Rockradio
"Rockradio" oli Soome Rahvusringhäälingu rokk- ja popmuusikat mänginud raadiosaade, mida toodeti aastatel 1980–1990 ja 2000–2009.
Taust muuda
Kuni 1980. aastateni oli Yleisradiol Soomes raadioringhäälingu monopol. Tegutses kaks üleriigilist soomekeelset ja üks rootsikeelne raadiojaam. Raadio tegevus oli rangelt reguleeritud ja seda mõjutasid parlamendi poliitilised võimusuhted. Raadiosaateid peeti tähtsaks rahva harimise vahendiks ja seepärast ei vastanud seal pakutav muusika mitte rahva eelistustele, vaid ülekaalus oli klassikaline muusika ja kõrgkultuuri propageerimine. Popmuusikat mängiti väga harva isegi veel 1970. aastatel. Muusika tsenseerimiseks kasutati keelatud plaatide nimekirju, kuhu sattus vähegi "kahtlane" muusika. Oli ka liberaalsemaid perioode, näiteks 1960. aastate nn Reporadio, kui peadirektoriks sai Eino S. Repo, kes lubas raadiosse noored ühiskonnakriitilised saatejuhid, kes olid maailmavaatelt vasakpoolsed radikaalid. 1970. aastate lõpus algas raadios uuesti konservatiivsem ajajärk. Yleisradio oli jagatud poliitiliselt: Koonderakond juhtis Radio 1 ja vasakpoolsed Radio 2. Neist ainult põhikanaliga paralleelne Yleisradio Radio 2 programm mängis vähesel määral popmuusikat.[1]
1970. aastate lõpus tehtud uuring näitas, et noored inimesed kuulavad üha vähem raadiot. Seepeale esitas rühm Radio 2 rokisaadete tegijaid raadio juhtkonnale ettepaneku, kuidas probleemi lahendada. Nad kritiseerisid raadio muusikapoliitikat, selle liialt elitaarset muusikavalikut ja noorematele kuulajatele ebasobivaid eetriaegu.[1]
Kampaanias osalenud ajakiri Soundi kogus rokisaate toetuseks toetusallkirju festivalidel ja koolides.[1]
Raadio juhtkond andis nõusoleku ja määras "Rockradiole" regulaarsed saateajad ja lisaressursid Radio 2 meelelahutussaadete toimetuse koosseisus.
1980. aastate "Rockradio" muuda
"Rockradio" alustas tegevust 2. juunil 1980[1] Yleisradio paralleelkanalil (Radio 2).
Mõned vanemad rokisaated, nagu "Härmärock", "Matkalla maineeseen" ja "Viikon pop-LP" said osaks "Rockradiost", teised jätkasid endisel kujul. Esialgu kõlas "Rockradio" eetris kahe tunni kaupa esmaspäeva, kolmapäeva ja reede pärastlõunati, hiljem saateajad muutusid. 1980. aastatel vaheldus "Rockradioga" Radio 1 noortesaade, mis keskendus roki asemel rohkem tantsu- ja diskomuusikale.
Toimetajad muuda
"Rockradio" saatejuhtideks olid teiste hulgas Jake Nyman, Heikki Harma (Hector), Holle Holopainen, Jukka Haarma, Juhani Kansi, Juha Tynkkynen, Tero Liete, Aki Sirkesalo, Hannu "Haud" Blommila ja Outi Popp, kellest igaüks andis saatele oma isikupära ja stiili. Paljud neist olid kogenud toimetajad Yleisradio varasematest rokisaadetest ja ka tegevmuusikud, nagu näiteks Heikki "Hector" Harma ja Heimo Holopainen. Saatejuht Juha Tynkkynen läks paar aastat pärast "Rockradios" alustamist konkurendi Radio City teenistusse. 1988. aastal siirdus ka Heimo Holopainen Helsingi kommertsjaama Radio Syke peatoimetajaks.
Saadete sisu muuda
Esitati uuemat rokkmuusikat, aga ka souli, bluusi, reggae- ja alternatiivmuusikat. Lisaks sellele vahendati noorte nägemust maailma asjadest, käsitleti noorsoo probleeme ja tehti sellega seonduvat teavitustööd.[1] Seetõttu ei olnud "Rockradio" identne Ameerika ja Euroopa raadiojaamade rokiprogrammidega, mis töötasid enamasti kommertsalustel, ja neis ei käsitletud liialt tundlikke teemasid. Raadio kaudu teavituse ja teadlikkuse tõstmise eesmärk oli Soomes jõuliselt esiplaanil ja üldsuse poolt aktsepteeritud, eriarvamused olid vaid selles, millist maailmavaadet kuulajates kujundada.
Saadete muusikavalikule lisasid vürtsi saatejuhtide esitatud sketšid, milles käsitleti päevakajalisi teemasid teravmeelses stiilis ja mis samas püüdsid valgustada kuulajaid; muu hulgas tuletati festivalide publikule meelde raseduse vältimise vajadust ning suitsetamise ja liigse alkoholi tarbimisega seotud ohtusid. 1980. aastate "Rockradiost" said alguse Heimo Holopaineni hiljem laiema tuntuse saavutanud raadiotegelased, nagu näiteks Leo Eläin ('Loom'), Susi ('Hunt')-Kalle Andersson ja Kapten Sika ('Siga').
"Rockradios" leidis koha ka kuulajate saadetud oma koduste vahenditega lindistatud muusika, mida esitati rubriigis "Nauhaposti" ('lintsaadetised'). Samuti olid saadetes intervjuud, ülevaated, vastused kuulajate küsimustele ja publiku lemmikute hääletused. Programm sisaldas ka muusikatoodangu ja plaadifirmade arvustusi.
1980. aastatel ei mängitud Yleisradios veel müügipõhiseid edetabeleid, muusikavaliku dikteerisid toimetajate eelistused ja otsused.
Igal aastal korraldas "Rockradio" ka Härmärocki kontserte, mida kanti üle otsesaadetena raadioeetris ja telepildis ning kus esinesid soome roki tipud.
Edu muuda
1981. aastal läbi viidud uuringu tulemused näitasid, et "Rockradio" eesmärk oli saavutatud: alla 30-aastased olid taas raadiot kuulama meelitatud. Uuringu tulemustest selgus ka see, et "Rockradio" oli noorte seas populaarsem kui peamiselt noorsoole suunatud Nuortenradio ja selle dokumentaalsaated, eelkõige kajastus see vanusegrupis 13–20-aastased. Ka veidi vanemad kuulasid "Rockradiot", iseäranis saatejuhte Jake Nymani ja Outi Poppi.[1]
Kriitika ja konfliktid muuda
Yleisradio Radio 2 toodetud "Rockradiot" kritiseerisid 1980. aastate alguses Radio 1 noorteprogrammi toimetaja Anneli Tempakka ja vanema põlvkonna toimetaja Maija Dahlgren. Nad kritiseerisid saadetes mängitava uuema soome rokkmuusika keelekasutust, aga ka saatejuhtide tekste ja hoiakuid, väites need olevat poliitiliselt kallutatud. See oli omamoodi jätkuks 1960. aastatel ja 1970. aastatel raadios peetud nn kultuurisõjale, milles oli oma osa ka poliitilistel ja maailmavaatelistel erimeelsustel[2]. Üks tüli põhjus oli ka konkurents kuulajate pärast, sest noored kuulasid parema meelega "Rockradiot" kui konservatiivseid, täiskasvanute vaatenurgast tehtud raadiosaateid. Vastuolud valitsesid ju ka kahe poliitilise leeri vahel jagatud Radio 1 ja Radio 2 vahel. Muu hulgas jagasid nad ülepäeviti Yleisradio paralleelprogrammi pärastlõunast noortesaadete eetriaega. Juba "Rockradio" asutamise ajal süüdistas algatusgrupp Radio 1 toimetust noorteprogrammi hambutuses, muusikavaliku liigses kommertslikkuses ja kodumaise muusika diskrimineerimises[1].
Kriitikud sildistasid "Rockradio" ja selle saatejuhid kommunistideks ja kommunistliku propaganda levitajateks. Tegelikult ei olnud aga 1980. aastate noored enam poliitikast huvitatud, vaid pigem poliitikavastased, samuti olid seda mitmed "Rockradio" toimetajad.[1]. Siiski kritiseeriti neid, eriti Holopainenit, muu hulgas selle eest, et nad õhutasid astuma tööteenistusse kaitseväe asemel, ülistasid oma sõnades vägivalda ja mängisid saates roppusi sisaldavat muusikat.
Veel isegi 1970. aastatel võis avalik kriitika, näiteks ebatsensuurne keelekasutus ja ärritavad arvamusavaldused, põhjustada saatejuhi hoiatamise või vallandamise Yleisradio juhtkonna poolt. 1980. aastatel enam nii ei juhtunud, arveid klaariti ajaleheveergudel ja saatejuhid (ka Holopainen) võisid jätkata stiilis, mis neile meeldis ja mis oli toonud neile populaarsuse.
1990. aastad: Radiomafia muuda
1980. aastate lõpus vähendati noorsooprogrammidele suunatud ressursse, eetriaega tõmmati koomale ja killustati. Soomes oli see aeg, mil ridamisi alustasid tegevust uued kohalikud raadiojaamad. See oli uus väljakutse ka Yleisradiole ja "Rockradiole".
Suure Yleisradio kanalite reformiga asutati "Rockradio" asemel uus rokk- ja popmuusikale suunatud raadiojaam Radiomafia, mis oli eetris aastatel 1990–2003.
Pärast aastat 2000 muuda
2000. aastatel taaselustas "Rockradio" saateformaadi ja nime raadiojaam YleQ. Saate eetriaeg oli pealelõunasel ajal, saadet juhtis Tero Liete.
"Rockradio" jätkas aastatel 2007–2009 Radio Suomi kanalil kolmapäeva ja neljapäeva hilisõhtuti. Saadet tegid Tero Liete, Kalevi Pollari ja Kai Ulmanen.
Aastatel 2010–2011 asendusid Radio Suomi jaama "Rockradio" saated reedeti kõlanud 50-minutilise Nyrokradio saatega.