Richard Layard

Suurbritannia majandusteadlane

Peter Richard Grenville Layard (sündinud 15. märtsil 1934) on Suurbritannia majandusteadlane ja akadeemik, parun.

Richard Layard 2006. aastal

Ta on Londoni Majanduskooli (LSE) emeriitprofessor.

Teadlaskarjääri alguses uuris Layard, kuidas vähendada töötust ja ebavõrdsust. 1961–1963 osales ta valitsuse tellimusel kõrgharidusega tegelenud komisjoni töös. Komisjoni 1963. aastal avaldatud Robbinsi aruande tulemusel laiendati Suurbritannias 1960. ja 1970. aastatel oluliselt kõrghariduse andmist.

Ta oli üks esimesi majandusteadlasi, kes hakkas õnnetunnet uurima. Sealhulgas uuris ta ka sissetulekuga mitteseotud muutujate (nt vaimne tervis) mõju õnnetundele. Õnnelikkust uurides kombineerib Layard teadmisi majandusteadusest, psühholoogiast, neuroteadusest ja filosoofiast.[1]

Praegu huvitab teda, kuidas parem vaimne tervis saaks inimeste ühiskondlikku ja majanduslikku elu parandada. Layardi töö vaimse tervise valdkonnas (sh 2006. aastal avaldatud depressiooni käsitlenud aruanne)[2] viis algatuseni, mille eesmärk oli teha psühholoogiline nõustamine Suurbritannia elanikele paremini kättesaadavaks (Improving Access to Psychological Therapies; IAPT).[3]

Koos John F. Helliwelli ja Jeffrey Sachsiga oli Layard 2012. ja 2013. aastal maailma õnnelikkuse aruande "World Happiness Report" kaastoimetaja.[4][5]

Töö muuda

1990. aastal osales ta Londoni Majanduskooli juurde Centre for Economic Performance'i asutamises ja töötas hiljem keskuse programmidirektorina. Layard on nõustanud mitmeid organisatsioone, sealhulgas Suurbritannia ja Venemaa valitsusasutusi. Ta toetas paljusid uusleiboristliku (New Labour) valitsuse poliitikaid. Näiteks pooldas ta toetusesaajast-tööle (welfare-to-work) põhimõtet, mis seisneb toetuste maksmise korraldamises nii, et see julgustaks (või sunniks) toetusesaajaid tööturule naasma.

Layard tegeles õnnetunnet uuriva majandusteaduse haruga. Õnnelikkuse majandusteaduse kohaselt on sissetulek halb tegur, mille kaudu õnnelikkust hinnata. Tuginedes tänapäevasele õnnetunde valdkonnas tehtavale uurimistööle, on Layard nimetanud kolme tegurit, mida traditsiooniline majandusteadus arvesse ei võta:

  • Ühiskondlikud võrdlused: erinevalt sellest, mida traditsiooniline majandusteadus ennustab, tuleneb õnnetunne nii suhtelisest sissetulekust kui ka absoluutsest sissetulekust. Kui kõigi inimeste ostujõud tõuseb, võivad mõned inimesed siiski õnnetumaks muutuda, kuna võrreldes teistega on nende olukord halvem. See tulemus ei tähenda, et majanduskasv on täielikult nullsumma mäng, kuid tõenäoliselt vähendab see läbi raske töö tegemise saadavat kasu. Ühiskonnas, kus mitte vaid ettevõtted, vaid ka üksikinimesed peavad pidevalt üksteise vastu võitlema, kogetakse elu ja tööd kui pidevat rahmeldamist, et iga hinna eest teistest ees püsida (rat race).
  • Kohandumine: kõrgema sissetulekutasemega harjudes kasvab inimeste arusaam piisavast sissetulekust. Kui inimesed ei näe seda mõjurit ette, investeerivad nad töösse rohkem aega kui nende õnnetunde jaoks hea on.
  • Muutuvad maitsed: majandusteadlased oletavad, et inimeste eelistused on konstantsed, kuid tegelikult ei ole eelistused kindlaksmääratud, vaid nad muutuvad ja nihkuvad pidevalt mõjutatuna viimastest trendidest ja kultuurilistest normidest. Seega tunneb inimene, et siiani akumuleeritud asjade relatiivne väärtus devalveerub ja lõppkokkuvõttes on sellel õnnetundele negatiivne mõju.

Nende tähelepanekute valguses järeldab Layard, et maksudel on lisaks avalike teenuste eest tasumise ja sissetuleku ümberjagamise ka kolmas eesmärk – avaldada vastumõju kognitiivsele nihkele, mis paneb inimesi töötama rohkem kui on hea nende õnnetundele. Maksude kaudu saaks aidata inimestel säilitada tervislikku tööelu ja puhkuse vahelist tasakaalu. Kuigi korrektiivsed maksud vähendaksid töötamist ja seega SKT-d, ei näe Layard selles probleemi kuna "SKT on vigane heaolu mõõdik".[6] Inimeste rahulolu oma eluga on olulisem kui SKT.

Layardi ütlusi ja seisukohti muuda

1. "Sissetuleku tõustes olen õnnelikum, eriti lühikeses perspektiivis.
2. Kuid selle tõttu on teised vähem õnnelikud ja suurema sissetuleku mõju minule haihtub viisidel, mida ma ei osanud ette ennustada.
3. Et mu töö ja elu oleksid tasakaalus, oleks vaja korrektiivest maksustamist. See peaks saama kolmanda tee põhidoktriiniks.
4. Me ei tohiks julgustada sissetulekute võrdlusi ja nullsumma võitlust ühiskondlikus seisuses tõusmise nimel.
5. Välised stiimulid võivad mõjuda kahjulikult meie sisemisele motiveeritusele teha head tööd. Tulemuspõhise palga rakendamisse tuleks suhtuda vastutustundlikult.
6. Tuleks tõhustada järelevalvet reklaamide, eriti lastele suunatud reklaamide üle.
7. Sissetulekuid tuleks vaeste suunas ümber jagada."[7]

2005. aastal avaldatud raamatus "Happiness: Lessons from a New Science" rõhutas Layard sissetulekuga mitteseotud muutujate mõju ühiskonna koondõnnetundele (aggregate happiness). Ta toonitas vaimse tervise tähtsust ja väitis, et psühholoogiline ravi peaks olema olemasolevast palju laialdasemalt kättesaadav. Layardi vaimse tervise alase töö tulemusel loodi algatus IAPT, mille eesmärgiks on anda Suurbritannia elanikele parem ligipääs psühholoogilisele nõustamisele.

Koos Paul Krugmaniga kirjutas ta 2012. aastal majandusteadlasi mõistlikkusele üles kutsuva manifesti (Manifesto for Economic Sense), milles autorid taunisid majanduskriisi vastu võitlemist läbi tavainimestele suuri kannatusi põhjustavate kärpeprogrammide.[8]

Kriitika muuda

Layardi lähenemist on ka kritiseeritud. Õnnetunnet käsitlev uurimistöö peab Layardi teesi küsitavaks ja väidab, et inimesed muutuvad sissetuleku suurenedes ikkagi õnnelikumaks.[9]

Isiklikku muuda

Layard käis stipendiaadina (King's scholar) prestiižses Etoni erakoolis. Bakalaureusekraadi sai ta Cambridge'i Ülikoolist ja magistrikraadi Londoni Majanduskoolist.

2000. aastal anti talle aadliseisus[10] ja ta sai Suurbritannia parlamendi lordide kotta, kus esindab leiboristide vaateid. 2006. aastal anti oluliste teenete eest aadliseisus ka ta sotsiaaltöötajast abikaasale Molly Meacherile (paruness Meacher). Tegu on ühega vähestest abielupaaridest, kus mõlemad pooled on iseseisvalt tiitlini jõudnud.

Viited muuda

  1. Richard Layard CV. IZA.
  2. "The Depression Report. A new deal for depression and anxiety disorders". London School of Economics. 2006.
  3. Laurence Pollock. "Fit for purpose". The Guardian. 18.02.2009.
  4. World Happiness Report 2012.
  5. World Happiness Report 2013.
  6. Richard Layard. Lionel Robbins Memorial Lecture Part 2: Income and happiness: rethinking economic policy. 27.03.2003. lk 11.
  7. Richard Layard. Income and happiness: rethinking economic policy. 27.03.2003. lk 17-18.
  8. Richard Layard & Paul Krugman. Manifesto for Economic Sense.
  9. Betsey Stevenson & Justin Wolfers. "Economic Growth and Subjective Well-Being: Reassessing the Easterlin Paradox". Brookings Papers on Economic Activity 2008: 1–87. JSTOR 27561613
  10. The London Gazette: no. 55840. p. 5023. 08.05.2000.