Randal
|
See artikkel on loomast; Eesti laeva kohta vaata Randal (laev); perekonnanime kohta vaata artiklit Randal (perekonnanimi) |
Randal ehk randalhüljes (Phoca vitulina) on kõige ulatuslikuma levikualaga loivaline hülglaste sugukonnast.
| Randal | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kiskjalised Carnivora |
| Alamselts |
Loivalised Pinnipedia |
| Sugukond |
Hülglased Phocidae |
| Perekond |
Phoca |
| Liik |
Phoca vitulina |
| Binaarne nimetus | |
|
Phoca vitulina Linnaeus, 1758 | |
 Randali levila | |
Iseloomustus muuda
Randalite kehakuju on voolujooneline, kus kitsas tagakeha läheb sujuvalt üle laiemaks eeskehaks. Keskmise suurusega pea kohal ja suhteliselt sirgel, küljelt vaadates aheneval koonul on silmatorkavad, heledad ja lülilised kompekarvad. Silmad asetsevad teineteisele suhteliselt lähestikku. Väikesed ninasõõrmed koonduvad altpoolt kokkupoole, moodustades V-tähe. Kõrvaavaused paiknevad silmadest tagapool ja pisut üleval. Randalitel puudub silmanähtav sooline dimorfism.
Loivad on suhteliselt lühikesed, moodustades teiste hülgeliikide loibade tavapärasest pikkusest poole. Loibade otstes on pikad, peenikesed ja tumedad küünised. Esiloibade otsad on mõnevõrra teravatipulised, kus esimene varvas on pikem ja ülejäänud neli varvast on üksteise järel lühemad. Värvi poolest varieeruval karvkattel on väikesed ebamäärase kujuga laigud ning lisaks esineb väikestest kuni keskmiste suurusteni laike, mille kõrval leidub sageli üle keha esinevaid väiksemaid ringjaid mustreid. Nende tihedus on suurem keha eesotsas ning kohati omavahel kokku sulades tekitavad need teisi loomi segadusse ajava täpilise mustri. Kõige tavalisem ja levinum karvastikuvärv on hele- kuni tumehall või pruunikashall. Värvitoon on intensiivsemseljal ja heledam külgedel. See annab loomale n-ö vastandvarjundi, mis toimib varjevärvusena. Põhja pool elavatel randalitel on pigem heledam karvkate kui neil, kes elutsevad lõuna pool. Vahepealsete värvitunnustega isenditel on karvastik tumedam kui heledakarvalistel. Ka küljed, mis on heledakarvalistel heledad, on tumekarvalistel pruunika ja hallika varjundiga. Leidub veel lisaks piirkondi, kus väikesel hulgal isenditel esineb karvastikus roostevärvi kuni punase värvini, mis on tingitud raudoksiidi sadestumisest. Äärmuslikes tingimustes võib see värvivarjund ulatuda ka loibade ja tagakehani. Enamik hülgepoegi vabaneb oma hõbehallist titekarvast juba emaüsas enne sündi. Erandid on olukorrad, kus kutsikad sünnivad enneaegsena või sigimisperioodi varajases alguses.
Isaste randalite pikkus võib ulatuda 1,9 meetrini ja kaal varieerub vahemikus 70–150 kg. Emased on veidi lühemad, olles 1,7 meetri pikkused ja kaaludes 60–110 kg. Vastsündinuna on hülged 61–102 cm pikad ja kaaluvad kõigest 8–12 kg. On kindlaks tehtud, et emased randalid elavad isastest kauem. Vastavalt sellele varieerub emaste eluiga 30–35 eluaasta vahel ning isased võivad elada 20–25-aastaseks.[1]
Alamliigid muuda
Randalite hulka kuulub veel kolm alamliiki: Atlandi randal (P. v. vitulina), Vaikse ookeani randal (P. v. richardii) ja Kanadas Ungava poolsaare ümbruses, peamiselt mageveejärvedes ja jõgedes elutsev Ungava randal (P. v. mellonae). Kuigi tegu on tunnustatud alamliikidega, siis puuduvad iseloomulikud välised tunnused, mis aitaks neid alamliike üksteisest eristada. Pigem eristatakse vastavalt piirkonnale, sest erinevad alamliigid on üksteisest geograafiliselt eraldatud. Siiski kattuvad randali ühe või enama alamliigi elupaigad kaheksa teise hülglase esindajaga. Nendeks on põhja-lonthüljes, hallhüljes, põishüljes, viigerhüljes, larga (Phoca largha), gröönihüljes ja vööthüljes. Näiteks Vaikse ookeani põhjaosas jagavad ühiseid pesitsusalasid larga ja Vaikse ookeani randal. Nende puhul on väga keeruline üht või teist liiki ära tunda, kui lähtuda välistest tunnustest. Neid kahte liiki aitavad eristada nende erinevad käitumismallid. Näiteks largad asustavad tavapäraselt merejääd, kus nad ka poegivad, samas kui randalhülged pigem mitte. Nemad võivad end veest välja tõmmata ranniku fjordide juures olevale liustikujääle poegimise eesmärgil. Üldiselt annab tervetest vastsündinud randalhüljestest aimu täiskasvanutele omane mustriline karvastik, samal ajal kui largadel on sündides hõbehall titekarv. Kolju erinevused võivad kajastuda peakujus ja näostruktuuri erinevustes, aga selle kohta pole veel täit selgust ning see nõuab edasist uurimist.[1]
Levik muuda
Randalid on laialt levinud põhjapoolkera rannikualadel, asustades nii parasvöötme- kui ka polaaralasid.
Kolme alamliigi elupaigad jäävad väga ulatuslikele aladele. Atlandi randal (P. v. vitulina) asustab alates Portugalist põhja pool olevat Põhja-Atlandit kuni Barentsi mere loodeosani Venemaal. Sinna vahepeale jäävad ka elupaigad Läänemere Lõuna-Rootsi ja Taani väinade piirkonnas, Teravmägede põhjaosas, Islandi lääneosas, Gröönimaal, Arktika Kanada osas ja Kesk-Atlandi Ameerika Ühendriikide rannikuosas. Vaikse ookeani randali (P. v. richardii) elupaik jääb Vaikse ookeani põhjapoolsesse ossa, sinna kuuluvad levilad piki Mehhiko ja Baja California osariigi rannikut ning mööda Ameerika Ühendriikide ja Kanada läänerannikut. Asustatud on samuti alates Alaska rannikuosast (kaasa arvatud sinna aladele jäävad Prints Williami abajas ja Cooki abajas, Iliamna järv ja Bristoli laht) kuni põhja jääva Nunivaki saareni Beringi meres. Sealt edasi Venemaa poole minnes asustatakse veel Pribilofi saari, Aleuutide saarestikku ja sellega seotud Komandorisaari, kuni jõutaksegi Venemaani välja, kus leidub veel levilaid Kamtšatkal. Sealt allapoole liikudes Kuriilide saarestikus ning lõpuks Hokkaido saareni välja Jaapanis. Ungava randal (P. v. mellonae), nagu eespool mainitud, asustab Kanadas Québeci provintsi põhjaosas olevat Ungava poolsaare jõgesid ja järvesid. Näiteks üks levila, Lacs des Loups Marins' mageveejärv asub ookeanist ligi 200 km kaugusel. On tulnud teateid ka randalitest, keda on nähtud California lahes.[1]
Käitumine ja toitumine muuda
Randaleid kohtab suure tõenäosusega rannikualadel ja sinna jäävatel veekallastel. Sageli minnakse ka lahtedesse, suudmealadele ning tõusu-mõõna piirkondadesse, kuid põhiolemuselt on randalid pigem paiksed. Maismaal on randalhülged väga arglikud ja võõrastavad ning igasuguse häiringu korral tormatakse grupis vette tagasi. Vees olles on randalhüljeste käitumine vastupidine, ilmutades uudishimu paatide või kaldal olevate inimeste suunas pead veest välja tõstes. Enamik randaleid veedab lesilates aega iga päev vastavalt sellele, kuidas on loodete tsüklid. Sellest olenemata võivad toiduotsingud kesta mitmeid päevi. Randalid on väga seltsivad loomad, kuid päris külg külje kõrval elada neile ei meeldi. Sisisev urin on üks vähestest häälitsustest, mida randalid teevad. Tihtipeale ilmestavad seda häälitsust eesloibade kokkulöömine ja üksteise kriimustamine. Nii võivad nad teha, kui tihedalt koos olles tekivad kokkupõrked või kui üksteisele ollakse liiga lähedal. Avamerel olles eelistatakse pigem üksindust, kuid randaleid on nähtud ujumas ka grupiti. Kindlates paikkondades moodustuvad grupid toitumise eesmärgil. Kuigi toiduotsingud jäävad pigem rannikualadele, kus vees laskutakse sügavusele kuni 35 meetrit, siis on registreeritud selliseid olukordi, kus toitu on mindud otsima ka 800 meetri sügavuselt. Randalite toidueelistused on väga mitmekülgsed. Toitutakse laiast valikust kaladest, peajalgsetest ja vähilaadsetest. Üks alamliikidest, Ungava randal, toitub kodukoha järvede kohalikust forelliliigist.[1]
Sigimine muuda
Isased randalid saavutavad suguküpsuse 4–5 aasta vanuselt ning emased 3–5 aasta vanuselt. Kuna isaste omavahelist võitlust emaste nimel pole maismaal jälgitud, siis on eeldatud, et need sigimissüsteemid on polügüünsed, kus vahetatakse sageli partnereid. Veealused videosalvestised on näidanud suguküpsete isaste kogunemisi gruppidesse, et emaseid meelitada. On täheldatud, et vees on isegi kujunenud kindlad territooriumid poegivate emaste jaoks. Neid merelisi territooriume kaitstakse iga hinna eest – isased ajavad üksteist taga ja kaklevad. Paaritutakse üldjuhul vees. Paaritumisperiood on veebruarist oktoobrini. Poegimise kõrgpunkt jääb aprilli ja juuli vahele. Emad võõrutavad end poegadest ühe kuu jooksul, misjärel on emased valmis uueks sigimiseks. Emasrandalil sünnib üldjuhul üks poeg, kelle eest ta üksi hoolitseb. Noored pojad on võimelised ujuma ja sukelduma peaaegu kohe pärast sündimist. Emastel järgneb sigimisperioodile karvavahetus. Lõunapoolsetel aladel leiab poegimine aset juba enne aprilli.[1]
Ohustatus muuda
Looduslikud ohutegurid muuda
Randalitel on looduses üpris palju vaenlasi, kelle hulka kuuluvad mõõkvaalad, haid, kotkad, metsikud koerad, koiotid, hundid ja pruunkarud. Vaenlaste seas leidub ka üks loivaline – põhja-merilõvi.[1]
Inimtegevusest tulenevad ohutegurid muuda
Randalid on väga haavatavad suure kontsentratsiooniga saasteainete suhtes ning samuti ohustavad neid haigused, mis pärinevad maismaa loomadelt. Merre sattuvad õlilaigud kahjustavad randalite tervist ja põhjustavad nende surmasid.[1] Näiteks Läänemeres elavatel randalitel on immuunsüsteemi nõrkusest tingitud bakterhaiguste suurem vastuvõtlikkus seotud raskmetalle sisaldava räime söömisega. Saasteainete tõttu on immuunsüsteemis tappurrakkude ja T-rakkude hulk vähenenud, mis ongi langetanud randalite vastupanuvõimet haigustele.[2] Sellega on rohkem seotud morbilliviiruse puhang 2002. aastal, mis nõudis Euroopas 30 000 hülge elu. Kuna randalid asustavad ka sagedasti kalapüügi paiku, siis vahel jäävad nad kalavõrkudesse kinni. Samuti mõjutab inimeste kalapüük randalite toiduahelat. Randalite ja inimeste vahel võib tekkida konflikt, kui kattuvad inimeste kalapüügialad ja randalite toitumisalad. Sellega seoses on minevikus aeg-ajalt läbi viidud randalite populatsioonide vähendamise programme.[1]
Arvukus ja staatus muuda
Tänapäeval on randalite populatsioon enam-vähem stabiilne ja isegi tõususuunas. Kuigi randalid elavad inimasustustele suhteliselt lähedal, ei osata nende kogupopulatsiooni täpsemalt paika panna.[1] Kuid Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) viimaste andmete järgi jääb kogupopulatsioon 350 000 – 500 000 isendi vahele. Ohus on just väiksemad populatsioonid Teravmägedel, Läänemeres ja Iliamna järves Alaskal. Kõrgendatud oht väljasuremiseks valitseb paraku Ungava randalite seas, keda ohustavad enim Ungava poolsaare hüdroelektrijaamade võrgustikud.[3]
Randal Läänemeres muuda
Randal emigreerus Läänemerre u 7000 aastat tagasi, kui praegune Läänemeri oli alles oma kujunemise alguses. Randalhülge populatsioon oli väiksem kui hallhülgel või viigril. Kuid 19. sajandil hakkas üle kogu Läänemere randali arvukus kasvama: 1905. aastaks oli see 5000 isendit. Pärast seda hakkas arv järsult langema ning 1960. aastaks oli isendeid järel vaid mõnisada. Peamiseks põhjuseks peetakse Rootsis korraldatud kommerts-hülgeküttimist ning hiljem mõjutas randalite arvukust ka saasteainete levimine Läänemeres, mistõttu tekkisid randalitel sigimishäired.[4] Nüüdseks on randali populatsioonid koondunud Läänemere Lõuna-Rootsi ja Taani väinade piirkonda.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Jefferson A. T.; Webber A. M; Pitman L. R. 2015. Marine Mammals of the World. Suurbritannia, Elsevier. lk. 504–508
- ↑ Swart L. de R.; Ross S. P.; Vedder J. L.;Timmerman H. H.; Heisterkamp S.; Loveren van H.; Vos G. J.; Reijnders J.H P.; Osterhaus D.M.E. A. (1994). "Impairment of Immune Function in Harbor Seals (Phoca vitulina) Feeding on Fish from Polluted Waters". Vaadatud 09.11.2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Phoca vitulina". The ICUNRed List of Threatened Species. Vaadatud 09.11.2015.
- ↑ Schmölcke U (2008). "Holocene environmental changes and the seal (Phocidae) fauna of the Baltic Sea: coming, going and staying". Vaadatud 09.11.2015.