Robert Merrihew Adams

Ameerika Ühendriikide filosoof

Robert Merrihew Adams (sündinud 8. septembril 1937 New Jersey osariigis Orange'is) on USA filosoof.

Robert Merrihew Adams

Ta on analüütiline filosoof, kelle valdkonnad on metafüüsika, religioonifilosoofia, moraalifilosoofia ja filosoofia ajalugu (Søren Kierkegaard ja Gottfried Wilhelm Leibniz).

Adams õpetas pikka aega California Ülikoolis Los Angeleses. 1990ndate alguses valiti ta Yale'i Ülikoolis Clarki moraalifilosoofia ja metafüüsika professoriks. Filosoofia osakonna juhina aitas ta analüütiliste ja kontinentaalsete filosoofide vaheliste isiklike ja filosoofiliste vastuolude tõttu laguneva osakonna taas järjele. Aastal 2004 Adams emeriteerus ning hakkas osaajaga õpetama Oxfordi Ülikoolis, kus ta oli Mansfieldi Kolledži kolleegiumiliige. 2009. aastal sai ta väljapaistvaks filosoofia uurijaprofessoriks Põhja-Carolina Ülikoolis Chapel Hillis.

Adams on olnud Kristlike Filosoofide Seltsi esimees.

Aastal 1999 pidas ta Giffordi loengud teemal "Jumal ja olemine".

Looming muuda

"Must God Create the Best?" muuda

Artiklis "Must God Create the Best?" (1972) väidab Merrihew, et väite

(P) Kui täiuslikult hea moraalisubjekt üldse loob maailma, siis see peab olema kõige parem maailm, mille ta saab luua.

eitamine ei ole kristliku eetikaga vastuolus. (Väitest (P) järeldub, et kui tegeliku maailma on loonud täiuslikult hea ja kõikvõimas Jumal, siis see peab olema parim võimalikest maailmadest.)

Esiteks, võib-olla parimat võimalikku maailma ei ole, vaid igast võimalikust maailmast on olemas parem võimalik maailm. Siis ei saa Jumalale ette heita, et ta lõi vähem hea maailma, kui ta oleks võinud luua. Gottfried Wilhelm Leibniz, kes toetus parima printsiibile, leidis, et kui parimat võimalikku maailma poleks, siis täiuslikult hea Jumal ei looks üldse maailma. Aga loodud maailma puudumine oleks vähem hea asjade seis kui loodud maailma olemasolu.

Teiseks, oletame, et on olemas parim võimalikest maailmadest. Teoutilitarismist tuleneb siis (P), sest teutilitarismi järgi on moraalne kohustus kutsuda esile nii hea asjade seis, nagu suudetakse. Kui loobuda utilitarismist, siis võib väidet (P) kaitsta kahel moel. Esiteks, võib väita, et kui looja loob meelega vähem hea maailma kui parim, mille ta saab luua, siis ta toimib kellegi suhtes vääralt (rikub kellegi õigusi) või on kellegi suhtes vähem hea, kui täiuslikult hea moraalisubjekt peab olema. Teiseks võib väita, et kui looja valib vähem hea maailma, peab tal olema iseloomuviga.

Loojal ei saa olla kohustusi võimalikest maailmast parimas elavate olendite ees, keda ta ei ole loonud, sest need olendid ei ole tegelikud. Kuidas on lood olenditega, kes elavad loodud maailmas?

Usutav on oletada, et Jumal saab luua maailma, milles on täidetud tingimused: 1) Ükski selle maailma olenditest ei eksisteeriks parimas võimalikest maailmadest. 2) Ühelgi selle maailma olenditest ei ole kokkuvõttes nii vilets elu, et oleks parem, kui seda olendit poleks kunagi olemas olnud. 3) Iga selle maailma olend on kokkuvõttes vähemalt sama õnnelik, nagu ta oleks võinud olla mis tahes teises võimalikus maailmas, milles ta oleks võinud eksisteerida.

Tundub ilmne, et sel juhul ei toimi Jumal seda maailma luues ühegi selle maailma olendi suhtes vääralt ega ole tema vastu vähem hea, kui täiuslik headus nõuab; sest ükski neist olenditest ei oleks sellest kasu saanud, kui Jumal oleks loonud mõne muu maailma. (Võib-olla on olemas ka õigused millelegi, mis kasu ei too, näiteks lubaduse täitmisele, aga vaevalt on nende seas õigus mitte loodud olla.)

Platon leiab "Timaioses", et täiuslikult hea looja peab looma parima maailma, mille ta saab luua, sest muidu on tal iseloomuviga, nimelt kadedus (29e–30a). Kristliku moraaliideaali tähtis element on arm. Seda võib määratleda kalduvusena armastada sõltumatult armastatava teenetest, sõltumatult sellest, kas armastatav väärib armastaja armastust. Või ehk armuline inimene näeb armastatavas väärtuslikku ega muretse selle pärast, kas see on rohkem või vähem väärtuslik kui väärtuslik kelleski teises, keda ta võiks armastada. Kristlikus traditsioonis peetakse armu tavaliselt vooruseks, mis Jumalal on ja inimestel peaks olema.

Armuline Jumal võib vabalt otsustada luua olendid, kes on vähem täiuslikud kui olendid, keda ta samuti saaks otsustada luua. Usklik inimene ei ülista Jumalat tavaliselt selle eest, et ta just meid luues tegi õige otsuse, vaid tänab Jumalat enda loomise kui teenimatu isikliku teene eest.

On esitatud järgmine vastuargument. Oletame, et inimene võtab enne lapse eostamist meelega ainet, mis kutsub lapsel esile raske vaimse alaarengu. Meil on tugev kalduvus ütelda, et see inimene toimib moraalselt vääralt.

Konkretiseerime vastuargumendis esitatud olukorra:

Juhtum (A). Abielupaaril on suur soov armastada alaarenenud last. Nad võtavad sisse ainet, mis muudab sugurakkude geene ja kromosoome viisil, mis teeb lapsed alaarenenuks. Sünnib laps, nad armastavad ja arendavad teda nii palju kui vähegi võimalik. Laps on kokkuvõttes õnnelik, kuigi ta ei saa nautida teatud intellektuaalseid, esteetilisi ja sotsiaalseid rõõme.

Esimene vastuväide selle näite põhjal ei ütle ainult, et vanemad on teinud midagi moraalselt väära (mis on tõsi), vaid ka, et nad on toiminud moraalselt vääralt lapse suhtes. Ent normaalne laps ei oleks olnud seesama laps, sest tal oleksid olnud teised geenid.

Mille poolest siis vanemad juhtumil (A) toimisid vääralt? Võidakse väita, et asi on selles, et nad rikkusid printsiipi:

(Q) On väär anda teadlikult olemasolu olendile, kes on vähem täiuslik kui olend, kellele oleks võidud olemasolu anda.

Printsiibist (Q) järeldub ka väide (P). Ent printsiibile (Q) saab esitada vastunäiteid:

Juhtum (B). Inimene kasvatab kuldkalu, kuigi ta võiks kasvatada koeri või sigu, kes on täiuslikumad.
Juhtum (C). Oletame, et on aine, mille sissevõtmine enne lapse eostamist muudab geene nii, et lapsel on üleinimlik mõistus ja suuremad väljavaated õnnele. Kas siis on moraalselt väär, kui vanemad jätavad meelega selle aine sisse võtmata? See ei oleks igatahes nii halvakspandav kui otsus eostada alaarenenud laps.

Tundub, et meie halvakspanu vanematele juhtumil (A) ei põhine mitte printsiibil (Q), vaid vähem üldisel ja usutavamal printsiibil:

(R) Inimestel on väär põhjustada teadlikult ja tahtlikult normaalsete inimestega võrreldes vaimselt või füüsiliselt alaarenenud järglaste eostamist inimestel.

Printsiipi (R) saab sõltumatult printsiipidest (P) ja (Q) põhjendada kristliku eetika alusel. Kui Jumal inimesed lõi, oli tal teatud kavatsused inimelu kvaliteetide ja eesmärgi suhtes. Mõned neist tuleb teostada inimeste tahtliku tegevusega, ja meie kohus on toimida nendega kooskõlas. Inimene peab olema normaalne, et ta võimalikult hästi vastaks Jumala kavatsustele inimelu suhtes. Meie järglased kuuluvad fundamentaalsemalt Jumalale kui meile. Me tohime järglaste geene mõjutada ainult viisil, mis tõenäoliselt teeb nad paremini vastavaks Jumala kavatsustele. Alaarenenud laste meelega eostamine oleks vaevalt niisugune geenide mõjutamine. "Ja väitest, et Tema kavatsuste tõttu inimelu jaoks on meil Jumala ees kohustus mitte püüda saada järglasteks teatud sorti olendeid, ei järeldu, et Jumalal oleks väär luua selliseid olendeid muul moel. Veel palju vähem järeldub sellest, et Jumalal on väär luua vähem täiuslik maailm kui parim võimalik."

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Robert Merrihew Adamsi abikaasa on 1966. aastast filosoof Marilyn McCord Adams.

Publikatsioone muuda

Kirjandus muuda