Riikliku julgeoleku vanemmajor
Riikliku julgeoleku vanemmajor (vene keeles старший майор государственной безопасности) oli aastatel 1935−1943 Nõukogude Liidu riikliku- ja sisejulgeoleku ametkondades kasutusel olnud eriauaste, millele tinglikult vastas sõjaväeline auaste Punaarmees diviisikomandör (1940. aastast kindralmajor).
Nõukogude Liidus olid riikliku julgeoleku eriauastmed kasutusel NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadis (1935–1945) ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadis (1941–1945).
Riikliku julgeoleku vanemmajori auaste oli riikliku julgeoleku 3. järgu komissarist madalam ja riikliku julgeoleku majorist kõrgem. 1935. aastal anti riikliku julgeoleku vanemmajori auaste 47 tšekistile. Viimati anti seda auastet novembris 1942.
Riikliku julgeoleku vanemmajoreid muuda
- 1938 – Nikolai Vlassik, hilisem kindralleitnant
- 1939 – Ivan Serov, hilisem armeekindral
- 1940 – Viktor Abakumov, hilisem kindralpolkovnik
- 1941 – Boriss Kumm, eriauastme sai 2. jaanuaril; hilisem kindralmajor.
- 1941 – Andrei Murro, eriauastme sai 29. märtsil; hukkus augustis 1941 Tallinnast evakueerumisel Soome lahel.
- 1941 – Pavel Sudoplatov, hilisem kindralleitnant
Eriauastme kaotamine muuda
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 9. veebruarist 1943 seati sisse uued eriauastmed NKVD töötajatele. Kaotati riikliku julgeoleku vanemmajori ja viidi sisse riikliku julgeoleku komissari eriauaste. Seoses sellega toimus auastme kaotamise ajal elus olnud eriauastme omanike ümberatesteerimine, mille tulemusena anti 14. veebruaril riikliku julgeoleku komissari auaste 89 riikliku julgeoleku vanemmajorile (sealhulgas Boris Kummile).