Rannakaitse
|
See artikkel on sõjandusmõistest; geograafia ja ökoloogia mõiste kohta vaata Rannakaitse (geograafia) |
Rannakaitse (ka rannikukaitse) on sõjaliste meetmete kogum rannalähedase akvatooriumi (sealhulgas territoriaalvete) ja rannalähedaste laevateede, rannajoone, sadamate ning kaldal asuvate sõjaliselt oluliste objektide kaitseks akvatooriumilt lähtuvate rünnakute või muu vaenuliku tegevuse eest.
Kirjeldus muuda
Rannakaitset teostavad mere- ja maajõu asjakohased üksused,[viide?] kasutades näiteks raketipatareisid (varem rannapatareisid), miinitõkkeid, kaldal asuvaid välikindlustusi.[1]
Tänapäevase rannakaitse teostamise meetodid üldiselt:
- Merel
- Miinitõkete (meremiinid) veeskamine
- Miinitõkete julgestamine ujuvvahenditega patrullides ja kaitse demineerimise eest
- Patrullimine ujuvvahenditega veekogul, avastamaks, tuvastamaks ja hindamaks varakult vastase tegevusi vee peal ja vee all
- Maismaal
- Optilise vaatluse teostamine veekogu rannalähedasel alal
- Veekogu ja õhuruumi elektrooniline seire
- Veekogu tulega kaitsmiseks kaudtulerelvastuse ja rakettrelvastuse kasutamise ettevalmistamine ja rakendamine
- Maabunud dessandi tõrjeks vajaliku lahinguüksuste ja lahingutoetusüksuste reservi hoidmine ja rakendamine
- Õhus
- Väiksemate miinitõkete operatiivne veeskamine transpordilennukitelt
- Vaatluslennud vastase pealvee-ujuvvahendite avastamiseks ja miiniväljade kaitse demineerimise eest
- Vastase õhuvahendite tuvastamine ja ründamine veekogu kohal
- Maabuva dessandi tõrje õhurünnakutega
Eesti rannakaitse ajalugu muuda
Eestis kasutati enne II maailmasõda rannakaitses eelkõige rannakaitsesuurtükke. Samuti kasutati I maailmasõjas kasutusel olnud Peeter Suure merekindlust.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti entsüklopeedia. 8. köide: RAI–SUM. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995, lk 26.
Kirjandus muuda
- Eesti entsüklopeedia. 8. köide: RAI–SUM. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995, lk 26.
- Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913-1940. Tallinn: Olion, 1993