Räästapääsuke
|
See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Räästapääsuke (perekond) |
Räästapääsuke (Delichon urbica, sünonüüm Delichon urbicum) on pääsulaste sugukonda räästapääsukese perekonda kuuluv lind.
| Räästapääsuke | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Pääsulased Hirundinidae |
| Perekond |
Räästapääsuke Delichon |
| Liik |
Räästapääsuke |
| Binaarne nimetus | |
|
Delichon urbica Linné, 1758 | |
 Kollane – pesitsusala Sinine – talvitusala | |
| Sünonüümid | |
|
Hirundo urbica (Linnaeus, 1758), Delichon urbicum | |
Esimesena kirjeldas räästapääsukest teaduslikult Linnaeus 1758 nime all Hirundo urbica, arvates ta suitsupääsukesega samasse perekonda. Esimestena eraldasid räästapääsukesed omaette perekonda Thomas Horsfield ja Frederic Moore 1854. Nad mõtlesid neile välja ka ladinakeelse nime Delichon. See on anagramm kreeka sõnast χελιδών, mis tähendab pääsukest. Sõna urbica tähendab ladina keeles 'linna-, linnaline'. Tükk aega kandis räästapääsuke grammatiliselt vigast liiginime urbicum, aga alles 2004 otsustati see viga parandada.[viide?]
Välimus muuda
Räästapääsuke on pisut väiksem kui suitsupääsuke[1], olles enamasti umbes 13 cm pikk ja kaaludes 16–25 grammi. Sihvaka kehaehitusega räästapääsukese kukal, selg, väga pikad kitsad tiivad ja harkjas saba on sinakasmustad ning lai rind, alakeha ja päranipuala valged. Nokk on lühike ja eriti tüvikuosas lai; nokalahk on suur. Kollakad valgete karvalaadsete sulgedega kaetud jalad on lühikesed ja nõrgad ning nendega on raske maapinnal liikuda[1]. Sulekestega on kaetud kogu jalad, sealhulgas jookse ja varbad[1]. Saba on lühem ja vähem harkis kui suitsupääsukesel[1]. Sulestik on tihe ja metalliläikene ning nii noortel kui ka vanadel pääsukestel sarnane. Sugulist dimorfismi ei esine.
Räästapääsuke on ülihea lendaja. Ta isegi joob lennul. Selleks sööstab ta ülespoole hoitud tiibadega ja allapoole sirutatud kaelaga veepinnale ja ammutab alanokaga vett. Maapinnale laskub ta vastumeelselt, kuigi pesamaterjali hankimiseks tuleb sedagi teha. Parema meelega istub ta oksal, katusel või traadil.[2]
Räästapääsukese laul on tasane meeldiv sädistamine.[2] Pikeerides toob ta kuuldavale valje kriiskeid.
Levila muuda
Räästapääsuke pesitseb Euroopas ja selle saartel, Aasias (välja arvatud Kaug-Põhi, Araabia poolsaar, Kamtšatka, Hindustan ja Indohiina), Jaapanis, Kuriili saartel, Sahhalinil ja Põhja-Aafrikas.[1].
Räästapääsuke talvitub Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Hindustanis, Indohiinas ja Malai saarestikus.[1]
Eestis võib kohata räästapääsukese alamliiki Delichon urbica urbica. See alamliik elab Euroopast ida poole kuni Kesk-Mongooliani ja Jenissei jõeni ning lendab talvituma Aafrikasse.
Räästapääsukesel on teinegi alamliik D. urbica lagopodum, kes elab Ida-Aasias ja lendab talvituma Kagu-Aasiasse.
Eestis leidub räästapääsukest asulates ja põhjaranniku pankade varjus[1]. Räästapääsukeste arvukust Eestis hinnatakse 80 000 – 150 000 paarile[3].
Räästapääsuke lahkub pesitsuspaikadest ja rändab lõunamaale juba ammu enne külmade ilmade saabumist.[1]
Pesitsemine muuda
Looduses elab räästapääsuke mägijõgede orgude kivikoobastes ja kaljulõhedes, harva ka savikallaste õnarates. Tänapäeval on enamus räästapääsukesi kohastunud elama linnades ja suurtes asulates, kus nad pesitsevad hoonete seinte ja karniiside küljes räästaste ja rõdude all. Räästapääsuke eelistab kiviehitisi puithoonetele. Sellepärast leidub teda ka rohkem suurtes asulates ja linnades kui väiksemais.[1]
Räästapääsukesed elutsevad enamasti mitmekümnepaarilistes kolooniates ja ehitavad oma pesad tihedalt üksteise kõrvale. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud, kasutades selleks savi või süljega kokkukleebitud märga mulda ja muda. Pesa asub tavaliselt kohas, kus hoone või kalju sein ja katus või lagi ühinevad. Pesa sissepääsuava asub otse lae all, pesa ülaosas. Seest vooderdab ta pesa väiksemate sulgede, udusulgede ja pehmete taimekiududega.[1]
Vahel on lihtne leida kohta, kust pääsukesed pesa ehitamiseks savi võtavad. Pesaehitamist raskendab see, kui saviauk kuiva ilmaga kõvaks paakub. Kui soovitakse pääsukesi pesa ehitamisel aidata, võib saviauku kuiva ilmaga kasta.
Toitumine muuda
Räästapääsuke toitub ainult lendavatest putukatest, kelleks on enamasti sääsed, kärbsed, sarnastiivalised ja väiksed mardikad. Harvem püüab ta liblikaid, ritsikalisi ja ämblikke, kelle tuul on "härmalõngaga" lendu tõstnud.[1]
Toitu püüavad pääsulased lennult. Enamasti lendavad nad putukatest kõrgemal ning ründavad sobivat saaklooma nähes. Kuna kõik need putukad tõusevad soojade õhuvoolude tõttu selge päikesepaistelise ilma korral kõrgele, näeb sel ajal ka pääsulasi kõrgel lendamas. Vihma ja äikese eel, kui õhk on veeaurust küllastunud ja niiskunud putukad lendavad maapinna lähedal, kütivad pääsulased veekogude veepinna lähedal kiililisi, ühepäevikulisi ja ehmestiivalisi ja teisi putukaid, kes ka vihma ajal lendavad.[2]
Paljunemine muuda
Leviala põhjaosas jõuab räästapääsuke sigida ja järglased üles kasvatada vaid üks kord suve jooksul, mujal kaks korda. Kurnas on tavaliselt 4–6 valget muna. Poegade haudumine kestab 12-13 päevast sooja ilma korral 18–22 päevani jaheda ilma korral. Poegi hauvad ja hiljem toidavad mõlemad vanalinnud. Pesas viibivad pojad kolm nädalat. Pärast seda toidavad vanemad neid veel mõned päevad.[1]
Räästapääsukesel ei ole õieti looduslikke vaenlasi. Teda jälitab küll lõopistrik, aga kiire ja osava lendajana suudab räästapääsuke teda peaaegu alati vältida.
Kaitse muuda
Räästapääsuke ei ole Eestis looduskaitse all.
Räästapääsukesed toovad suurt kasu sellega, et hävitavad suurel hulgal putukaid, kellest peaaegu kõik on kahjulikud. Paljud rahvad maailmas kaitsevad pääsukesi ja usuvad, et maja räästa all pesitsev pääsuke toob õnne.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 "Loomade elu", 6. kd., lk. 349
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Loomade elu", 6. kd., lk. 348
- ↑ 3,0 3,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Räästapääsuke |
- Räästapääsuke andmebaasis eElurikkus
