Puitkarkass
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Puitkarkass (saksa keele mõjuliselt ka vahvärk (saksa keeles Fachwerk)) on konstruktsiooni tüüp, mida kasutatakse hoonete ehituses ja mis põhineb saematerjali kasutamisel. Sellist meetodit hakati kasutama 19. sajandi alguses. Kuna puitkarkass on levinud üle maailma, siis erinevates maailmajagudes on puitkarkassi kasutamise ajalugu erinev. Peamised erinevused on seotud taladega: kas kasutatakse ümaraid või sirgeid, millised on ühenduskohad. Sellel ajal kasutati kirveid ja nuge, et materjal ümarpuidust välja lõigata. Tänapäeval, mil tehnoloogia on kiiresti arenenud, teevad masinad kirve ja noa töö ära poole efektiivsemalt ja kiiremini.
Puitkarkassi eelised muuda
Puitkarkassist ehitamine on võrreldes teiste materjalide kasutamisega kiirem, efektiivsem ja odavam. Puitkarkassi on võimalik painutada ja väänata, mis annab sellele eelise teiste materjalide ees. Lisaks on puidu kasutamine ehituses väga keskkonnasõbralik ja puitkarkassi valmistamiseks ei ole vaja erilisi teadmisi. Uus ja tänapäevane tehnoloogia võimaldab üha paremini puitu ära kasutada. Üheks eeliseks võib lugeda ka seda, et karkass on käsitsi tehtud, mis annab sellest valmistatud hoonele väärtust juurde.[1]
Puitkarkassi kasutatakse peamiselt hoonete kandekonstruktsioonides, katuste konstruktsioonides, kui ka muude abihoonete (kasvuhoonete, kuuride jne) ehituses. Eestis valmistatakse karkasse peamiselt okaspuidust, näiteks mänd, kuusk.
Puitkarkassi valmistamine muuda
Tänapäeval valmistatakse karkasse nii tavalisest saematerjalist kui ka liimpuidust. Liimpuit erineb tavalisest saematerjalist mitut moodi. Esiteks annab ta puidule esteetilisema väljanägemise ja parandab füüsikalisi omadusi, näiteks tugevust ja tulekindlust. Liimpuidust valmistatud karkass võimaldab ehitada pikemaid talasid, näiteks sellistele laiematele hoonetele nagu tallidele, lautadele ja laohoonetele.[2]