Rumeelia mänd
Rumeelia mänd (Pinus peuce) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide hulka (alamperekond Strobus). Liigi avastas 1839. aastal Põhja-Makedooniast saksa botaanik August Grisebach (1814–1879).[3]
| Rumeelia mänd | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Mänd Pinus |
| Liik |
Rumeelia mänd |
| Binaarne nimetus | |
|
Pinus peuce August Grisebach (1846) | |
| Sünonüümid | |
| |
Liiginime päritolu muuda
Liigi eestikeelne nimetus tuleneb kasvukoha piirkonnast. Rumeelia on ajalooline piirkond umbkaudu Bulgaaria lõuna- ja Kreeka põhjaosas ning vastab enam-vähem Traakiale. Ladinakeelne nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast peukē, mis eesti keeles tähendab mändi.[3]
Levikuala muuda
Rumeelia mänd on relikt tertsiaari perioodist ja Balkani poolsaare endeem nagu serbia kuuskki. Tema levila jaguneb kaheks, mida eraldab umbes 200 km laiune vöönd, kus asuvad Vardari ja Južna Morava jõe orud. Levila asub Lääne-Bulgaarias, Põhja-Makedoonias, Ida-Albaanias, Põhja-Kreekas, Montenegros ja Edela-Serbias[4] ning selle kogupindala on umbes 30 000 ha[3].
Rumeelia mänd kasvab mägedes 600–2200 m kõrgusel üle merepinna, tõustes kohati metsade levikupiirini. Kasvupinnaseks on mullad, mille lähtekivimiks on peamiselt graniit ja liivakivi, harvem lubjakivi.[4]
Rumeelia mänd talub talvel negatiivseid õhutemperatuure kuni –29...–34 °C.[5] Samuti talub ta hästi tugevat tuult.
Botaanilised tunnused muuda
Rumeelia mänd kasvab 20–30[6], harva kuni 40 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 1,5 m[7]. Eluiga võib soodsate tingimuste korral küündida üle 600 aasta[8].
Võra on noores eas enamasti kitsaskoonusjas, vanemas eas võrdlemisi lai, dekoratiivne, vabalt kasvades algab maapinna lähedalt[6]. Tüve koor on noortel puudel tumehall, õhuke ja sile, Vanematel puudel lõhenenud, soomusjas ja pruunikashall.[3]
Esimese aasta võrsed on siledad, sügisel oliivrohelised, talveks muutuvad pruunikasroheliseks, vanemad võrsed on rohekaspruunid, okkakimpude alusel olevad pruunid soomused püsivad seal kauem kui valgel männil. Pungad on umbes 10 mm pikkused, vaigused, teravnenud tipuga, pruunid, pungasoomused on heleda ja kitsa servaga.[3]
Okkad on 5-kaupa kimbus, 6–9 (harva kuni 12) cm pikkused, vahased, hallikasrohelised, püsivad võrsetel 3–4 aastat, tavaliselt kahe erineva läbimõõduga vaigukäiguga,[4] ristlõikes kolmnurksed, õhulõheread kahel külgmisel tahul[3].
Isasõisikud on 10–15 mm pikkused, kollakasrohelised või punakad. Käbid on silinderjad ja kõverad, 8–15 (harva kuni 20) cm pikkused, 30–60 kattesoomusega, noorelt rohelised või purpurjad, valminult helekollakaspruunid. Seemned on 6–8 mm pikkused, hästi kinnitunud 12–16 mm pikkuse tiivakesega.[4] 1000 seemne mass on 35–65 g.[3]
Paljunemine muuda
Rumeelia mänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Vilja kandma hakkab ta 15–20 aasta vanuselt. Tolmlemine toimub mais-juunis. Seemned valmivad järgmise aasta septembris-oktoobris, millele peatselt järgneb nende varisemine.[6]
Seemned levivad peamiselt tuule abil, kuid sellele aitavad kaasa ka seemnetoidulised linnud, eriti pähklimänsak.[9]
Nooremas eas on rumeelia männi kasv aeglane, hiljem kasvukiirus suureneb[6].
Head seemneaastad esinevad 2–4 aasta järel.[3]
Ökoloogia muuda
Rumeelia männil on oluline ökoloogiline osa vesikonna kaitsel ja mäenõlvade kindlustamisel erosiooni vastu. Paljud tema populatsioonid on kaitse all, näiteks Bulgaarias asuvast ligi 142 km2 suurusest rumeelia männi asurkonnast on ligi 52 km2 kaitse all.[10]
Rumeelia männikutes pesitsevad linnuliigid muuda
Kolme aasta jooksul (2004–2006) vaadeldi Bulgaarias Pirini rahvuspargis linde. 2583 linnu seast tuvastati 31 linnuliiki, kellest arvukaimad olid metsvint, musttihane, väike-lehelind, pöialpoiss, pähklimänsak, punarind, käblik ja puukoristaja.[11]
Kaasliigid muuda
Rumeelia mänd moodustab puhaspuistuid ja kasvab tihedates või avatud segametsades peamiselt koos euroopa nulu, hariliku kuuse, hariliku männi ja mägimänniga. Harvemini satuvad temaga koos kasvama harilik kadakas, raagremmelgas, harilik pöök ja soomusmänd.[12]
Haigused muuda
Nagu teisedki Euroopa ja Aasia valged männid, on rumeelia mänd väga vastupidav männi-koorepõletikule (Cronartium ribicola). Samas ei ole ta 100 % resistentne, Soomes on mõnel puul esinenud võrakahjustusi.[3] See seenhaigus viidi kogemata Põhja-Ameerikasse, kus ta põhjustas olulist kahju sealsete valgete mändide (läänemänd, suhkrumänd, valgetüveline seedermänd) asurkondadele.[10]
Kasutamine muuda
Rumeelia männi puit pole eriti tugev ning liigi vähese leviku tõttu pole tal märkimisväärset majanduslikku tähtsust. Samas omab puit väärtust dendrokronoloogias.[8]
Kasutamine haljastuses muuda
Rumeelia mändi pole väljaspool levilat palju kultiveeritud, tõenäoliselt selle tõttu, et noores eas kasvab puu üsna aeglaselt. Mõningal määral kasvatatakse rumeelia mändi ilupuuna parkides ja koduaedades. Seda võiks ka oluliselt rohkem teha, sest puul on dekoratiivne võra ja suured käbid. Hariliku männi okastest pikemad okkad hoiavad võrse ligi, mis teevad oksad välimuselt sihvakateks.[3] Vanemaid suuri puid kasvab meil Narva-Jõesuus, Taagepera lossi pargis (kõrgus kuni 25 m[3]), Tihemetsa dendraariumis, Kabala metskonnas, Olustvere pargis (kõrgus kuni 26 m[3]), Järvseljal jm. Ta kasvab meil hästi ja annab kohati isegi looduslikku uuendust. Rumeelia mändi on rohkesti ja edukalt kasvatatud Soome metsakultuurides: Mustilas, Punkaharjus, Tammistos, Ruotsinkyläs, Solböles jm.[6]
Kasutamine hübriidide saamiseks muuda
Kuna rumeelia mänd on üsna kõrge resistentsusega männi-koorepõletiku suhtes, siis üritavad botaanikud teda haigusele vastuvõtlike Põhja-Ameerika viieokkaliste mändidega ristates saada koorepõletikule vastupidavamaid hübriide. Laboratoorsetes tingimustes on rumeelia männiga võimalik ristata kaljumändi (P. flexilis), läänemändi (P. monticola), valget mändi (P. strobus), pisarmändi (P. wallichiana) ja jaapani mändi (P. parviflora). Valge männi resistentsus koorepõletikule on ligi 17%, kuid hübriidil rumeelia männiga (P. strobus × P. peuce) ligi 72%.[10]
Viited muuda
- ↑ "Conifer database: Pinus peuce". "Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist" (inglise). Vaadatud 26.04.2010.
- ↑ A. Farjon (2011). Pinus peuce. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN 9780881929744; ISBN 0881929743
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Endel Laas. "Dendroloogia". Tallinn: Valgus, 1987
- ↑ "Pinus peuce". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 26.04.2010.
- ↑ 8,0 8,1 Momtšil Panajotov, Peter Bebi, Valerie Trouet, Steffan Jurukov (2009). "Climate signal in tree-ring chronologies of Pinus peuce and Pinus heldreichii from the Pirin Mountains in Bulgaria" (PDF). dendrologybg.com (inglise). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Aljos Farjon. "Pines: Drawings and Descriptions of the Genus Pinus", Brill Academic Publishers, 2005. ISBN 9004139168
- ↑ 10,0 10,1 10,2 "Breeding and Genetic Resources of Five-Needle Pines: Growth, Adaptability, and Pest Resistance" (PDF). www.fs.fed.us (inglise). Medford, Oregon, USA. 2001.
- ↑ Stojan C. Nikolov (2007). "Density and community structure of breeding birds in Macedonian pine Pinus peuce forests in Bulgaria" (PDF). www.ecolab.bas.bg (inglise). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. august 2012.
- ↑ I. Raev, B. Rosnev, A. Aleksandrov, E. Popov, G. Popov jt. "Inventory and strategy for sustainable management and protection of virgin forests in Bulgaria" (2002).
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Rumeelia mänd |
- Rumeelia mänd andmebaasis eElurikkus
