Rein Maran

eesti filmioperaator ja -režissöör

Rein Maran (kuni 25.01.1937 Rein Hüts;[viide?] sündinud 13. septembril 1931 Tartus) on eesti filmioperaator ja -režissöör.

Rein Maran 2009. aastal

Ehkki ta on väga laia ampluaaga filmimees, on ta suurimat tunnustust pälvinud oma loodusfilmidega.

Haridus muuda

1972. aastal lõpetas ta Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi teadusfilmi operaatorina.

Elukäik muuda

Rein Maran oli aastail 1952–1956 vangis nõukogudevastases noorteorganisatsioonis osalemise pärast.

1967. aastast töötas ta Tallinnfilmis, hiljem Eesti Telefilmis. Tema eestvõttel[viide?] asutati 1964. aastal fotogrupp Stodom ja 1989 Tallinna Fotoklubi.

Aastail 1989–1993 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse esimees.

1996. aastast on ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis kultuuriteaduskonna filmi ja video õppetooli õppejõud.

Paljud tema loodusteemalised filmid kajastavad vähem või rohkem ka rahvapärimusi. Marani filmiloomingut on kasutatud ka teiste režissööride mängu- ja dokumentaalfilmides.

Isiklikku muuda

Rein Marani abikaasa Margit Maran on paljude tema loodusfilmide monteerija ja toimetaja.

Rein Maranil on pojad Tiit Maran (s 1959, bioloogiadoktor), Uko Maran (s 1966, filosoofiadoktor teoreetilise ja arvutikeemia alal), Timo Maran (s 1975, biosemiootika doktor ja luuletaja) ja Arbo Maran (s 1985) ning tütar Kärt Maran (s 1980, tootedisainer ja ehtekunstnik).[1]

Tunnustus muuda

Viited muuda

Kirjandus muuda

  • Maran, R. Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides [vahendanud Alo Lõhmus; lisa: DVD digitaalselt restaureeritud filmidega "Rabade vaikuses", "Tutkad", "Tavaline rästik" ja "Nõialoom"]. Tallinn: Maalehe Raamat 2011.
  • Olev Remsu. Inimene ei reeda. Sirp, 3. november 2011.

Välislingid muuda