Renessanssarhitektuur
Renessanssarhitektuur on Euroopa arhitektuur, mis pärineb 15. sajandi algusest kuni 17. sajandi alguseni (eri piirkondades periood varieerub) ning selle peamiseks põhimõtteks on antiikarhitektuuri ja antiikideede teadlik jäljendamine ja taaskasutamine.
Renessansile eelnes arhitektuuris gootika ja järgnes barokk.
Antiikarhitektuuri taassünd sai alguse Firenzes, kus Filippo Brunelleschi oli üks selle pioneere. Stiil levis kiiresti mujale Itaaliasse ning siis Prantsusmaale, Saksamaale, Inglismaale ja Venemaale. Renessansideed jõudsid Euroopa eri paigusse erineval ajal ja olid erineva mõjuga.
Renessansile on iseloomulikud sümmeetria, proportsioon ja elementide reeglipärasus. Eeskujuks võeti eriti Vana-Rooma arhitektuur, millest oli säilinud arvukalt näiteid. Keskaegsed keerukad konstruktsioonid asendati korrapäraste sammaste, pilastrite, poolkaarte, kuplite ja niššidega.
Eestis muuda
1520.–1530. aastatel hakkasid Eesti arhitektuuris levinud gooti teravkaarmotiivid ning keskajale omane vertikaalne domineerimine ja liigendatus asenduma uute stiilidega. Antiigi eeskujul tekkis horisontaalne liigendatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkasid rustikamotiiv ja ümarkaar. Renessansi üks varasemaid näiteid Eestis on Purtse vasallilinnus; teised tuntuimad esindajad on Mustpeade maja Tallinnas, Tallinna vaekoda (põles 1944, müürid lammutati 1946) dominiiklaste kloostri ait Tallinnas, Pärnu-Jaagupi kiriku pikihoone ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisa liivakiviportaalid (1920. aastatel oluliselt kahjustatud). Eesti kirikutes on säilinud ka mitmeid kunstipäraseid renessansskantsleid ja -altareid.
1630.–1650. aastail hakkas renessanss tasapisi asenduma barokiga.