Radziwill
Radziwillid (leedupäraselt Radvila; poolapäraselt Radziwiłł; valgevenepäraselt Радзівіл, Radzivił; saksapäraselt Radziwill) olid leedu päritolu[1] Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ja Rzeczpospolita aadlisuguvõsa.
Suguvõsa esiisaks loetakse Leedu suurvürsti Vytautase õukondlast ja Vilniuse kastellaani Kristinas Astikast (1363 – 1442 või 1444). Radziwillide suguvõsa liikmetel oli suur mõjuvõim ja tähtsus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigis ja hiljem ka Leedu-Poola ühisriigis Rzeczpospolitas ning ka selle vasallriigis Preisi kuningriigis. Suguvõsa liikmed omasid ka suurt tähtsust nende riikide (Leedu, Poola, Valgevene, Ukraina, Preisimaa) kultuuris ja ajaloos. Radziwillid olid ka Saksa-Rooma riigi riigivürstid.
Suguvõsa nime aluseks on legend huntide poolt kasvatatud (rado vilko) lastest, nimekuju Radvila kasutamine algas Kristinas Astikase poja Radvila Astikas ja pojapoja Mikalojus Radvila ajal. Ajalookirjanduses on põhiliselt kasutatud nime poolapärast nimekuju Radziwiłł, kuna leedu päritolu aadelkond Leedus ja Leedu-Poola ühisriigis olid keskaegse Euroopa suurriigi Poola kuningriigi ja Rzeczpospolita kõrgemalt arenenud kultuurilise mõju all.
Mikalojus Radvila poegadest (Mikołaj, Jan, ja Jerzy) moodustusid suguvõsa kolm põhiliini.
Radziwillide suguvõsa liinid:
Radziwillide Goniadzi-Meteliu suguvõsaliin katkes pärast Mikołaj Radziwilli ainsa poja Mikołaj III Radziwilli, kes asus vaimulikuseisusesse ja sai hiljem Žemaitija piiskopiks, surma.
Radziwillide Biržai-Dubingiai suguvõsaliin katkes 1695. aastal.
Radziwillide Nesviž-Kletsk-Olika suguvõsaliin oli suguvõsa edukaim ja jagunes omakorda neile kuulunud valduste nimede järgi:
- Nesviži suguvõsaliin, esiisa
- vanem Kletski suguvõsaliin, esiisa
- Olika suguvõsaliin.
Nende suguvõsaliinide asutajateks olid Mikołaj Radziwill Must (1515–1565), Mikołaj Krzysztof "Orb" (1549–1616), Albrycht Stanislaw Radziwill (1595–1656) ja Stanislaw Pius Radziwill (1559–1599).
Radziwillide valdused muuda
Suguvõsale kuulusid Rzeczpospolita riigis suured maavaldused. Tänapäeva Valgevene aladel kuulus neile aastast 1568 Miri loss, mis kuulus neile aastani 1812, ja aastal 1533 rajatud Niasviži loss, mis võõrandati aastal 1939. Mõlemad lossid kuuluvad alates 2009. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. Väiksematest lossidest kuulus XVII sajandi algusest suguvõsale ka Lubča loss, mis aga aastal 1655 maha põletati ja kaotas suguvõsa jaoks oma tähtsuse.
Leedus kuulusid suguvõsale aastal 1586 valminud Biržai loss (läks XIX sajandi alguses Tyszkiewiczite valdusse) ja Radziwiłłide loss Vilniuses. Neile kuulusid Leedus ka mitmed mõisad (näiteks aastail 1736-1745 Siesikai mõis, XVII sajandi algusest aastani 1828 Alanta mõis, aastail 1822-1940 Taujėnai mõis ja XVI sajandi keskpaigast aastani 1799 ning aastail 1912-1922 Leonpolise mõis.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Jerzy Jan Lerski, Piotr Wróbel, Richard J. Kozicki (1996). Historical Dictionary of Poland, 966-1945. Greenwood Publishing. Lk 415. ISBN 978-0-313-26007-0.
{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)