Psychologie vom empirischen Standpunkte

"Psychologie vom empirischen Standpunkte" ("Psühholoogia empiirilisest vaatepunktist") on 1874 Leipzigis kirjastuse Verlag von Duncker & Humblot ilmunud Franz Brentano raamat. Tiitellehel on märgitud, et tegu on kaheköitelise raamatu esimese köitega.

Kokkuvõte muuda

Eessõna muuda

Nagu pealkiri ütleb, toetub autor ainult kogemusele, kuigi see on ühitatav ka teotud "ideaalse kaemusega". Esimene raamat räägib psühholoogiast kui teadusest, teine psüühilistest nähtustest üldiselt, kolmas ettekujutuste omapäradest ja seadustest, neljas otsustustest, viies meeleliigutustest ja tahtest ning kuues psüühiliseja füüsilise organismi ühendusest ning sellest, kas on mõeldav psüühilise elu edasikestmine pärast keha lagunemist.

Autor paneb erilist rõhku sellele, et rajada püsiv, rangelt teaduslik alus ühtsele psühholoogiale.

Esimene, sissejuhatav raamat. Psühholoogiast kui teadusest muuda

Esimene peatükk. Psüühikateaduse mõistest ja ülesandest muuda

Brentano püüab anda psüühikanähtuste omaduste ja seaduste kohta parandatud pildi.

§ 1. Psühholoogia on nime järgi teadus hingest. Aristoteles pani oma teosele pealkirjaks "Hingest". Hing on elusolendi loomus, vorm, esimene energeia ja esimene entelehhia. Elusolend on see, kes toitub, kasvab ja sigib, aistib ja mõtleb või teeb ainult mõnda neist asjadest. Ka taimed on elusolendid, kuigi neil pole teadvust. Teos uuris vegetatiivse, sensitiivse ja intellektuaalse tegevusega asjade kõige üldisemaid eripärasid. Hiljem arvati vegetatiivsed tegevused ja taimed psühholoogia vallast välja ning sensitiivse tegevusega seotud närvide ja lihaste uurimine jäeti füsioloogiale. See parandus tulenes asja loomusest. Omavahel suguluses on eelkõige teadvuse nähtused. Juba Aristotelesel leiduvad psühholoogia uue piiritluse algmed. Kolmandas raamatus loobub ta nende elundite uurimisest, mis vahendavad ihaldamist ja kehaosa, millele see on suunatud. Ta jätab selle keha uurijate hooleks (De anima III 10, 433b21).

Hinge all mõistetakse uuemal ajal ettekujutuste ning teiste ainult sisekogemuse teel tajutavate, ettekujutustel rajanevate omaduste (näiteks aistingu, fantaasia, mäluakti, lootuse või kartuse akti, himu või vastikuse) substantsiaalset kandjat. Ka Brentano räägib hingest samas tähenduses ning nimetab psühholoogiat teaduseks hingest. Psühholoogia õpib tundma hinge omadusi ja seadusi, mis me leiame vahetult iseendast sisekogemuse teel ning järeldame analoogia põhjal ka teistel. Nõnda erineb ta selgelt loodusteadusest, mis uurib kehade omadusi ja seadusi, toetudes väliskogemusele. Siiski on tõsiasju, mis ei ole eripärased ei loodusteadusele ega psühholoogiale: need kuuluvad metafüüsika alla. Loodusteaduse ja psühholoogia piiriala, kus keha ja hing teineteist mõjutavad, nimetab Gustav Fechner psühhofüüsikaks. See sisaldab psühhofüüsilist põhiseadust [ Weberi-Fechneri seadus ]. (Wilhelm Wundt ("Grundzüge der physiologischen Psychologie") jt on seda nimetanud füsioloogiliseks psühholoogiaks, kuid see nimetus sobiks paremini füsioloogia uurimisele tuginevale psühholoogile.)