Raasepori linnus

Raasepori linnus (soome keeles Raaseporin linna, rootsi keeles Raseborgs slott) on keskaegne linnus Soomes.

Magnus Schjerfbecki 1880. aasta joonistus kujutab seda, kuidas võis linnus välja näha umbes 1500. aastal.

Linnus asub Snappertuna aleviku lähedal Raasepori jõe (rootsi keeles Raseborgs å) ääres Lääne-Uusimaal. See jääb kümme kilomeetrit Raasepori (rootsi keeles Raseborg) linnast kirdesse ja kaheksa kilomeetrit Karjaa (rootsi keeles Karis) linnast lõunasse. Umbes ühe kilomeetri kaugusel lookleb graniitküngastest ümbritsetud vana rannatee, mida juba keskajal kasutati Soome lõunarannikuäärse ühendusteena.

Nimekujud

• Rasaborg

Ajalugu

Esialgne pealinnus valmis arvatavasti aastatel 1373–1378. Linnus rajati Rootsi suurmaaomaniku, riiginõuniku ja droosti Bo Jonsson Gripi juhtimisel. Bo Jonssonile kuulus tollal läänina kogu Soome.

1378. aastal on linnust mainitud dokumentides esimest korda kirjalikult.

Gripi aadliperekonna vapp

17. detsembril 1520 hukati Raasepori linnuse kõrval Galgbackeni mäel Taani kuninga Christian II käsul Rootsi riigitegelane ja peapiiskop Hemming Gadh.

1533. aastal jäeti Raasepori linnus maha. Maakerke tõttu ei olnud linnus enam merelaevadele ligipääsetav. 1570. aastal läänistas kuningas Johan III linnuseala Lewenhaupti suguvõsale.

1890. aastatel hakati linnust restaureerima ja linnuseala avati avalikuks kasutuseks.

Ehitus

Raasepori linnus on mantelringmüür linnus, mille graniitkaljukünka kuju järgiva väliskaitsemüüri sisekülgede hoonetiibadesse on sulandunud ka kaks flankeerimatut nelinurkset torni. Ümar suurtükitorn linnuse kaguküljel on arvatavasti hilisem juurdeehitis. Pealinnusel on olnud sadamakoha kaitseks ka majandushoovidega eeslinnus.

Praegune seisukord

Keskaegsest linnusest on säilinud küllaltki ulatuslikud varemed. Alles on peaaegu kogu hoonetiibade väliskaitsemüür ja peasuurtükitorni alumised korrused. Hävinud on hoonetiibade sisehoovimüürid ja ristikäigud, enamjaolt eesväravaehitis ja zwinger’i-laadsed eeslinnuseõued, ning eeslinnusemüür sadamakoha kaitseks. Meri on taganenud umbes kahe kilomeetri kaugusele, sest selles piirkonnas on olnud maakerge alates 13.–14. sajandist peaaegu kolm meetrit.