Robert Nozick

Robert Nozick (16. november 1938 Brooklyn, New York – 23. jaanuar 2002 Cambridge, Massachusetts) oli Ameerika Ühendriikide filosoof.

Robert Nozick
Sünniaeg	16. november 1938
Surmaaeg	23. jaanuar 2002 (63-aastaselt)

Tema kuulsaim teos on "Anarhia, riik ja utoopia" (1974), mis tegi temast ühe juhtiva angloameerika poliitikafilosoofi. Lisaks poliitikafilosoofiale kirjutas Nozick ka epistemoloogiast ja metafüüsikast. Tema tööd toetavad parempoolset maailmavaadet ja nimetavad tänapäevast heaolusüsteemi mittelegitiimseks.

Aastatel 1969–2002 töötas Robert Nozick Harvardi ülikooli professorina.

Haridus ja elukäik

Robert Nozick sündis 1938. aastal New Yorgis Brooklyni linnaosas. Tema vanemad olid Venemaalt USA-sse pagenud juudid. Ta õppis Columbia ülikoolis, mille lõpetas 1959. aastal summa cum laude, ning Princetoni ja Oxfordi ülikoolis (Fulbrighti stipendiaadina).

Kuna 1950. aastatel oli Columbia ülikoolis tugevalt vasakpoolne õhkkond, oli Nozick nooruses veendunud, et vasakpoolne ideoloogia on õiglasem ja ühiskonnale kasulikum. Hiljem ei leidnud ta enam vastuargumente parempoolsetele mõtlejatele ja ta muutis oma veendumusi.

1969. aastal sai temast 30-aastaselt Harvardi ülikooli professor. Seal töötades kirjutas ta 1974. aastal oma kuulsaima teose „Anarhia, riik ja utoopia“, mis tegi Robert Nozicku poliitikafilosoofia ringkondades tuntuks.

Aastatel 1981–1984 juhtis Nozick Harvardi filosoofiateaduskonda. Ta tegeles poliitikafilosoofiaga kõigest neli või viis aastat, kuid selle aja jooksul suutis Nozick seda oluliselt muuta. Näiteks kasutas professor poliitikafilosoofias analüütilise filosoofia võtteid.

Pärast nelja aastat poliitikafilosoofia vallas töötas ta epistemoloogia, metafüüsika ja veel muude teemadega. Ühtekokku kirjutas Robert Nozick kuus raamatut. Ta oli kaks korda abielus: Barbara Friereri ja Gjertrud Schanckenbergiga. Esimesest abielust on tal poeg ja tütar.

Teosed

Anarhia, riik ja utoopia

Tegu on Robert Nozicki esimese teosega. Suuresti arutleb see omandiõiguste üle ühiskonnas.

Selles raamatus vaidleb Nozick vastu sellele, et heaoluühiskond on inimkonnale omane. Võib suisa öelda, et tegu on kapitalismiühiskonda toetava teosega. Üks olulisi teoses peegelduvaid seisukohti on, et heaoluühiskond kohustab osa inimesi asjadeks, milleks nad ise pole tegelikult nõusolekut andnud: nad peavad maksma teiste heaolu eest. See tähendab süsteemi mittelegitiimsust. Kõigele lisaks tuleb arvestada, et kui inimesed pole andnud oma nõusolekut teatud asjade tegemiseks, siis puuduvad neil ka vastavad kohustused, mille täitmiseks neid sundida saaks. Nozicki silmis pole riigil õigust sekkuda inimeste omandiõigustesse ja omavahelistesse vabatahtlikesse lepingulistesse suhetesse. Riigil puudub tema silmis alus, mis õigustaks taolist tegevust.

Nozicki minimaalriigis on võimul kohustus kaitsta individuaalseid omandiõigusi, maksustamata üksikisikuid rohkem kui nende kaitsmiseks (nii üksteise kui välisohtude eest) on vajalik. Ta ei poolda, et riik võtab endale õiguse panna rikkamaid maksma rohkem raha vaid selleks, et vaesed sellest kasu saaksid. Seejuures eristab Nozick "minimaalset riiki" ja "ultraminimaalset riiki". Ultraminimaalne riik pakub kaitset (näiteks politsei teenuseid) vaid neile, kes on selle eest maksnud. Nozick argumenteerib aga, et moraalselt õigustatud on "minimaalne riik", mis pakub kaitseteenuseid ka neile, kes selle eest maksnud ei ole. Kuigi Nozick leiab, et rikkamad peavad maksma vaesematele kaitseteenuste osutamise eest, taunib ta seda, kui rikkamad peavad maksma vaesemate toidu ja arstiabi eest.

Osa Nozicki teosest vastandub eksplitsiitselt teise Ameerika Ühendriikide filosoofi John Rawlsi teosele "Õigluse teooria", mis ilmus mõned aastad varem (1971) ning sai kiiresti populaarseks ja mõjukaks. Kui Rawls usub, et ühiskonnas tuleb asjad korraldada nõnda, et vaeseim kiht sellest kõige rohkem võidaks, siis Nozick vaidleb sellele vastu. Seejuures nii Rawls kui Nozick hülgavad võrdsuse ideaali. Rawlsi järgi pole ebavõrdsus mingi patt, kui edukamate ja rikkamate tegevuse tagajärjel kasvab ka vaesemate heaolu. Nozick aga kritiseerib mistahes sunniviisilist raha ümberjagamist rikkamatelt vaesematele.

Nozick arendas edasi John Locke'i loomuliku õiguse teooriat, öeldes, et isiku omandiõigused on sekkumatud ehk nende omandi ümberjagamine on loomuvastane. Nozicki arvates on vaid inimesel endal õigus otsustada, mida ta oma varaga (sealhulgas rahaga) peale hakkab.

Nozicki teose esimene osa argumenteerib anarhia ehk riigivõimu puudumise vastu. Teose teine osa argumenteerib, et minimaalne riik on moraalselt õigustatud ja ka vajalik. Kui Locke'i käsitluses tekivad riik ja raha ühiskondliku kokkuleppe kaudu, siis Nozick esitab skeemi, kuidas minimaalne riik saanuks tekkida nähtamatu käe protsessis, mille mitte ühelgi etapil pole riigi rajamist seatud eesmärgiks ega selles ka kokku lepitud. Teose kolmandas osas argumenteerib Nozick, et minimaalne riik on ka piisav ja et mis tahes ulatuslikum riik pole moraalselt õigustatud. Seejuures leiab Nozick, et kaasaegsed kapitalistlikud riigid on võtnud endale liiga ulatuslikud õigused üksikisikute üle. Nozick kritiseerib siin mitmesuguseid utoopia projekte sel alusel, et selliste utoopiate teostamiseks on vaja üle sõita isikute õigustest. Eelkõige leiab Nozick, et ei saa olemas olla ühte "parimat ühiskonda kõigi jaoks" inimeste suurte erinevuste tõttu.

Kuigi Nozick leiab, et riigil puudub õigus sundida kodanikke maksma vaeste heaolu eest, eristab ta järsult riigi ja kogukonna vahel. Nozicki käsitluses tohivad vabatahtlike kogukonnad minimaalse riigi raames katsetada kas või kommunistlikku ühiskonda. Ainsaks piiranguks on vabatahtlikkus – nii kogukonda sisenemise kui sellest väljumise üle peab isik saama ise vabalt otsustada.

Samuti peab Nozick teoorias võimalikuks riigivõimu teostatavat sunniviisilist varade ümberjagamist tingimusel, et seda tehakse ajaloolise ebaõigluse leevendamiseks, kompenseerimiseks ja heastamiseks. Nozick ei paku siin aga midagi enamat uitmõttest, nentides, et iga maa peab ise välja uurima oma iseärasused ja selle, kes praegustest vaestest on vaesed sellepärast, et nende esivanemate omandiõigusi rikuti.

Nozicki teoses, mis on ilmunud 1974, on tunda tugevat vastumeelsust sotsialismileeri (Nõukogude Liit ja tema liitlased) ideoloogia vastu, marksismi vastu. Samas kritiseerib ta teravalt äsja lõppenud Vietnami sõda ja USA kui riigi tohutut võimu oma kodanike üle.

1975. aastal võitis Nozicki teos "Anarhia, riik ja utoopia" preemia [National Book Award] filosoofia ja religiooni kategoorias. Seda raamatut on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde. Suurbritannia Times Literary Supplement kandis selle raamatu 100 teise maailmasõja järgse mõjukaima teose nimekirja.

Teose paragrahvis "Kogemuste masin" [Experience Machine] esitatud mõtteline eksperiment on saavutanud iseseisva kuulsuse. Nozick esitab siin argumendi hedonismi vastu: me tahama midagi tegelikult olla ja midagi tegelikult teha; me ei nõustuks elama virtuaalreaalsuses, kogemuste masinas.

Hilisemad tööd

Esimene raamat, mille Robert Nozick pärast "Anarhia, riik ja utoopia" kirjutas, oli epistemoloogiline "Philosophical Explanations" (1981), kus ta arutleb mõistete üle nagu "teadmine" ja "vaba tahe". Samuti kirjutab Nozick selles teoses elu mõttest, kuigi rohkem keskendub ta antud teemale järgmises teoses "The Examined Life" (1989). "The Examined Life'i" teemade ringi on väga lai, ulatudes armastusest holokaustini.

Nozicki neljas raamat kannab pealkirja "The Nature of Rationality" (1993). Nii mõnegi inimese arvates on tegu "Anarhia, riik ja utoopia" kõrval teise tippteosega tema sulest. Ta katsub lugejale edasi anda võlu, mida pakub väitluskunst. Argumenteerimise oskus oli asi, mida Nozick rakendas ka poliitikat uurides, mistõttu oli "The Nature of Rationality" talle mõneti kui pöördumine nooruspõlve.

"Socratic Puzzles" (1997) on esseedekogumik, mis sisaldab veel mõningaid lühemaid lugusid. Viimase teosena Robert Nozicki ilmus "Invariances: The Structure of the Objective World" (2002). Selles katsub ta objektiivselt arutleda vajaduste ning moraalsete väärtuste üle, rakendades bioloogiat ning füüsikat.

Kuigi Robert Nozicki "Anarhia, riik ja utoopia" järgsed raamatud ei pälvinud kaugeltki sedavõrd suurt tähelepanu kui filosoofi esikteos, olid need vähemalt sama vastuolulised kui tema poliitikafilosoofia suurteos.

Looming

Armastuse köidik

Nozick ütleb artiklis "Love's Bond", et romantilisele armastusele, vanemlikule armastusele, kodumaa-armastusele jt armastuse liikidele on ühine, et armastaja heaolu on seotud sellega, keda ja mida ta armastab. Kui temaga juhtub midagi halba, siis ka armastajaga (kuigi mitte täpselt sama asi); ja kui midagi head, siis ka armastajaga. Siiski ei paranda minu enesetunnet armastatu iga eelistuse rahuldamine: kaalul peab olema tema heaolu. Kui armastust ei ole, siis muutused teiste inimeste heaolus üldiselt ei mõjuta minu heaolu. Näljahäda võib mind liigutada, kuid ma ei pruugi tunda, et mul endal läheb halvemini. Armastus ei tähenda tingimata, et teisest hoolitakse sama palju või rohkem kui endast. Kui teise heaolu minu heaolu kas või natukenegi samas suunas mõjutab, siis on tegu armastusega. Need, keda ma armastan, on just nagu osa minust. (Armastajat peab teise heaolu ka emotsionaalselt mõjutama; asi peab olema teises, mitte assotsiatsioonides minu endaga; meeleolu peab muutuma; muutunud meeleolu peab kestma; peab olema üldine kalduvus, et teise heaolu mind niimoodi mõjutab.)

Armunud oleku korral mõeldakse armastatust enam-vähem kogu aeg, tahetakse kogu aeg puudutada ja koos olla, tema juuresolek erutab, ei saa magada, tundeid väljendatakse luuletustega, kingitustega ja muul viisil teisele rõõmutegemisega, vaadatakse teineteisele sügavalt silma, süüakse küünlavalgel, igatsetakse vähegi aega lahus olles, naeratatakse teise tegusid ja ütlusi meenutades, tuntakse rõõmu teiste väikestest nõrkustest, rõõmustatakse, et ollakse teineteist leidnud, leitakse, et kõik on võluvad ja kenad, ja arvatakse, et kõik peavad minu õnne tundma. Teised hooled ja kohustused muutuvad väheoluliseks taustaks. Kui armumine ei ole vastastikune, siis ilmub melanhoolia, mõtiskletakse pidevalt selle üle, mis valesti läks, fantaseeritakse asjade kordaminemisest, hiilitakse kohtades, kus loodetakse armastatut näha, helistatakse, et kuulda tema häält, kõik teised tegevused tunduvad lamedad, võivad tulla enesetapumõtted. Armunud olekust võib saada alguse püsiv romantiline armastus või see kaob. Püsiva romantilise armastuse korral kaks inimest otsekui ühinevad, moodustades "meie" (Robert Solomon, "Love"). Romantiline armastus ei pruugi niisugune olla: romantiline armastus on tahtmine seda meiet moodustada, tunne, et just see inimene on selleks õige, ja tahtmine, et teine tunneks samamoodi. (Oleks lahkem, kui arusaamine, et see pole õige inimene, kaotaks selle soovi alati ja kohe ära.) Nozick arvab, et see soov on romantilise armastuse loomuses, see on osa sellest, mida armastus silmas peab.

"Meie" moodustab uus suhete võrk, mille tõttu nad enam eraldi ei ole. Esiteks, nagu igasuguse armastuse puhul, sõltub armastaja heaolu armastatu heaolust. Armastaja hoolitseb ja lohutab raskuste korral mitteisekalt, kuigi ta aitab kaasa ka omaenda heaolule. Armastus on kindlustus saatuselöökide vastu. Ka autonoomia on nüüd ühine, mõnesid otsuseid ei saa enam üksi teha. Kui heaolus ollakse vastastikku sõltuvad, siis pole ime, et otsuseid tehakse koos, isegi kui asi puudutab eeskätt ühe heaolu. (See puudutab suurel määral isegi otsust suhe lõpetada.)

Neid nimetatakse paariks, ja nad tahavad maailma silmis seda olla. Sellepärast on samasoolistel paaridel, kellel seda võimalust ei ole, tõsine takistus.

Meie identiteet ei tähenda, nagu individuaalset identiteeti enam poleks või nagu üksiku identiteet oleks meie identiteedi osa. Individuaalne identiteet on nüüd teistsugune: selle identiteedi puhul kummalgi niisugune hoiak, mis teeb teise psühholoogiliselt iseenda identiteedi osaks. Kellegi armastamine võib osalt olla pühendunud valvelolek tema heaolu suhtes ja oma seose suhtes temaga. (Identiteedi osa ongi võib-olla see, mille suhtes ma pidevalt eriti valvel olen.) Oma eraldi identiteedi puhul ollakse näiteks valvel oma nime suhtes. Samamoodi ollakse näiteks lendamise ohtude suhtes palju rohkem mures siis, kui teine lendab üksinda; tundub usutav, et "meies" osalev isik on üldiselt valvel teist ähvardavate ohtude pärast, mis ähvardavad tagasiminekuga individuaalsele identiteedile, ja need on eriti nähtaval suure füüsilise eraldatuse korral. Ühisidentiteedi tunnus on ka omamoodi tööjaotus: kui midagi loeb see, kes on rohkem huvitatud, siis "meie" on selle vastu võtnud. Kui paar laguneb, siis hakatakse kõike ise lugema, sest enam ei saa teine seda minu eest teha. (Üks kriteerium on ka see, et partnerit ei püüta välja vahetada.) Nii nagu keegi võib mõttes iseendaga vestelda, võidakse ka mõttes armastatuga koos olla ja vestelda ning öelda teistele tema hääletooniga asju, mida tema ütleks.

Kui kujutada individuaalset mina kinnise kujundina, millel on pidev selge piir, siis "meie" puhul oleks kaks kujundit koos ja nendevaheline piir kadunud (südame kujund?). Seksuaalne kogemus, kokkuvoolamine ja ühtesulamine peegeldab "meie" moodustumist ja aitab sellele kaasa. Tähenduslik töö, loov tegevus ja areng võivad mina kuju muuta. Intiimsed köidikud muudavad mina piire ja selle topoloogiat, romantiline armastus ühel moel ja sõprus teisel moel. Individuaalne mina võib seostuda "meiega", millega ta samastub, kahel moel: "meie" võib tema jaoks olla iseenda väga tähtis aspekt ja ta võib iseennast näha "meie" osana. Võib-olla meestel on sagedamini esimene vaade ja naistel teine, kuigi mõlemad peavad "meiet" väga tähtsaks. Kummalgi juhul ei pea "meie" individuaalset mina autonoomiast täiesti ilma jätma. Romantilises "minas" tahab kumbki isik teist täielikult omada, kuid vajab ka, et teine oleks sõltumatu ja mittealluv, et ühisidentiteet saaks individuaalset identiteeti suurendada. Ka teise heaolu nõuab mittealluvat autonoomiat. Soov teist täielikult omada ei tulene Nozicki arvates soovist domineerida. Teist tahetakse omada sama täielikult nagu iseenese identiteeti, see väljendab uue identiteedi moodustumist, või see ehk lihtsalt ongi see soov seda moodustada. Erinevalt Georg Friedrich Wilhelm Hegeli ebastabiilsest isanda ja teenri dialektikast lepituvad romantilises "meies" teise autonoomia ja täielik omamine ühises imelises suuremas identiteedis.

Armastussuhte tuum on see, kuidas armastajad seda näevad, mis tunne on neil selles iseenda ja teise kohta ning kuidas nad on teineteisele head. Kumbki saab ja annab rõõmu, nad väljendavad seda sageli mänglemisega. Kui me võtame vastu täiskasvanud armastust, siis meid peetakse selle vääriliseks, et olla kõige intensiivsema armastuse esmane objekt; lapsepõlve oidipaalses kolmnurgas me seda ei kogenud. (Telemachose, Penelope ja Odysseuse lugu näitab perekonnakolmnurka teise nurga alt: isa on vajalik kaitsja. Kui ema on nii ligitõmbav, nagu laps arvab, siis isa äraolekul ilmuvad teised kosilased. Ja erinevalt isast, kes poega ei tapa ega vigasta, on need tõesti vaenlased.) Nähes, et teeme teist õnnelikuks, oleme iseendaga rohkem rahul.

Et kellegi armastus mind hõõguma paneks, peab ta armastama mind ennast, mitte ilustatud versiooni minust. Partner tunneb kõiki minu omadusi. Vanemad panevad lapsed mõnede kehaosade pärast ebamugavust tundma, ja intiimsuses need tunded muunduvad. Armastuse täielikus intiimsuses tuntakse kogu inimest ning puhastatakse, aktsepteeritakse ja tervendatakse. Inimesed soovivad, et neid armastataks nende endi, mitte nende omaduste, näiteks raha pärast. Mind armastatakse millegi muu pärast, kui see, mille pärast mind armastatakse, on minu enesepildi või identiteedi perifeerias. Kui kellegi enesepildi keskmes ongi raha (või ilu või tarkus), siis ta ei pruugi olla selle vastu, et see on armastuse ajendaja. Armuda võidakse teatud omaduste pärast, aga lõpuks tuleb ikkagi hakata armastama inimest ennast, mitte omaduste pärast, vähemalt mitte mingi kindla omaduste komplekti pärast. Me armastame inimest, kui koos temaga olemine (näiteks koos Eevaga olemine, mitte koos nii- ja niisuguste omadustega inimesega koos olemine) on meie identiteedi silmatorkav osa. Armastuse kujunemisel pidi omadustel olema tähtis roll, sest miks muidu ei armastatud ka kedagi teist? Aga kui omaduste pärast armastamine jätkub, siis armastus tundub tingimuslik. Võib-olla tuleb armastusest mõelda nagu vermimisest partidel: pärast vermimist armastatakse inimest nii, et see ei põhine enam omadustel. Sellele aitab kaasa, kui armastus põhineb algul suurel hulgal omadustel. Ent inimestevaheline armastus ei ole muutumatu. Kuigi see ei sõltu enam omadustest, mis selle vallandasid, võivad uued negatiivsed omadused selle aja jooksul ületada. Või uus vermimine teise inimese poolt. Aga "meies" osalev isik ei otsi sellist muutust. Kui kedagi armastataks teatud omaduste pärast, siis peaks ju otsima kedagi, kellel need omadused on veel suuremal määral. (Platoni teooria on selle koha pealt eriti haavatav.) Valmisolek armastatu välja vahetada pole kooskõlas armastuse hoiakuga. Armastuse hoiak ei ole siiski irratsionaalne. Kui ollakse inimest juba hästi tundma õppinud, siis nõuaks palju aega ja energiat, et teise inimesega umbes sama kaugele jõuda. (Aga kas ei võiks loota, et kokkuvõttes on ikkagi kasud sees?) Uue inimese suhtes ollakse ebakindel; alles pärast pikaajalist ühist kogemust, tülisid ja kriise saab tundma õppida inimese usaldusväärsust, vastupidavust ja kaastundlikkust. Uue kandidaadi uurimine annab tõenäoliselt negatiivse tulemuse ja teeb lõpu olemasolevale suhtele. Energiat tasub kulutada pigem olemasoleva "meie" parandamisele. Sellised nõuanded pole rumalad, kuid on välised, sest need ei lähtu mitte armastuse loomusest, vaid sellest, et asendus ei tasu ära. Mis eriline väärtus on sellel, et me tahame ühele inimesele truuks jääda? Me ei taha muidugi partnerile haiget teha, aga see pole ammendav vastus. On veel üks majanduslik kaalutlus: kindla kaubanduspartneri puhul kohanetakse temaga, ja see annab teatud tagatise truuks jäämisele, sest kohanemiseks kulutatud ressursid oleks teiste puhul raisatud. Pealegi, selline kohanemine eeldab teiselt tagatist, mis läheb kaugemale tema enda kohanemisest; mõnikord on kasulik ühineda üheks firmaks.

Valmidus lõhkuda see "meie", millega end suuresti samastan, oleks valmidus lõhkuda oma mina laiendatud minana. Sellepärast ei saa kavatseda vajuda teise "meiesse", kui ei ole lakatud samastamast end praegusega, lakatud armastamast. Ja kavatsus moodustada uus "meie" oleks ikkagi kavatsus seda juba mitte lõhkuda. Armastusele on olemuslik, et "meiet" ei olda valmis lõhkuma. Ei olda valmis leidma uut, olgugi et paremat partnerit, samamoodi nagu ei olda valmis lõhkuma oma isiklikku mina, et selle järjepidevuseta asendaks uus, võib-olla parem mina. (Teine asi on iseenda täiustamine, muutmine.)

Tunnustus

• 1975 – National Book Award ("Anarhia, riik ja utoopia")
• 1982 – Ralph Waldo Emersoni auhind ("Philosophical Explanations")

Raamatud

• 1974 – Robert Nozick. "Anarchy, State, and Utopia". Basic Books, ISBN 978-0465051007 [1]
• 1981 – Robert Nozick. "Philosophical Explanations". Belknap Press, ISBN 978-0674664791 [2]
• 1989 – Robert Nozick. "The Examined Life. Philosophical Meditations". Simon & Schuster, ISBN 978-0671725013 [3]
  • Love's Bond. Veebis
• 1991 – "The Philosophy of (Erotic) Love". Eessõna Artur C. Danto, toimetanud Robert C. Solomon ja Kathleen M. Higgins. University Press of Cansas. Kogumiku lehekülgedel 417–432 avaldati Robert Noziku kirjutis "Love's Bond", mis esmakordselt ilmus 1989. aastal Nozicku raamatu "The Examined Life" ühe peatükina [4]. ISBN 978-0700604807
• 1993 – Robert Nozick. "The Nature of Rationality". Princeton University Press, ISBN 978-0691020969 [5]
• 1997 – Robert Nozick. "Socratic Puzzles". Harvard University Press, ISBN 978-0674816534 [6]
• 2001 – Robert Nozick. "Invariances: The Structure of the Objective World". Belknap Press, ISBN 978-0674012455 [7]

Tõlked eesti keelde

• 2018 – Robert Nozick. Anarhia, riik ja utoopia. Tõlkinud Jüri Eintalu, järelsõna Mats Volberg. Tartu: Ilmamaa, ISBN 978-9985775950

Vaata ka

• Kogemusmasin

Kirjandus

• Jonathan Wolff. "Robert Nozick. Property, Justice, and the Minimal State" (sari "Key Contemporary Thinkers"). Stanford: Stanford University Press, 1991, 184 lk, ISBN 978-0804718561 [8]
• Giovanna Borradori. "Conversazioni Americane". Sagittari Laterza, 1991. Ingliskeelne väljaanne ilmus 1994. aastal pealkirjaga "The American Philosopher: Conversations with Quine, Davidson, Putnam, Nozick, Danto, Rorty, Cavell, MacIntyre, Kuhn". Chicago: University of Chicago Press, 1994, 192 lk, ISBN 978-0226066486 Intervjuu Robert Nozikuga on ära toodud lehekülgedel 70–85 [9]
• A. R. Lacey. "Robert Nozick". Princeton: Princeton University Press, 2001, 224 lk, ISBN 978-0691090450 [10]
• G. A. Cohen. "Self-Ownership, Freedom, and Equality" (sari "Studies in Marxism and Social Theory"). Cambridge: Cambridge University Press, 1995, 288 lk, ISBN 978-0521477512. Raamatus peatükid "Robert Nozick and Wilt Chamberlain: how patterns preserve liberty (lk 19–37) ja "Marxism and contemporary political philosophy, or: why Nozick exercises some Marxists more than he does any egalitarian liberals" (lk 144–164) [11]
• "Robert Nozick" (sari "Contemporary Philosophy in Focus"). Toimetanud David Schmidtz. Cambridge: Cambridge University Press, 2002, 242 lk, ISBN 978-0521006712 [12]
• Cristian Ionut Vasilescu. "Understanding Utopia And The Natural Rights In Robert Nozick's Anarchy, State and Utopia". BookSurge Publishing, 2006, 126 lk, ISBN 978-1419635243 [13]
• "Natural Rights Liberalism from Locke to Nozick" (sari "Social Philosophy and Policy"). Toimetajad Ellen Frankel Paul, Fred D. Miller ja Jeffrey Paul. Cambridge: Cambridge University Press, 2005, 424 lk, ISBN 978-0521615143. [14]
• Ralf M. Bader. "Robert Nozick" (sari "Major Conservative and Libertarian Thinkers"). Continuum International Publishing Group Inc, 2010, 160 lk, ISBN 978-1441180094 [15]
• "The Cambridge Companion to Nozick's Anarchy, State, and Utopia" (sari "Cambridge Companions to Philosophy"). Toimetanud Ralf M. Bader ja John Meadowcroft. Cambridge: Cambridge University Press, 2011, 332 lk, ISBN 978-0521120029 [16]
• Lester H. Hunt. "Anarchy, State, and Utopia: An Advanced Guide". Wiley-Blackwell, 2015, 240 lk, ISBN 978-1118880470 [17]

Eestikeelne kirjandus

• Piibe Jõgi. Õigus ja eetika: Teooriaid õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, 1997, 224 lk, ISBN 998-5822749 Raamatu peatükk "Õigluse teooria. Robert Nozick" on esitatud lehekülgedel 193–203
• Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost. Koostanud ja toimetanud Gerhard Schwarz, Gerd Habermann ja Claudia Aebersold Szalay. Liberalismi Akadeemia, 2012, 242 lk, ISBN 978-9949307432 Raamatu peatükk "Robert Nozick. Anarhia, riik ja utoopia" on esitatud lehekülgedel 158–159

Välislingid

• Robert Nozicku hauaplaat. findagrave.com
• Robert Nozick: Political Philosophy. iep.utm.edu
• Robert Nozick's Political Philosophy. plato.stanford.edu