsiaalselt surnud" inimesed, kelle tapmine muutus vastuvõetavaks.[viide?]
Rahvused muuda
Rwanda elanikud on mitu sajandit jaotanud ennast põhiliselt hutudeks ja tutsideks. Esimesed neist olid peamiselt põlluharijad ja teised karjakasvatajad. Kuna karja omamist on ajaloos alati kõrgemalt hinnatud, siis tõusid ühiskonnas kõrgemale positsioonile tutsid. Selline klassikuuluvus polnud siiski hutude jaoks igavene ning piisavalt suure tööga võidi hutusid tutsideks edutada.[viide?]
Rwanda genotsiidi on seletatud mitmel viisil. Üks neist on vaieldav fakt, mis väidab, et Rwanda rahvad – tutsid, hutud ja tvaad – pärinevad eri aladelt ning omavad muuhulgas ka väliseid tunnuseid, mille põhjal on võimalik neid eristada. Arvati, et tutsid saabusid Etioopiast või Lähis-Idast, et kohalike rahvuste üle domineerida.[2] Sisserännanud tutside monarhe peeti ülejäänud rahvast kasvult tunduvalt pikemaks ning hiljem kasutati pikkust ka põhjendusena isikute tapmisel, kuna rahvust polnud tihti võimalik muul viisil tuvastada.[viide?]
Kohvitööstuse areng muuda
Koloniseerimisperioodil hakkas Rwanda silma Saksamaale ja Belgiale, kes pidasid riigi põllumajanduslikke tingimusi ja organiseeritud poliitilist struktuuri ahvatlevaks. 1905. aastal alustati piirkonnas kohvikasvatuse juurutamist, mis iga järgmise aastakümnega maailmaturul koos kohvi hinnaga aina jõulisemalt kasvas.[3]
Saagi väärtuse tõusu tõttu kasvas ka kohvi poliitiline tähtsus, mis muutis antud majandusharu põhiliseks võimaluseks oma rikkust kasvatada ning seega ka võimu koondada. Pärast valitsuse agressiivsete nõudmiste suurenemist kohvikasvatajatele ning hutude allutamist halvemalt tasustatud töödele hakkasid hutud tutsidest tööandjatele vastu. Haritud hutud avaldasid oma vastupanu põhjuseid nii Euroopa publikule kui ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile. Sellega koguti massiliselt toetust ka Rwandas, luues poliitilisi parteisid nagu Parmehutu Demokraatliku Vabariigi Liikumine ning väljendades oma pahameelt ajakirjanduses.[3]
Majanduslikud pinged muuda
1961. aastal hääletas 80% Rwanda elanikest Parmehutu partei poolt, mis tõi kaasa hutude revolutsiooni.[3] Antud erakonna pooldaja, endine Rwanda president Juvénal Habyarimana oli väga ambitsioonikas liider, kes suurendas kohvitootmist jõuliselt ning ühendas selle majandusharu riigi eesmärkidega. Muutused ühiskonnas viisid pöördunud ühiskonnaklassideni, mis päädis olukorraga, kus tutsisid hakati taga kiusama ning neile keelduti töökohti andmast.[viide?]
Habyarimana valitsuse all muutus põllumeeste olukord ulatuslikult ning liberalismi tähe all koondasid jõukad maaomanikud järjest rohkem kohvipõlde. 1991. aastaks kuulus 43% maast 16%-le jõukamatest inimestest.[3] Kõigi nende sündmuste vältel tõusis kohvi tähtsus maailmas ning jõudsalt kasvas ka toote väärtus.[viide?]
Isaac A. Kamola leiab, et just kohvitööstuse arengu ületähtsustamisel oli suur roll pingete tekkimisel, mis kulmineerusid peaaegu miljoni inimese vägivaldse surmaga. Juba 1989. aastal jõudis Rwanda Vabariik olukorda, kus toidu väärtus oli suuresti langenud ning seega ei väärtustatud põllumehi ega toiduainete tootmist õiglaselt. Muutused tõid kaasa näljahäda, mille tagajärjel surid tuhanded inimesed ning riigist põgenes üle 10 000 tutsi.[3]
Väline sekkumine muuda
Ülemaailmne kohvihinna äkiline langus, Rwanda pingelised sündmused ja järgnenud ulatuslik majanduskriis ei jäänud välismaailmale nähtamatuks. 1993. aastani toetasid Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank Rwanda valitsust lootuses, et president Habyarimana täidab vajalikud muudatused ning taastab stabiilse ühiskonna, rahustades vaenulikke osapooli. Toetusi ei kasutatud aga eesmärgipäraselt ning rahaline abi läks valitsust toetavatele hutudele, kes ostsid eri andmetel Prantsusmaalt, Egiptuselt ning Lõuna-Aafrika Vabariigilt 112 miljoni dollari väärtuses relvi.[3] Sellised otsused tõukasid Rwanda Vabariiki jõuliselt genotsiidi poole.[viide?]
Relvi hankisid ka kohvitootjad, kes olid Habyarimana tulised pooldajad ning tutsidena vaenujalal. Koguti massiliselt kõplaid, kirveid ja matšeetesid.[3] Rwanda oli kodusõjaks valmis.
Ohvrite süüdistamine muuda
Genotsiidide põhjustajad üle maailma on ohvreid süüdistades oma tegevust alati õigustanud. Massiline vägivald pole võimalik ilma inimeste veenmiseta vähemuse kuritahtlikes eesmärkides. Norman Cohn on väitnud, et sellised müüdid vaenlase kohta annavad kurjategijatele oma tegevuse õigustamiseks justkui loa.[4] Rwanda poliitiline eliit süüdistas kõikides riigis tekkinud probleemides tutsisid, kes takistasid riigi õitsengut, kuna neil oli plaan võimule saada.[viide?]
Rwanda genotsiidi uurivad teadlased on avastanud, et mõned hutudest ametnikud koostasid tutside nimel avaldusi, milles plaaniti tappa vajalik arv hutusid, et saada endale valijaskonna enamus.[5]
Väidetavaid tutside plaane edastasid ka meediakanalid. Propaganda viis olukorrani, kus rwandalased ei saanud usaldada ei oma perekonnaliikmeid, naabreid ega ka kedagi teist. Kõik, kes väljendasid tutside suhtes kaastunnet, tembeldati avalikeks vaenlasteks. See pani rwandalasi oma tapatöid nägema mitte kui kohutavaid mõrvu, vaid kui ühiskonna puhastamist kõigest halvast.[5]
Viited muuda
- ↑ Verwimp, Philip. (2004) Death and Survival during the 1994 Genocide in Rwanda. Population Studies. Vol. 58. No. 2. pp. 233–245
- ↑ Hintjens, Helen M. (1999) Explaining the 1994 genocide in Rwanda. The Journal of Modern African Studies. Vol. 37. No. 2. pp. 241–286
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Kamola, Isaac K. (2007) The Global Coffee Economy and the Production of Genocide in Rwanda. Third World Quarterly. Vol. 28. No. 3. pp. 571–592
- ↑ Cohn, Norman. (1980) Warrant for Genocide: the myth of the Jewish World Conspiracy and the Protocols of the Elders of Zion. New York: Scholars Press
- ↑ 5,0 5,1 Lemarchland, Rene. (1996) Burundi: ethnic conflict and genocide. Cambridge University Press