Vikipeedia

Rohelised armeed

Rohelised armeed, Roheline armee (vene: Зелёная Армия) või rohelised (vene: Зелёные) olid relvastatud talupoegade rühmad, kes võitlesid Vene kodusõja ajal (1917–1922) kõigi keskvalitsuste vastu.

Rohelised armeed kasutasid tihti rohelist ja musta värvi, nii eraldi kui mõlemat kombineerides.

Nad võitlesid, et kaitsta oma kogukondi kolmandate jõudude poolt läbiviidavate rekvireerimiste ja repressioonide eest. Kohati on neid seostatud Sotsialistliku-Revolutsioonilise Parteiga, mis oli suurim 1917. aastal Ülevenemaalisse Asutavasse Kogusse valitud grupeering. Seega oli rohelistel armeedel kõikjal Venemaal vähemalt teatav vaikiv toetus. Talupojad, roheliste armeede põhiline jõud, oli aga pigem passiivne ning tõrges organiseerima aktiivset ja ühtset sõjalist tegevust. Rohelistesse armeedesse kuulus kodusõja vältel vähemalt 40 000 võitlejat.

Taustaks muuda

Roheline liikumine kujunes populaarse reaktsioonina bolševike tegevusele maapiirkondades. Pärast teist (enamlikku) revolutsiooni 1917. aastal algatas bolševistik valitsus sõjakommunismi doktriini, mille raames saadeti eelkõige Kesk-Venemaa maapiirkondadesse riigi esindajad, eesmärgiga koguda sõjapidamiseks ja sotsialistliku riigi ülesehitamiseks vajalikke varusid: värvati mehi Punaarmeesse, rekvireeriti hobuseid ja koguti teravilja. Rekvireerivad üksused ja põllumajanduse üle arvet pidavad ametnikud astusid tihti üle oma õigustest ning rüüstasid majapidamisi ja ründasid elanikke. Ametlik poliitika tekitas palju kirgi ning selle karm läbiviimine põhjustas laialdast vastumeelsust bolševike režiimile. Verine protestiliikumiste mahasurumine võõrutas talupoegkonda veelgi ning kui hakkasid moodustuma esimesed rohelised armeed, pühendasid paljud end bolševikevastasele tegevusele.[1]

Kooslus, juhtimine ja eesmärgid muuda

Vaatamata bolševike katsetele seostada rohelisi armeesid valgete juhtkonnaga, jäävad sellised katsed nende poliitilise mõõtme ületähtsustamiseks. Rohelised armeed oli pigem talupoegade spontaanne protest kui kindel ideoloogia. 1920. aastaks olid punased saavutanud võidu valgete üle ning talupoegadest punaarmeelastele oli täiesti vastuvõetamatu jätkata vägivaldset võitlust omaenda klassi vastu. Nii hakkasid metsades konsolideeruma Punaarmee desertöörid, andes liikumis(te)ele ka katusnimetuse "rohelised". Kuigi need grupid tegutsesid bolševike vastu, tegutsesid nad tavaliselt ilma plaani või ambitsioonita tuua võimule mõni alternatiivne süsteem. Pigem sooviti iga hinna eest saada lahti punasest mõjust kodukandis.[2]

Bolševike endi allikate ja dokumentatsiooni kõrval on vähe materjale roheliste armeede juhtfiguuride kohta. Seda võib põhjendada vähese kirjaoskuse ning kogu liikumise juhuslikkuse ja spontaansusega. "Rohelised juhid olid mehed, kes tegutsesid mitte ei kirjutanud."[3] Selleks, et luua tegevuseks vajalik kriitiline jõud, liikus motiveeritud liider grupi sõduritega läbi külade ning värbas teel desertööre ning teisi elanikke. Külla sisenenud, pöördus juht lihtsa sõnumiga külaelanike poole. Sõnum oli reaktsiooniline ning üldsõnaline, eesmärgid olid pigem retoorilised ning apelleerisid entusiasmile. Tihti liialdati bolševike nõrkustest rääkides, neid madaldades. Samal ajal suurustati opositsioonilise liikumise võitudega, kõik selleks, et leida oma liikumisele rohkem toetajaid. Hoides eesmärgid lihtsana, liitumist avatuna ning meeleolu optimistlikuna, suutsid rohelised juhid edukalt tekitada talupoegkonnas tunde, et nad tõesti suudavad kõigutada kommunistide võimu.[4] Lisaks leiti toetust lootuse kaotanud ja pettunud linnaelanikelt ja raudteetöölistelt, kes olid "põgenenud tagasi maale" ja seal rääkinud kohutavast töökeskkonnast, mis ümbritseb arenevat tööstust.[5]

Taktika ja tegevus muuda

Kuigi roheliste armeede eristamine teistest vastupanuvormidest ja talupoegade ülestõusudest võib olla keeruline, eristas neid kindla juhtimise ning üksuste olemasolu, olles seega oluliselt organiseeritumad kui tavalised mässulised. Näiteks oli Aleksander Antonovi Tambovis tegutseva rohelise armee koosseisus eraldi meditsiiniline osakond, reservüksused, kompleksne sidesüsteem ning luure, kuhu kuulusid ka naised, lapsed ja vanainimesed.[6] Suuremad rohelised liikumised tekkisid Tambovi, Novgorodi, Tula, Rjazani, Tveri, Voroneži, Kostroma, Sõzrani, Gomeli, Kurski, Brjanski ning Oreli ruumis.[7] Vägede suurus oli liikumiseti erinev, alates paarist tuhandest ja lõpetades kõige rohkem viiekümne tuhandega. Lisaks relvadele, mille tõid liikumisele desertöörid, kasutati sõjasaagiks saadud relvastust ning rööviti valitsuse ladusid ja vanu tsaariarmee kasarmuid. Õhutati vastupanu lähedalasuvates külades, praaliti oma võitudega ning värvati uusi võitlejaid, mõnikord võeti ka jõuga. Rohelised grupeeringud viisid läbi väga mobiilset sissisõda, rünnates valitsuse taristut, kommunikatsioonisüsteeme, veskeid ja raudteid, võimaluse korral ka Punaarmee üksusi. Juhul kui rohelistel õnnestus punased maha suruda, karistati julmalt nii sõdureid kui ametnikke, tihti moonutades nende laipu, piinates nende perekondi või mattes vange elusalt.[8]

Koostöö teiste rühmitustega muuda

Rohelised armeed tegid tihti koostööd teiste vastupanuliikumistega, sh anarhistide ja esseeridega, kuid selle taga olid strateegilised põhjused, mitte pikaajaline ja ideoloogiline koostöö.[9] Kuigi paljud pettunud valged liitusid rohelistega ning juhtisid mõningaid gruppe, ülehindas kommunistlik valitsus nende kahevahelisi seoseid lõpuni välja.[10] Valmis järgnema vihasele retoorikale ja lubadusele vägivaldsest kättemaksust, tõrjuti kõrvale need juhid, kelle tegevusest ilmnesid poliitilised motiivid või kes sidusid end esseeride või 1917. aasta ajutise valitsusega. "Nad eelistasid pidada omaenda lootusetut ja üksildast võitlust selle asemel, et aidata mineviku rõhujatel (valgetel) võita oleviku rõhujaid (punaseid)".[11]

Bolševike vastutegevus muuda

Nõukogude valitsus üritus maalida rohelistest revolutsioonivastast ja antikommunistliku pilti. Kohalikud võimulolevad kommunistid kuulutasid kohalikele, et rohelised armeed on pelgalt valge liikumise üks liik, jättes kõrvala tõsiasja, et rohelised olid reeglina valgete vastu täpselt sama vaenulikud kui punaste vastu. Samuti liialdati kulakute mõjuga rohelistes armeedes. Kulakud olid kindlasti seotud rohelise liikumisega, kuid tegemist ei olnud kaugeltki määrava või liikumapaneva grupiga.[12]

Kommunistid käsitlesid nii oma propagandas kui sõjaväelises doktriinis rohelisi kui lootusetut jõudu ning eeldasid seega lihtsat võitu. Selle asemel, et keskenduda relvastatud vastutegevusele roheliste vastu, käsitleti iga grupeeringut kui iseseisvat ja erandlikku mässu. Vastumeetmena rakendatud repressioonid aga tõid vastupidiseid tulemusi ja hoopis tugevdasid vastupanuliikumisi. Ajaks, mil Lenin ja kommunistide juhtkond mõistis rohelise liikumise tegelikku suurust, oli rohelistest kujunenud tõsine sotsiaalne ja sõjaline oht bolševike võimule. Mõned ajaloolased on seostanud rohelise liikumist muudatustega partei majanduspoliitikas 1921. aastal, tuues nii kaudselt kaasa NEPi. Kuigi roheliste mõju poliitilistele muudatustele on kindel, on raske hinnata selle mõju suurust. Vähem on aga vaieldav, et NEP koos tõusnud sademetega rahustas oluliselt rohelist liikumist ning parandas eluolu maapiirkondades, võttes ära armeedelt nii võitlejaid kui kahjustades üldist moraali ja korda. Roheliste armeede alus – talupoegkonna rahulolematus vähenes, ja sellega vähenes ka roheliste armeede jõud, kadudes 1922. aastaks täielikult.[13]

Läbikukkumise põhjused muuda

Lisaks valitsuse vastutegevusele, viisid rohelise liikumise põrumisele mitmed teised sisemised vastuolud. Roheline liikumine toetus tihti sihipäratule vägivallale, kommunistide tapmisele ning nende poliitika takistamisele ilma suurema eesmärgita. Seega jäi armeede tegevus piirkondlikesse raamidesse, ei liigutud kaugemale kodukohast.[14] Kui rohelised hõivasid aleveid või linnu, ei soovinud nad seal paika panna oma administratiivset ja poliitilist võimu, vaid lahkusid linnast, jättes selle avatuks kommunistliku võimu naasmisele.[15] Samuti oli gruppide sees palju sisemisi pingeid: talupoegade, kulakute, tööliste ja valgete omavahelised suhted olid tihti olnud halvad juba enne sõda. Rohelised armeed olid pidevalt alarahastatud ja alavarustatud ning ei olnud kunagi võrdväärseks vastaseks Punaarmeele, mis vaatamat kõigile oma nõrkustele oli oluliselt organiseeritum ning kelle sõdurite moraal oli tänu suurematele ning sagedamatele võitudele kõrgem.[14]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Compare: Vladimir N. Brovkin, Behind the Front Lines of the Civil War: Political Parties and Social Movements in Russia, 1918–1922 (Princeton: Princeton University, 1994), 130–54.
  2. ↑ Orlando Figes, Peasant Russia, Civil War: The Volga Countryside in Revolution (New York: Oxford University Press, 1989), 319–20.
  3. ↑ Oliver H. Radkey, The Unknown Civil War in Soviet Russia: A Study of the Green Movement in the Tambov Region 1920–1921 (Stanford: Hoover Institution, 1976), 48.
  4. ↑ Radkey, Unknown Civil War, 70–94.
  5. ↑ Graeme J. Gill, Peasants and Government in the Russian Revolution (London: Macmillan, 1979), 185.
  6. ↑ Radkey, Unknown Civil War, 139-47.
  7. ↑ Brovkin, Behind the Front Lines of the Civil War, 155-62.
  8. ↑ Radkey, Unknown Civil War, 319-21.
  9. ↑ Radkey, Unknown Civil War, 84, 142.
  10. ↑ Raleigh, Experiencing Russia’s Civil War, 382.
  11. ↑ Radkey, Unknown Civil War, 407-8.
  12. ↑ Radkey, Unknown Civil War, 78–80, 104–7, 407.
  13. ↑ Raleigh, Experiencing Russia’s Civil War, 354-87.
  14. ↑ 14,0 14,1 Radkey, Unknown Civil War, 49–59.
  15. ↑ Brovkin, Behind the Front Lines of the Civil War, 319-21.

Välislingid muuda

  • "Socialist-Revolutionary Party appeal to the Bolshevik government, July 1919". University of East Anglia. Vaadatud 10. juunil 2008.
  • Briti Sõjalised Operatsioonid 1919–1939 Brian Watson. Välja otsitud 10. juunil 2008.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rohelised_armeed&oldid=6587866"