Rooma nael

Rooma nael^[1] (ladina keeles libra) oli Vana-Rooma kaaluühik, mis vastab eri autorite järgi 322,56 grammile (kerge nael) või 324, 325,14048^[viide?], 325 või 326 grammile (keskmine nael) või 327,168^[viide?] või 327,368^[viide?] 327,45^[1]^[2] (327,453) grammile (raske nael).

Sellega väljendati peamiselt väärismetallide, sealhulgas kulla kaalu.

1 Rooma nael võrdus 12 Rooma untsi, 96 Rooma drahmi ja 3/4 Rooma miiniga, samuti 6912 Rooma graaniga, 6144 chalcus'ega ja 128 obolus'ega.

Rooma naela kaalu määramine muuda

Alates renessansiajast on tehtud arvutuid katseid Rooma naela väärtust täpsemalt kindlaks teha.

Raske nael muuda

Aastal 1838 esines August Böckh oletusega, et Rooma nael vastab 6165 Prantsuse graanile.^[3] See annab väärtuseks 1/18,82715) × 6165 ehk umbes 327,453 g. Selle väärtuse võttis 1856 üle Theodor Mommsen oma "Rooma ajaloo" esimeses raamatus^[4] ning hiljem ka teoses "Geschichte des römischen Münzwesens", Berliin 1860. Sellest ajast peetakse seda Rooma naela peaaegu ümberlükkamatuks standardväärtuseks. Raske naela hüpotees aga põhineb viimaks mitte täiesti välistatava, täpselt 1024 tuhandiku Rooma jala suuruse kreeka-rooma kaalujala olemasolul, sest kehtib järgmine:

${\sqrt[{3}]{(1/18,82715)*6165*(4/3)*64}}$ $\ cm/$ $\ 1,024$ $\ =$ $\ 29,63392$ $\ cm$ $\ =$ $\ 296,3392$ $\ mm.$ See on väga täpselt Rooma jalg.

Tõendatavalt ilmub niisugune 128/125 Rooma jala suurune alusmõõt aga alles 19. sajandil trükijalana.

Kerge nael muuda

Aastal 1920 väitis Lucien Naville^[5], et Rooma nael vastas ainult 322,56 grammile; ta lähtus sellest, et solidus (1/72 naela) vastas 4,48 grammile. Sama väärtust kaitses 1953 Rosati^[6]. Seda väärtust enam keegi ei poolda, sest see eeldab liiga keerulist vahekorda Egiptuse-Rooma talendiga ning peaaegu ükski asjaolu ei viita sellisele väärtusele.

Keskmine nael muuda

Tänapäeva ajaloolised metroloogid on siiski veendunud, et Böckhi saadud väärtus on liiga suur. Juba Philipp Grierson kirjutas 1960: "... et Rooma naelal põhinevad arvutused enamikus teatmeteostes eeldavad 327,45 g õigsust, on teadlased tavaliselt olnud valmis sellest mugavuse pärast kinni hoidma, mööndes samal ajal, et see on tõenäoliselt liiga palju."^[7]

Ka 1963 Ungaris leitud Szikáncsi aare, mis sisaldab peaaegu 1500 hilisantiikajast pärit Rooma solidust, toetab väiksemat väärtust kui umbes 327,5.

Kõiki väärtusi vahemikus 323,2–326,4 grammi võib nimetada keskmiseks Rooma naelaks.

Juba 1690 pooldas François Le Blanc^[8] niisugust keskmist väärtust. Ka Adolf Soetbeer (1858)^[9] ja Paul Guilhiermoz (1906)^[10] jõudsid samale järeldusele. Kõik kolm lähtusid seejuures aga väärtusest täpselt 6144 Prantsuse graani (6144 × (1/18,82715) ehk ligikaudu 326,337 grammi). Viimastel kümnenditel on pakutud põhiliselt kolm keskmist väärtust: täpselt 324 grammi (Michael Hewson Crawford 1974)(^[11] osutusega selle arvu heale jagatavusele. Aastal 2004 pani Belgia numismaatik Jean Elsen ette väärtuse 326 grammi^[12] Juba 1973 oli Wolfgang Hahn arvutanud väärtuseks 325 grammi^[13]

Viimane, Hahni väärtus näib kohasena, sest ta pakub kõige lihtsama tee Kreeka miini tuletamiseks. Kreeklased olevat üsna täpselt 26 kilogrammile vastava Egiptuse-Rooma talendi lihtsalt 60-ga jaganud. Rooma nael on aga 12/16 Kreeka miini. Rooma jala pikkuseks annab see ${\sqrt[{3}]{325*(4/3)*60}}$ $\ =$ $\ 29,62496$ $\ cm$ $\ =$ $\ 296,2496$ $\ mm$ , mis on samuti üsna hea lähendus.

Kreeka miin on Karli naelaga suhtes 60:64 ehk . 15:16 ning Rooma nael on Karli naelaga lihtsas suhtes 125:100 ehk 5:4. Kreeka miin on Kölni margaga suhtes 54:100 ehk 27:50; Rooma nael on Kölni margaga suhtes 72:100 ehk 18:25.

Viited muuda

↑ ^1,0 ^1,1 Ladina-eesti sõnaraamat, 2002, lk 675
↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 19
↑ August Böckh: Metrologische Untersuchungen über Gewichte, Münzfusse und Masse des Altertums, Berliin 1838, lk 165.
↑ Theodor Mommsen. Römische Geschichte, esimene raamat, kolmas lõik: "... der heutige Silberwert des entsprechenden Gewichtsquantums zugrunde gelegt wurde, wobei das römische Pfund (= 327,45 Gramm) Geld gleich 4000 Sesterzen ..." (... seati aluseks vastava kaaluhulga tänane hõbedaväärtus, kusjuures Rooma nael (= 327,45 grammi) raha võrdub 4000 sestertsiga; veebis
↑ Lucien Naville. Fragments de métrologie antique. – Revue suisse de numismatique, 22 (1920), lk 42–60, 257–263
↑ F. Panvini Rosati. Ripostiglio di aurei tardo-imperiali a Comiso. – Accademia degli Lincei, Rendiconti morali, seria 8, lk 422–440
↑ Philipp Grierson. The monetary reforms of ‘Abd al-Malik. – Journal of the Economic and Social History of the Orient, 3 (1960), lk 252.
↑ François le Blanc. Traité historique des monnoyes de France, Paris 1690.
↑ Adolf Soetbeer. Über die Münz- und Gewichts-Verhältnisse unter den Merovingern und Karolingern, sowie über den Ursprung und die Verbreitung des Mark-Gewichts, Hamburg 1858
↑ Paul Guilhiermoz. Notes sur les poids du moyen âge. – Bibliothèque de l’Ecole des chartes, 67 (1906), lk 161–233, 402–450.
↑ Michael Hewson Crawford. Roman Republican Coinage, 2 köidet, Cambridge 1974.
↑ Jean Elsen. Le système pondéral romano-byzantin (fin 3e siècle – fin 8e siècle), 2004 [1]
↑ Wolfgang Hahn. Moneta Imperii Byzantini, kd 1: Von Anastasius I. bis Justinianus I (491–565), Österreichische Akademie der Wissenschaften, Wien 1973, ISBN 3-7001-0005-1

Kirjandus muuda

Oswald Ashton Wentworth Dilke. Mathematik, Maße und Gewichte in der Antike, RUB 8687, Reclam, Stuttgart 1991, ISBN 3-15-008687-6

[ladina-eesti-1] 1,0 ^1,1 Ladina-eesti sõnaraamat, 2002, lk 675

[2] Antiigileksikon, 2. kd., lk. 19

[3] August Böckh: Metrologische Untersuchungen über Gewichte, Münzfusse und Masse des Altertums, Berliin 1838, lk 165.

[4] Theodor Mommsen. Römische Geschichte, esimene raamat, kolmas lõik: "... der heutige Silberwert des entsprechenden Gewichtsquantums zugrunde gelegt wurde, wobei das römische Pfund (= 327,45 Gramm) Geld gleich 4000 Sesterzen ..." (... seati aluseks vastava kaaluhulga tänane hõbedaväärtus, kusjuures Rooma nael (= 327,45 grammi) raha võrdub 4000 sestertsiga; veebis

[5] Lucien Naville. Fragments de métrologie antique. – Revue suisse de numismatique, 22 (1920), lk 42–60, 257–263

[6] F. Panvini Rosati. Ripostiglio di aurei tardo-imperiali a Comiso. – Accademia degli Lincei, Rendiconti morali, seria 8, lk 422–440

[7] Philipp Grierson. The monetary reforms of ‘Abd al-Malik. – Journal of the Economic and Social History of the Orient, 3 (1960), lk 252.

[8] François le Blanc. Traité historique des monnoyes de France, Paris 1690.

[9] Adolf Soetbeer. Über die Münz- und Gewichts-Verhältnisse unter den Merovingern und Karolingern, sowie über den Ursprung und die Verbreitung des Mark-Gewichts, Hamburg 1858

[10] Paul Guilhiermoz. Notes sur les poids du moyen âge. – Bibliothèque de l’Ecole des chartes, 67 (1906), lk 161–233, 402–450.

[11] Michael Hewson Crawford. Roman Republican Coinage, 2 köidet, Cambridge 1974.

[12] Jean Elsen. Le système pondéral romano-byzantin (fin 3e siècle – fin 8e siècle), 2004 [1]

[13] Wolfgang Hahn. Moneta Imperii Byzantini, kd 1: Von Anastasius I. bis Justinianus I (491–565), Österreichische Akademie der Wissenschaften, Wien 1973, ISBN 3-7001-0005-1

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]